Ma ei mäletagi millal mul viimati blogimisega nii pikk paus sees oli, aga igatahes – I’m still alive.

Vahepeal on olnud päris… ma-isegi-ei-tea-mis-sõna-ma-otsin-aeg. Igatahes olen ma enda jaoks taasavastanud sarja, mida ma nüüd igal võimalusel vaatan. Kunagi ammu, kui Annu veel beebi oli, vaatasin selle esimesed poolteist hooaega ära ja olin vaimustuses, aga siis läks elu nii hulluks ära, et enam polnud aega sarju vaadata, ning no sinna ta jäigi. Nüüd aga sobrasin arvutis ja leidsin jälle selle kausta üles. Igatahes, ‘parenthood’ on ülivägev sari, selline reaalne ja mõnus (nagu minu blogi :D), mitte mingi ulmekas või seebikas.

Olen suure hooga hoidiseid teinud. Hetkel on keldris oma aega ootamas maasikamoosi, mustikamoosi, kaks purki kirsikompotti, mõned purgid tikrikompotti, päris tohhujaa liitreid mahla ja mingi 40 purki kurki (väiksed purgid!).
Kahjuks aga kõik purgid mul ei seisa ja kaaned muudkui lendavad pliu ja pläu. Täna tassisin näiteks 98% tikrikompottidest välja ja valasin kompostihunnikusse. Palun praegu väga vabandust oma järgneva väljenduse eest, aga mul sitt ikka täiega keeb! Korjad, puhastad, keedad, jaurad, kaanetad, tassid ja nussid, ning siis need närakad lihtsalt loobivad kaaned maha ja kõik läheb pekki.
Ühe kaanega sain peaaegu näkku. Tõstan mina purgi üles, et seda keldrisse viia, oli teine niigi mitu päeva kapi peal seisnud (sellepärast ehk läkski pekki?) ja järsku käib selline pauk, et kõrvad läksid lukku – terve köök oli mahla täis, mina olin mahla täis, purk vahutas nagu marutõbine koer ja sõbranna pidi mu kõrval naerust püksi tegema.
Igatahes. Ma olen mad as fuck, sest nii palju aega, energiat, raha ja marju on raisku läinud. Ma oleksin selle asemel maeitea kasvõi blogida võinud.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, sain ma nüüd teada, et pool inimkonda ei vaeva üldse oma pead mingite kaanetajatega. Kõik mahlad ja kompotid ja kurgid saab ka keeratava kaanega purkidesse panna, nagu midaaaa asja? #TänksEmme :D

Ja nagu mul tööd veel vähe oleks, siis küsis täna naabrinaine, et kas mulle astelpaju marju võib pakkuda, nemad ise ei tahtvat. Ütlesin siis, et ikka võib. Söödan need talvel lastele sisse, head vitamiinipommid ju. Ja järgmine hetk visati mulle mingi viis kahe-kolme meetrist astelpaju PUUD üle aia. :D

Mõni nädal tagasi maksin ma näiteks 40 eurot selle eest, et üks tädike saaks mu peale 30 minutit karjuda. :D
No okei, mitte karjuda, aga ma tundsin end küll väga rünnatuna ja oleksin seal kabinetis peaaegu nutma hakanud. Nimelt käisin ma Annuga tasulise nahaarsti juures, sest oktoobrini oma aega oodata oleks lihtsalt rohkem kui absurdne. Igatahes, ei osanud ka tema mulle mitte mingeid normaalseid, konkreetseid vastuseid anda, vaid lihtsalt luges ette piiiiiika nimekirja asjadest, mida ma talle süüa anda ei tohiks, ja süüdistas mind, et ma praeguse hetkeni neid asju veel talle andnud olen. ”Saad sa sellest aru???” käis iga lause lõppu ja mul oli tunne nagu ma oleks mingi retard. Sest no ma ju MEELEGA annan lapsele neid asju, mis tal allergiat tekitavad, ega ma ju arsti juurde ometi abi otsima läinud, eksole. Aga hästi lohutav oli muidugi see, et järgmine samm olevat lapsel astma ja eluaegne dermatiit, kui ma allergia põhjust kuskilt pärapersest ise välja ei ime.
”Täiega naljakas” on ka muidugi see kuidas igal arstil on erinev soovitus ja eelneva soovitse peale aetakse silmad tõllaratasteks.

Arst nr 1: ”Pane lapsele vannivette kummelit, see parandab haavu ja pehmendab vett.”
Arst nr 2: ”Misasja, sa paned vanni kummelit??? Segi oled või! See kuivatab nahka, mitte mingil juhul ei tohi kummelit panna! Osta parem apteegist spets õli.”
Arst nr 3: ”Mis õli? Seda pole küll vaja, puhas vesi on lapsele kõige parem!”

Ühesõnaga mu oma katsetused on siiani näidanud, et Annu ei talu tomatit ja piima. Muna ainult väikestes kogustes ja spinat tekitas tal vist ka mingi reaktsiooni, aga ehk oli see lihtsalt kokkusattumus, ei tea, peab uuesti katsetama. Aga midagi on mul veel avastamata, sest täielikult kadunud see kratsimine pole. Või ehk polegi lootust sellest täielikult lahti saada…

Kõige kummalisem on selle loo juures aga see, et allergiatestid ei näidanud jaanuaris enam piimaallergiat ja muna oli taandunud minimaalseks. Aga ometi, kui Annu neid asju täpselt samamoodi edasi sõi, nagu väidetava allergia ajal, lõi tal märtsi keskel asi hullupööraselt välja (enne oli nahk täiesti OK). Ja sellepärast ma ei saanudki aru mis paganama jama see on. Praegu mõtlen, et ehk see oli siis sellest, et ta sai neid allergeene koguaeg peale ja ühel hetkel läkski asi lihtsalt hullemaks. Või siis tegi tõesti õues olemine asja hullemaks, sest kõige esimesena läksidki käest ära nägu ja käed, mis kevadel ainsana tuule ja päikese käes ju paljad olid.
Vahepeal ma juba hingasin kergendatult ja lootsin, et olen asjale lahenduse leidnud – päikeseallergia. Nimelt tundus päikesekreemi määrimine asja parandavat. Iga kord, kui Annu oli pikemalt õues olnud, oli nahk hullem, aga kui ma olin teda eelnevalt korralikult kreemitanud, polnud asi pooltki nii jube. Aga ju see siis oli jällegi tema eriline dermatiit, mis päikest ja tuult ei talu. Või ma ei tea. Mul on mõistus juba otsas ja selline tunne on, et mitte keegi ei oska/saa/viitsi/taha/suuda aidata. Ma reaalselt vaatasin ühel õhtul oma last ja nutsin, sest see pilt oli lihtsalt nii kohutav. Ma tundisn end nii sitast ja täieliku läbikukkujana. Ma oleks olnud valmis kasvõi Everesti tippu ronima, kui see vaid kuidagi mu tütrekest aidanud oleks. Nahk ta kaelal oli purukuiv, nägu oli punane, käed kärnas ja verised, laps nuttis muudkui ai-ai-ai… See nahk oli tal seal kaelal nagu paber ja koorus mitu päeva maha. Suurte latakatena tõmbasin lihtsalt lapsel näost ja kaelalt nahka maha. Hommikul ärkasime, oli voodi naharibasid täis. See oli lihtsalt…agh.

Aga vähemalt praegu on Annul paljupalju parem ja uus baaskreem aitab hästi, ning lisaks on ka odavam.

Ja Joelist siis ka natukene. See poiss vist ei kavatsegi kasvamisega hoogu maha võtta. Ta on praegu 2-kuusena suurem, kui Annu oli kolme-nelja kuusena (heh, kuusenaljad). Ma mõtlesin, et ma saan rahumeeli nende riietega, mis mul varutud on, mingi pool aastat läbi, aga no üsna pea pean ma juba 68 suuruse välja otsima. Ja ma isegi ei tea kas ja kui palju ja mida mul 68+ suuruses on. Üks korralik shoping ootab igatahes ees. Ja Annule oleks ka tegelikult vaja 92 suurust vaatama hakata. Muide, mu lapsed on veits imelikud vist. Pluusid jäävad enne väikseks, kui sukad-püksid. Joel näiteks kannab siiani 50-56 suurus pükse, aga pluusid on kõik 62 ja varrukad kipuvad juba väikseks jääma. Annuga oli ja on sama teema. :D

Nagu aru saada on, siis tissitamine läheb meil hästi, sest poiss kosub, nagu tuleks mu kraanidest vahukoort. Sel korral olen 95% vähem stressis kõigi nende streikide ja jurade pärast, sest ma tean, et piima mul on ja isegi kui tundub, et ei ole, saab kõik korda. Annuga sai ju iga viimne kui probleem mul läbi tehtud, seega on see tee mul veel värskelt meeles. Ja no Joel ikka annab korralikult hagu alla mulle siin. Alles lõpetasime ühe paraja pullimise perioodi. Ma isegi ei tea misasi see oli. Äkki streik, äkki piima tellimine, äkki poole eelistus, äkki päevadest tingitud piima maitse muutumine. Jumal seda teab. Igatahes veetsin ma siin päris mitu päeva temaga võideldes ja kraageldes. Hakkab tema siis mul nutma, sest söögiaeg on käes. Pakun rinda ja ta hakkab veel hullemini röökima. Pisarad voolavad ojadena ja rinda ta ei haara. Võtan ta sülle ja torkan luti suhu, et teda maha rahustada ning ta hakkab seda rebima, nagu poleks kolm päeva süüa saanud. Panen ta vaikselt voodile ja üritan imekiirelt luti tissi vastu vahetda, et ta ei jõuaks karjuma hakata. Aga 9 juhul 10st ta ikkagi hakkab. Kordan eelnevat stsenaariumit vähemalt kolm korda, enne kui ta aru saab, et ma ei ürita teda mürgitada või surnuks piinata, vaid kõigest piimakooma saata.
Also, vahepeal lööb talle mingi sajopp pähe, ning ta on nõus võtma vaid vasakut rinda. Nii kui talle parema nina alla torkan tuleb sealt hüsteeria, nagu ma oleksin teda sundinud akuhapet jooma. Ega siis midagi, pean jälle kavaldama ja ta haledalt üle laskma. Õnneks ta ju reaalselt ei saa aru kumb on kumb, vaid võtab kogu asja selle järgi, kuhu poole ta pea on. Seega võtan ma ta sülle nii, nagu ta saaks vasakut rinda, aga tegelikult panen ta paremale rinnale, lihtsalt ta keha jääb siis rohkem mu kaenla alla. Aga kui ta seda pulli mul öösel teha tahab, on variandiks see, et ma lihtsalt keeran end peaaegu kõhuli, nii, et ta ulatub parema rinnani.

Magamisega on tal endiselt nagu jumal juhatab, või siis ei juhata. Mõnel päeval nohiseb mitu ilusat und ja ei tee piuksugi. Mõnel teisel päeval aga ei saa ma temast hetkegi rahu. Kõige tavalisem on see, et kõige suuremad jonnid ja emme-igatsused tulevad peale just siis, kui ma hakkan süüa tegema (vahet pole mis kell). Kõhukoti värk talle ka veel väga ei meeldi, sest ta ei jaksa nii kaua pead hoida, aga ega siis sellist asja ometi ole, et puhatakse emme rinnal, eieie, ikka tuleb jõujunni mängida, ning pead üles suruda ja siis lõuata, kui enam ei jaksa. :D Tahaks väga soetada endale ühe korraliku lina, sest sellega saab teda ehk paremini keha vastu siduda. Ilmselt peaksin vaatama sellise, mis ei veni. Aga millise täpsemalt ja kust? Võite mulle nõu anda.
Ööunega pole ma tal ka rahul. Sorri, aga minu arvates ei ole viie-kuue ajal ärkamine normaalne. Kelle laps ta õige on, ah? Pean vist mehelt minema aru pärima. :D

Jube tüütuks on muutunud ka see, et elutuba on juba kuuaega remondis ja enne septembrit ma isegi ei looda sinna tagasi kolimisele mõelda. Seega on meil magamistoast saanud elutuba + magamistuba + mängutuba ja see on lihtsalt täiesti košmaar. Võite ise ette kujutada kui edukalt me Annut magama saame, kui ise samas toas olema peame (või telekat vaatame). Ja kui edukalt mees öövahetuste eelselt magada saab, kui Annu tal seljas ratsutab…
Lisaks sellele ajab mind täiega närvi ka see meeletu sitt, mida ma koguaeg koristama pean. Ma pühin vähemalt viis korda päevas kõik toad üle ja ikka jääb mulle mingi sodi jala alla! Ja selles ei saa ma süüdistada mitte kedagi teist, kui oma kallist tütrekest, kes a) tuleb jalanõudega tuppa b) läheb paljajalu õue, ning siis jookseb nende liivaste jalgadega voodisse. Ma ei jõua ilmselt üleski lugeda neid kordi, mil ma olen ääri-veeri infarktist pääsenud, kui järjekordse kühvlitäie liiva voodist avastan. Ja no oleks siis, et teda grammivõrdki kotiks see, et ma talle 89492892984095857839038938 korda tunnis räägin, et papudega tuppa ei tulda/paljajalu õue ei minda. Ta saab aru küll, aga teda lihtsalt ei hu-vi-ta. :D

It’s a bird
It’s a plane
No…wait…
It’s just that flying fuck I don’t give.

Ühesõnaga, paras keberniit käib meil siin majas ja igavuse üle kurta ei saa. Annaks jumal, et mul peale seda kõike veel mõnigi närvirakk ja natukenegi mõistust alles jääks. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!