Annu on juba nädala haige olnud, aga sel õudusel ei paistagi lõppu! Vaene laps pole juba päevi mitte midagi normaalselt süüa saanud (vaid tuubipüreed ja kartuliputru, aga seda ka suure näljaga). Ööd ja päevad vaid nutab.
Täna ärkas oma lõunaunest ja suu oli täiesti verine peas.
Nüüd on punetus ja punnid ka käelabadel, kaelal ja põskedel. Mille pärast ma täna teda uuesti arstile ka näitamas käisin, aga arst ütles selle peale vaid, et kuna Annu katsub ja kratsib koguaeg oma suud, siis kandub see ka mujale.

Otsest ravi sellele ei olegi, saab vaid leevendada valuvaigistitega ja määrida peale müteleensinist (briljantrohelise laadne värk, mis määrib kohutavalt kõiki ja kõike – mina olen sinine, Joel on sinine, voodilinad on sinised, riided on sinised…). Täna kirjutas arst ühe põletikuvastase kreemi ka. Aga see on ka kõik ja see ei ole ravi, vaid peaks idee poolest vaid leevendus olema. Seda sinist olen juba mitu päeva määrinud ja paranemise märke veel väga pole.
Asja teeb muidugi hullemaks veel see, et ta ise kisub neid kärnasid ka koguaeg. Tee sa ühele 2-aastasele selgeks, et ei tohi kratsida ja näppida, kui sügeleb ja kiheleb.

Arst veel ütles, et tema lapselaps oli selle haigusega haiglas, tilgutite all ja mina olevat liiga emotsionaalne, sest eks oma lapse piinu ole ikka kõige hullem näha. Aga kuidas ma siis saaksingi mitte olla? Laps nutab ööd ja päevad valust aga ma ei saa mitte midagi teha! Ta pole muidu eriti selline hellik. Isegi siis, kui ta vastu voodi serva kukkus, nii, et põsk verine ja silm sinine, ei nutnud ta üle paari minuti…

Ma olen juba täiesti ahastuses – kuidas on võimalik, et me elame 21. sajandil ja laps peab NÄDALAID olema sellistes piinades??? Ma lihtsalt teeks ükskõik mida, et see koorem enda kanda võtta ja mu pisitütreke terveks saaks.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!