Ma olen seda juba ammuilma tähele pannud, et nii kui ma midagi/kedagi kiidan, võtab asi pöörde halvema poole. Ja sellepärast ma vihkangi kogu südamest, kui keegi küsib, kuidas lapsed magavad/kas beebil gaasidega ka muresid on/kuidas neil tervis on jne. Hullemaks valetada ei saa, aga ei taha ju öelda ka, et kõik on ikka jube hästi.
Ükspäev just naabrinaine küsis, et kudas poiss öösel magab. Automaatselt ütlesin, et hästi, sest ärkab ta mul vaid 1-2 korda, sööb ja magab edasi.
No ja karta ju on, et kohe järgmisel ööl sain oma kiitmisi kahetseda! Joel otsustas, et täiesti okei on viis minutit peale minu magama jäämist ärgata, tund aega jutti arusaamatul põhjusel vingerdada ja nutta, ning siis vastu hommikut veel üks sarnane sessioon korraldada. Ma olin ikka jumala ahastuses, sest ma vapseeee ei kannata, kui ma ei saa aru mis põhjusel vigin käib ja miks ometi on vaja seda just praegu teha, kui kõik normaalsed inimesed magavad.
Ma ei tule eriti hästi magamatuse ja väsimusega toime. Kui öö on olnud raske, siis järgmisel päeval pole mul ikka üldse kannatust ja ma lähen megakergelt närvi. No ja kui mina olen närvis, siis on seda ka lapsed, ning kõik see kokku võrdub üks suur hullumajapuhvet.
Ühesõnaga, iga jumala kord, kui ma oma mugulaid kiidan, läheb asi käest ära. :D
Kui Joel alles sündis, siis ma rääkisin ka pidevalt, kui erinev beebi ta Annust on ja kui mõnus temaga ikka on. Sest noh, ausalt, nad on Annuga kui öö ja päev selles mõttes. Aga siis otsustas Joss poiss loomulikult, et võiks ka mõned noodid oma õelt ikka üle võtta ja meie elule veidi vürtsi lisada. :D
Annuga oli mul ikka vägavägaväga raske. Pikemaajalised lugejad vast ikka mäletavad veel hästi neid hüsteerilisi postitusi. Ma olin omadega ikka täiesti läbi. Polnud vist probleemi, mis meid külastanud ei oleks. Alustades sellest, et Annule ei maitsenud mu piim, kui mul päevad hakkasid, lõpetades gaasidega, mis kestsid 6-kuud jutti. Tal oli reflux ja meeletud lihaspinged, mille pärast käisime kuude viisi kord nädalas võimlemas. Tissistreik külastas meid rohkem, kui kolm-neli korda. Kui ta oli ärkvel, pidi ta süles olema ja mitte ükskõik kelle süles, vaid ainult minu. Mitte kellegi teisega ta ei leppinud, vaid nuttis hüsteeriliselt kuni sai minu sülle. Kui üritasin teda maha panna, hakkas ta 75% tõenäosusega nutma, nagu keegi oleks teda just nõelaga susanud. Pesemas käisin nii, et laps jäi issi sülle nutma ja kui ma lõpetasin, sain enda sülle kõõksuva lapse. Esimest korda juuksurisse sain ma minna vist siis, kui Ann oli mingi 7-kuune?
Refluxi pärast pidi ta sööma iga kahe tunni tagant, aga tihe söömine tekitab ju omakorda gaase juurde… Surnud nõiaring.
Oi kui hästi ma mäletan ühte hullemat päeva, kus Annu lihtsalt hommikul 11st õhtul kaheksani niimoodi nuttis, et suud ka kinni ei pannud. Hüppasin temaga võimlemispallil ja nutsin kaasa…
Kujutate te endale ette beebit, kes kuus kuud jutti teile iga jumala päev tundide viisi näkku röögib? Joel on vist oma kahe elatud kuu jooksul sama palju nutnud, kui Annu omal ajal ühe päevaga.
See oli täiesti pöörane aeg ja ma tõesõna ei oska öelda kuidas ma ikka veel elus olen, või kuidas ometi ma julgesin uue lapse saada…
Ühesõnaga, Annu esimesed elukuud oli täielik põrgu ja hiljem tundsin ma nagu minult oleks midagi röövitud. Ma jäin justkui ilma Annu beebiea nautimisest (ja ka sünnitusest, millest olin unistanud).
Kui Annul saabusid need tüüpilisemad probleemid, mille üle teised emad järsku kurtma hakkasid (ala ei taha magama minna, pirtsutab toiduga, ei kuula sõna jms), naersin mina vaid pihku, sest ma mäletasin veel liiga hästi KUI hull asi tegelikult veel olla saaks. Selliste (tol hetkel, minu jaoks) tühiste problemide üle olin mina ausõna õnnelik! See kõik tundus täiesti köömes võrreldes sellega, mis esimesed kuud meie majas toimus.
Ja siis saabus Joel. Ma kartsin, et Annu flipib täiesti ära – on kade, hakkab beebit lööma, meelega haiget tegema, muutub ise ka beebiks jne. Aga seda ei juhtunud. Temast sai justkui üleöö suur ja asjalik laps. Ta oli paljalt selle nelja päevaga, mil ma sünnitusmajas olin, nii palju arenenud! Kasutas palju uusi sõnu, mida ma polnud tema suust veel kuulnud jne.
Kui muidu öeldakse, et beebi sündides ei tohiks vanemad suuremalt lapselt ka rohkem ootama hakata, mis siis, et ta on ju nüüd ”suurem”, sest tegelikult on ta ikkagi see sama väike mugul kes enne beebi sündi. Nüüd lihtsalt suurema õe/venna rollis. See ei tähenda, et ta nüüd üleöö oskaks end ise riidesse panna, või hakkaks potil käima… Aga Annuga natukne ikkagi juhtus nii, kuigi ma seda temalt ei oodanud. Ta kuidagi…kasvas. Vähemalt mõne asjaga on nii…
Annu on oma suure õe rolliga väga hästi kohanenud ja ma heldin vähemalt 39553 korda päevas, kui näen kuidas Annu oma vennakest armastab. Muudkui käib ja musitab-paitab-kallistab. Räägib pidevalt kuidas vennale tuleb ikka tissi anda ja kui Joel nutma hakkab, on Annu esimene, kes tema juures on. Ta üritab väikevennale lutti suhu panna ja kussutab ta vankrit, kui mina kohe minna ei saa…
Kuigi noh, eks kogemata juhtub ikka. Näiteks, alles see Annu üritas siin näidata kus on venna suu-nina-kõrvad-silmad, ning torkas talle näpu silma…
Annu on üldse väga tark ja tubli. Jutt jookseb nagu voorimehel ja ta saab aru mida ma palun, aga selektiivsel kuulmisel on muidugi oma osa. Kui ma ütlen, et lähme kööki ja võtame kommi, on ta esimesena kohal, aga kui palun tal lõpetada asjade laiali loopimise, oskab ta küll sellise näo ette manada, et ‘a ma olen nii beebi, ma ei saa mõhkugi aru mida sa must tahad’. :D
Aga ta saab väga hästi aru, kui palun tal näiteks köögist rätik tuua, või mähku pesumasinasse viia. Kõik on tahtmises kinni…
Praegu on tal see ‘ei’ faas ka. Ükskõik mida küsin-pakun ta ütleb ei, või vapsee flipib ära ja karjub hüsteeriliselt ‘ei tahaaaa’, nagu keegi rebiks teda pooleks, või midagi.
Näide eilsest. Panen Annu söögitooli istuma ja supikausi tema ette. Ta isegi ei vaevu seda vaest suppi vaatama, proovimisest veel rääkimata, lükkas kausi eemale ning asus hüsteeriliselt ‘ei taha’ röökima. Küsisin kas ta tahab siis ära tulla? Ei taha. Küsisin kas ta tahab siis tooli istuma jääda? Ei taha. Küsisin kas ta tahab siis tooli kohal hõljuda? Seda ka ei tahtnud. :D
Lõpuks küsis piima. Andsin piima. Tema karjus (üllatus-üllatus!) ‘ei taha’ ja lükkas tassi eemale. No ja niimoodi põhimõtteliselt KÕIGEGA. Ise alguses ütleb, et tahab ja siis järsku enam ei taha. Midagi ei taha. :D
Ja jumal selle eest, kui ma midagi keelan. Ta ükspäev reaalselt karjus nii, et ma arvasin, et mu kõrvadest hakkab verd jooksma. Ilma kirjandusliku liialduseta.
Kui naabrinaine küsis, et miks see Annu mul ükspäev nuttis, nagu keegi teda klaasikildudel kõndima sunniks, pidin paluma tal täpsustada. :D
Ma päris-päriselt kardan, et mulle võidakse lastekaitse kutsuda. Mida teie arvaksite, kui teie naabri laps röögiks iga päev, nagu põleks seesmiselt?
Ainus asi, mis nüüd Joeli tulekuga muutunud on, on magama minek. Jaanuaris, peale rinnast võõrutamist, hakkas Annu lõpuks ise magama jääma. Lugesin talle muinasjuttu, laulsin unelaulu, soovisin head ööd ja tulin tulema, ning tema jäi ise magama. Aga mõned nädalad enne Joeli sündi muutus järsku midagi (kusjuures peale seda, kui kellegagi laste magamisest rääkisin ja talle kiitsin, kui hästi Annu magama jääb!). Ta keeldub üks jäämast. Nii, kui toast lahkuda proovin, hakkab tema hüsteeriliselt nutma, nagu enne. Ja nüüd käib meil enne iga uinumist selline sõda, et jookse metsa…
Aga kisub jäll kirumiseks, kuigi pidin kiitma. :D Aga noh, see käib asja juurde.
Ühesõnaga, Annu on tegelikult väga armas, soe ja hooliv laps. Kui ta seda vähegi vaid tahab. Aga kui ei taha, siis oskab ta olla ka selline saatanasigitis, et võtab tõesti kukalt kratsima.
Joel poiss kasvab meil sellise hooga, et ragin taga. Esimese kuuga võttis ta juurde pea 2 kilo ja kasvas 8 sentimeetrit! Praegu on ta juba enamasti 62 suurus riietes, kuhu Annu jõudis omal ajal, minu mäletamist mööda, alles kolme kuuselt?
Gaasid on tänu cuplatonile kontrolli all ja ta laseb koguaeg sellist puuksu, et avalikku kohta ma väga ei julgegi temaga minna. Mina igatahes küll ei usuks, et kellestki nii pisikesest, võiks nii vali hääl tulla… Ühesõnaga, cuplaton on jumala õnnistus!
Ükspäev Annu peitis selle imerohu ära ja ma mõtlesin õhtuks, et nüüd ja kohe ma otsad annan. Meenutas juba natukene ühte päeva Annu beebiajast…
Aga üldiselt on Joel ikka 300% kergem beebi, kui Annu oli. Ta on rahumeeli nõus vahepeal omaette olema ja laseb mul mõnikord ikka hingata ka. Lepib ilusti oma isaga ja ka teistega. Sööb iga 2-3 h tagant ja naeratab igaühele vastu, kes vähegi vaevub temaga suhtlema. Nädala eest hakkas ta ka vastu rääkima, mis on ikka üle mõistuse armas! Me peame juba pikki vestlusi temaga. Pole olemas armsamat asja, kui hommikul silmad lahti teha ja näha ühte põselohkudega naeratust, mis venib poole suuremaks, nähes sinu unist ja loppis nägu. :D
Päevad pole vennad, aga pean ütlema, et see on olnud poole kergem, kui ma kartsin ja see kaks kuud kahe lapse emana on mulle tohutult palju õpetanud. Ma olen (vähemalt enda arust) palju kannatlikumaks muutunud, sest kui mina flipin ära, flipivad ära ka mu mugulad ja noh…see on juba järgmise tasandi õudusfilm.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
Lehmakari
