Kas ma olen ise oma lapsed ära rikkunud? Ehk – ühe jalaga olen juba hullumaja uksest sees

Ilmselt on pea iga vanema üheks suurimaks hirmuks see, et nad keeravad oma lapsed nässu. Ja suureks saades saavad neist näiteks sarimõrtsukad. :D
Ok, seda ma nüüd ei karda (eriti…vist), et Annu ja Joel suureks saades kriminaalideks hakkaks, aga viimasel ajal olen ma tänu ühe tuttava kommentaarile, küll mõtlema hakanud, et ehk olen ma tõesti ise süüdi, et mu lapsed sellised ‘jonnijuurikad’ on.
Kui Joel sündis, oli ta ideaalne beebi. Ma olin nii-ii tänulik, et vana jumal mu peale halastas ja ei saatnud mulle Annu (munadega) teisikut. Jah, eks ta ikka nuttis, aga enamasti suutsin ma põhjuse üsna kiiresti leida ja ta oli mõnus mees edasi. Aga viimased nädalad on ikka ulmeeeeee olnud.
Kõik hakkas umbes siis, kui Poja sai esimese rota vaktsiini. See võib nüüd vabalt ka kokkusattumus olla ja ma lihtsalt panen praegu lambist kaks ja kaks kokku, aga umbes siis see pull meil hakkas.
Tüüp lihtsalt ulub koguaeg nutta, omaette üldse olla ei taha ja vea teda muudkui süles. Jumal selle eest, kui sa üritad teda maha panna, või midagi. Ka süles olles on tal vaid paar kindlat asendit ja kiigutamise viisi, mis sobivad (enamasti), muidu ulub süles ka edasi. Ja see ajab mu lihtsalt fucking hulluks! Kui selline asi nagu lapsevanema kutsehaigus eksisteeriks, siis ma nõuaks sisse rahhi oma valutava selja ja parema käe ning õla eest. Ma tõsimeeli imestan, et mu käsi ikka veel enam-vähem funksioneerivana mu küljes tilpneb.

Igatahes. Kui laps nutab, siis on ju loogiline, et ma võtan ta sülle. Ei? Aga tolle tuttava arvates peaksin ma laskma lapsel lõuata. Muidu nunnutan ta ära ja ta harjubki mõttega, et piisab vaid ühest virinast, kui saabki juba jälle sülle. Aga mida see röökida laskmine aitab? Et las laps saab ”rõõmuga” mõelda miks mitte keegi ei tule ja miks mitte kedagi ei koti, et ta nutab, ning kui ta lõpuks siis hüsteeria saavutab ja sa ta sülle haarad, võtab lapse lohutamine viis korda kauem aega. Lihtsalt…milleks?

Aga mida siis teha, kui laps tahabki vaid süles vedeleda, aga sul on vaja ka muid asju teha? Mina näen praegu kolme varianti. Variant A – laps röögibki nii kaua, kuni mõistab, et mitte kedagi ei tule ja mitte kedagi ei huvita, või kuni sul lõpuks tekib aega, et oma ihuvilja hoida. Variant B – sa tassid oma põnni süles nii kaua kuni vaja, mis siis, et sul on võib-olla kolmandat tundi pissihäda, või sa peaksid õhtusööki tegema. Variant C – sa sokutad oma eluõie kellegi teise sülle. Mu lemmik on loomulikult variant C. Kõik on rahul – mina saan teha mis mul vaja on, laps ei röögi oma kopse välja ja lapsehoidja saab ühte maailma armsamat titte nunnutada. Aga 9l juhul 10st pole varianti C võimalik kasutada, sest ma olen üksinda ja kuigi Annu soovib oma väikevenda vägagi hoida, siis ei oleks see antud hetkel veel ilmselt kõige parem mõte.
Aga Annut kasutan ma siiski – luti toppijana ja kussutajana, ning vahel näpistab mulle mõne lisaminuti ka see, kui ta Joeliga suhtlema saadan. Joel on meil nimelt äärmiselt edev poiss. Ükskõik kes talle silma vaatab, kukub kutt kohe naeratama. Ja kõik sulavad. :D
Mina olen juba selle võlunaeratuse suhtes endale teatud immuunsuse kasvatanud. Nimelt pole see naeratus enam pooltki nii hurmav, kui sa seda igal öösel kell 5 nägema pead. Nimelt, mõnda aega tagasi meeldis talle meeletult keset ööd üles tõusta ja suhtlema hakata. Ja sa proovi vaid silmi kinni panna, siis hakkas kohe nutujoru pihta. Nii kui sa talle jälle otsa vaatasid, jättis järgi, ning hakkas jutustama ja naerma. Armas, eksole? Jah, aga mitte öösel kell 5! :D

Nüüd on muidugi naeratused ja armsad titeplärinad asendunud *appi, ma KOHE suren* meenutava kisaga. Kas me võiks minna tagasi eelmise variandi juurde?

Please, please, please, please

Oeh, ma olen lihtsalt surmani väsinud. Ja väga tüdinenud, kui aus olla. Aga samas ei muudaks ma mitte iial seda vanusevahet, mis Joelil ja Annul on (1a7k). Kui siis ainult väiksemaks, et nad ometi kiiremini koos mängida saaksid. Ja minu rahule jätaksid! Ilus lootus, kas pole? :D
Ma mõnes mõttes nutan iga sekundit taga, sest aeg läheb metsiku kiirusega, aga samas olen väga õnnelik ka. Ma ei jõua ära oodata millal Joel juba jalad alla saab ja nad Annuga koos asjatama hakkavad.

Aga tõsiselt. Ma ütlen nüüd midagi, mille peale mulle ilmselt lastekaitse kutsutakse – vahel ajavad nad mu lihtsalt nii-ii-ii tigedaks, et ma tahaks nad… *mõtle siia ise mõni mõrvarlik tegevus* Palun öelge, et ma pole ainus? :D ***

Näiteks- ma olen järjekordselt öösel kell 5 Joeliga tõusnud, ning ta lõpuks suure vaevaga kella kaheksaks uuesti magama saanud, lootes, et saan nüüd ise ka viis sekundit lõpuks magada. Aga siis ärkab Annu ja hakkab elueest täiest kõrist kiljuma, ilma igasuguse fucking põhjuseta (jeeee, Joel ärkas!), ning ma tahaks ta lihtsalt ära lämmatada. :D
Või – oletame, et kell on juba pool kaheksa õhtul, sa oled terve päeva (TERVE PÄEVA!) kussutanud ja süles vedanud ühte 7 kilost volaskit (kes tahab sind vaid vaatetornina kasutada), lootes, et kui ta lõpuks rohkem, kui kolm minutit korraga magada suvatseb, saad sa kasvõi ÜHE normaalse, sooja ja tervisliku söögikorra valmistada. Reaalsus on aga see, et nii kui lapse tagumik voodit puudutab, on tal silmad laks lahti ja suu põlvini. Seega ulatad sa oma vanemale lapsele järjekordse näksi, et ta vahepeal lihtsalt nälga ei sureks. See kas ja mida sa vahepeal ise süüa saad, ei huvita muidugi kedagi (tüüpiline ‘aaaa-mul-pohhui!’ situatsioon). :D

*** Märkasin just ühte videot (SEDA) mis mul telekast taustaks käis, ning jäin korraks mõtlema. Ehk on mul ka sünnitusjärgne depressioon? Kuigi ma ei ole kunagi nii diipe mõtteid mõelnud (mingi kergem versioon?), olen ma ju ka vahepeal päris läbi omadega (kogu see vihastamine jne…) Ehk peaks ka seda teemat veidi uurima…

A ja palun, kui te mulle külla tulete, ning näete milline mu maja välja näeb, siis A) võta hari kätte, või B) shut the fuck up! :D Ma tean ja näen ise ka, et me kohe sita sisse upume, aga ausõna, ma ei ole kaheksajalg. Jah, ma näen seda tülgastust su näol, kui astud üle maas vedeleva mähkme/virsikukivi/musta pesu hunniku. Ei, ma ei tea kust see sinna sai ja kui aus olla siis ei saaks mul praegu rohkem pohhui olla ka. :D

Have kids they said. It’ll be fun they said.

Seega ma loodan, et see postitus vastab nüüd teie küsimusele, kus ma olnud olen. Aga kui jäi veel segaseks siis – üritamas üle saada hiilgavast mõttest endal esimese ettejuhtuva asjaga kõrvakiled läbi torgata, sest mu ihuviljad armastavad röökida nagu lämbuvad kajakad. Btw, see postitus valmis ka nii, et üks kahest ‘kajakast’ oli mul koguaeg süles. :D

Aga no, ükskõik kui hull olukord ka poleks, siis käsi südamel, ma ei ole mitte ainsamatki korda nende jõnglaste saamist kahetsenud. Ka siis mitte, kui Annu mulle poriste kummikutega tuppa jookseb, nii, et sitta lendab kahte lehte. Ja isegi mitte siis, kui Joel ühe mähkmevahetuse ajal igast võimalikust august midagi eritab, ning see kõik maandub minu peal, või värskelt vahetatud voodilinadel (kui need saatanad kunagi suureks saavad, peame me oma madratsi ilmselt põlema panema!)

You’re the reaseon we don’t have nice things.

Aga jamh. Kogu selle hullumaja tasub suure koormaga vaid üks väike hetk (ja siis sa mõtled, et sa oled maailma kõige kohutavam lapsevanem, et üldse julged väsinud, tüdinenud või tujukas olla). Näiteks eile, kui Joel jälle nuttis, tõi Annu talle oma viimase küpsise, ning tegi poisile pai. Ise tõdes samal ajal: ”Pojaaaaaa, hullu, samas”. See tähendas siis seda, et poja, pole hullu, emme on siinsamas. :D

20160831-dsc_0043-2

Joel, mina ja Annemaia ühes vaatetornis



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!