Monthly Archives: november 2016

Funxpert ja kingiloos – LÕPPENUD

Posted on by
24

Võitis Maarja R. kommentaariga:”Võtan ka loosist osa, mu peaaegu kahesele meeldiks see kalamäng kindlasti.” Palju õnne! :)

Funxpert.ee tegi Joelile ja Annule varajase jõulukingituse ühe vahva kalamängu ja harjutustorupalli näol.

See kalamäng (link!) on päris huvitav ja mulle meeldib, et see on puidust. Selline paras nikerdamine Annule, mis arendab hästi motoorseid oskusi.
Hetkel õngitseb ta valimatult kõike, aga mingil hetkel peaksin talle ikka õpetama, et tuleb rihtida ainult kalu ja saapad, ankrud jms, tuleb ”järve” jätta. :D

See täispuhutav toru (link!) on ka vahva. Kui ma Annuga kunagi füsioteraapias käisin, siis seal oli ka samasugune torukene, mille peal me harjutusi tegime. Nüüd saangi Joelit ka selle peal veeretada ja ta lihaseid treenida. Lasen tal ette veereda ja käed maha toetada, ning ta treenib oma käe- ja õlalihaseid.

20161129-dsc_0210

Siin pildil on toetus halb. Muidu ikka lasen tal ilusti sirgetele kätele toetuda.

Tõmban ta tagasi, ning lasen selga sirutada ja ta treenib oma seljalihaseid.

Ka käputavale ja kõndima hakkavale lapsele on see toruke hea abimees, sest käputav laps saab seda enda ees lükata ja kõrisevate pallikeste kutsuv heli meelitab last mänguasjale järgnema. Kõndimist õppiv laps saab aga selle abiga edasi liikuda. Seega sellega saab nii võimelda, kui ka roomamist, käputamist ja kõndimist harjutada. :)

Annule meeldib ka end selle peal rullida. :D

Vaatasin funxperdi lehel veel ringi ja leidsin päris mitu asja, mida ma nüüd oma jõmmidele veel tellida tahaksin. Näiteks see Peppa lahtiklapitav diivan-voodi (link!)! See sobiks ideaalselt talle lugemisnurka, sest hetkel pole tal seal kuskil istuda, ainult minu tehtud kaltsuvaibake on, mis pole just eriti mugav. Selliseid diivaneid on neil veel mitmeid, näiteks Ämblikmehe, Disney Printsesside, Froseni, Autode ja Thomase teemalised.
Joelile leidsin sellise iminapaga kinnituva rooli (link!). See meeldiks talle kindlasti ja ma arvan, et selle Joel sel aastal kuuse alt ka leiab. Talle ongi kingitustest vajaka veel.
Samas see tegevuslaud on ka kihft (link!). Või hoopis see tulede ja muusikaga trumm (link!)?

Muide, need, kes küsisid, kust ma Annule selle kujundite ladumise mängu sain, mis ma ükskord näitasin – funxperdi lehel on peaaegu samasugune olemas (link!).

Kõigi nende vahel, kes seda postitust kommenteerivad ja facebookis Funxperdi lehte (link!) laigivad, loosin nädala pärast välja ühe kalamängu.
Aga kui te ei malda oodata ja soovite juba varem seda mängu, või ükskõik mida muud funxperdi lehelt, siis teile kehtib -10% sooduskood ”Lipsuke”! :)

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Segasummasuvila postitus

Posted on by
15

Siit tuleb nüüd üks miljonist erinevast asjast rääkiv postitus, sest noh… elu.

  • Lapsed on rämedas nohus. Vaesekesed ei saa hingatagi. Koguaeg jändan selle rhinomer ninapumba ja füsioloogilise lahusega, aga ikka jäävad ninad lörisema. Neljapäeval käisin nendega arstil, sest mõlemal oli tatinire koguaeg taga, vahepeal köhatasid ja Annul oli nohu silma löönud (silm oli täiega punane ja rähmane). Arsti juures selgus veel, et Annul on kõrvad ka punased ja poisil polnud kõrvas mingit valgusrefleksi (?)  enam ja see tähendab, et temal jäävad ka kohe kõrvad haigeks. Arst kirjutas mõlemale antibiootikumid… Lisaks sai Annu veel mingid silmatilgad, mida ma talle suure karjumise saatel ainult kaks korda pannud olen, ning mingi nohurohu. Ütles, et seda võib mõlemale anda, aga kui hiljem infolehelt lugema hakkasin, et kui palju ja kuidas, siis tuli välja, et see rohi on alates 2.eluaastast, ning poisile ei saagi seda anda. Seega ostsin poisile hoopis pihustiga pudelis humeri, ning jätkan hanerasva ja teepuuõliga…
    Õnneks on mul kodus olemas ka inhalaator. Aga no see ei tähenda, et ma seda väga kasutada saaksin. Joel ei lase maski ette panna, seega hoian ma seda ikkagi talle nii lähedal, kui võimalik. Parem see, kui mitte midagi vast. Minu suureks üllatuseks oli aga Annu sel korral palju koostöövõimelisem. Hoidis kohe mitu minutit maski näol ja ma ei teadnud kuhu see rist ära teha! Need korrad, mil talle varasemalt olen proovinud seda auru teha, on ta kategooriliselt keeldunud, ning seda masinat pigem kartnud…
    Aga rääkides veel sellest ninapumbast, siis mind ajas nii naerma, kuidas Annu tigedaks sai, kui Joelil tatti välja imesin. Ta vist mõtles, et teen poisile haiget, sest kogu selle aja üritas ta mind Joelist eemale lükata ja karjus: ”LÕPETA ÄRA!” :D
    Ühesõnaga, viimased kolm-neli ööd olen ma vahelduva eduga nii maganud, et Joel on mu süles püsti, sest see on üks väheseid viise, kuidas ta natukenegi hingata saab. Hea on ka õues vankris magamine, sest värske õhk teeb nina lahti ja pealegi, vankril saab pead mugavalt kõrgemale tõsta, et tatt välja voolaks. Kuna Joel keerab juba ammu mõlemat pidi, saan toas ta ka kõhuli magama panna, et tatt kurku ei voolaks ja ta lämbudes üles ei ärkaks, aga no ta ei taha üldse nii püsida ja keerab end koguaed seljale tagasi. Normaalsest söömisest on tal ka asi kaugel. Vaene Joel ei saa ju rinda imeda, kui nina kinni on. Võtab ühe lonksu, hingab ja haarab uuesti…
    Nii õudne on näha, kui mu pisikestel on halb. Hea meelega võtaks selle kõik enda kanda. Mina vähemalt oskan nina nuusata…
  • Selle mänguköögiga, mis Annu pidi jõuludeks saama, on ka väheke jama. Seda kööki, mis ma alguses soovisin, ei saagi, seega valisin asenduseks uue köögi. Aga nad said minust valesti aru ja saatsid vale köögi. Aga nüüd ei taha nad seda enam oma kuludega vahetada ja ütlevad, et mina pean transpordi eest maksma (40 euri!), kuigi nad tunnistasid hiljem oma viga. Aga ometi olid ju nemad need, kes vale köögi saatsid… Oleks siis võinud üle küsida, kui segaseks jäi. Ütlesid vaid, et kuna ma sain palju kallima asendusköögi sama hinnaga, mis mu algselt tahetud köök, siis nad ei saa enam transporti maksta. Aga vahetatud peab see köök saama, ma ütlen! Kas keegi teie seast ei ole lähiajal sõitmas Räpina ja Tallinna vahet (häda pärast saaks tartu vastu tulla ka vb)? Saaks ühe otsagi, oleks ka hea. Meie juurest oleks vaja see vale köök Tallinna saada ja Tallinnast õige köök meie juurde… Ma üldseeee ei raatsi veel 40 euri maksta selle jama eest.
  • Tundub, et meie mehega jääme sel aastal jälle jõulukingitusteta. Autol lõi täna hommikul mingi punane mootori tuli (?) põlema ja juures olevat veel mingi kiri, et parem vea oma perse ruttu teenindusse, muidu auto plahvatab. :D Mitme sotine laks jälle, raudselt.
  • Lisaks on kohe otsi andmas mu läppar, seega varsti on aidaa blogimine. Lisaks varasemale lambirestardi pullile ja miljonile muule jamale, on nüüd pekkis ka aku laadimise süsteem. Juhe on arvutil taga, aga akut ei lae. Päris mitu korda on see juhe kogemata, keset blogimist, välja tulnud ja läpakas end laksti välja löönud. Naiss. Vähemalt salvestab wordpress vahepeal teksti automaatselt ja ma ei kaota tervet postitust…
  • Ma ikka ja jälle imestan, kui veidrad mõned inimesed on. Ma pildistasin siin ükspäev igast staffi üles, mis mul niisama kodus ees vedeleb ja postitasin need pildid ühte kohalikku gruppi. Hiljem sain ask.fm’is ”sõimata”, et ma oma asju laiali jagan ja vaesekesel olevat terve facebooki feed minu mandi postitusi täis. Hmmm, kurb, et tal sõpru pole, kes midagi postitaks ja veel kurvem, et tal muud teha pole, kui facebookis istuda. Ja pealegi, kellel on midagi tasuta asjade vastu, kammoon nagu. :D
  • Annust on ikka Joeli valvamisel juba palju abi. Näiteks, kui Joel hakkab ahju poole roomama, siis läheb Annnu kohe tema juurde ja lohistab ta jalgupidi mänguasjade juurde tagasi. Pärast viibutab veel talle sõrme, ning ütleb, et ta ei tohi nii teha. :D
  • Varsti on siin blogis oodata paari toredat loosimist, seega ärge neid maha magage! ;)
  • Ja nüüd pean ma lippama, sest mu sünkroonärkavad pärdikud on jälle paha peal väljas. Annu üritab teetassiga elutuppa hiilida ja ma juba näen, kuidas Joelil selle tassi peale silmad peas kilavad…See on see, kui lapsed ärkavad varem, kui nad peaksid. Üks hakkas magamistoas lõugama ja koheselt ärkas õues ka teine. Kuidas nad seda teevad, ma ei tea…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Miks need lapsed sellised ennasthävitavad tõprad peavad olema?

Posted on by
23

No ma ei tea, kas minuga on tõesti nii halb elada, et igal võimalusel peab proovima enekat teha? See roomav Joel on saatana saadetud nuhtlus! Miks iga järgneva lapsega ei anta kaasa vähemalt ühte lisapaari silmi? :D

Samal päeval mil Joel ‘jalad alla’ sai, oli meil kiirabi ukse taga! Nimelt oli see väike nihverdis suutnud end ootamatult paar meetrit rullid ja edasi punnida, ning näris toataime! Igaks sajaks juhuks helistasin kiirabisse, et nõu küsida. Vastu võttis mingi vanem meesterahvas, kes ikka absoluutselt matsu ei jaganud. Ma lausa hakkasin kahtlema, et kas ma helistasin ikka kiirabisse, või mingile vanadekodu kiirliinile? Mina seletasin talle juba mitu minutit, mis juhtunud oli ja kui ma mingi 103. korda ütlesin, et beebi näris taime, küsis: ”mis asi see värises?”… Lõpuks ta otsustas, et see pole ikka naljaasi, ning saadab parem kiirabi välja.

Kui kiirabi jõudis, astus sisse üks äääärmiselt mossis ja tigeda näoga tädi, üks noorem ja palju rõõmsam tädi, ning kohvriga onu. Tige tädi küsis, et mis meil juhtus. Rääkisin siis 104. korda loo ära, et poiss hakkas ootamatult roomama ja suutis selle 10 minutiga, mis ma köögis õhtusööki kokkasin, end teisele poole tuba nihverdada ja mürgist taime nätsutada. Selle peale podises tige tädi, et nojah, ega enne ei õpita, kui häda käes. Hmmm, okk. Õige jah, aga…
Päris palju kindlust andis muidugi see, et mulle tundus arstide jutu järgi nagu nad ei teaks absoluutselt, mida nad praegu teevad. Kõlas selline lause: ”nii palju, kui ma guugeldades aru sain, siis…” Ehemmm, okkk.

Kuigi mu emasüda ütles, et kõik on korras ja laps tundus ka normaalne, tagus mu süda ikkagi nagu võidusõidu hobune ja hiljem ei julgenud ma teda magama.

Kui arstid tuppa sisse astusid, nägi mu kodu välja, nagu siit oleks tornaado üle käinud. Elutoa põrandat kattis ühtlase kihina mingi mänguasjade mass, kraanikauss uputas kokkamise käigus kasutatud nõudest ja nagu sellest veel vähe oleks, siis avastasin pärast arstide lahkumist, et diivani seljatoel ilutses mu rinnahoidja. Arstionu oli oma puupulga, millega ta poisile suhu vaatas, ilusti sinna kõrvale ka veel sättinud. #piinlik!

Ühesõnaga, õnnetus ei hüüa tulles ja lapse arengus võib ka 10 minutiga toimuda pöördumatu areng. Ühel hetkel jätad lapse mängumatile, ning ta on veel 10 minutit hiljem ka seal. Aga järgmisel hetkel jätad lapse mängumatile ja 10 minutit hiljem ei saa sa kindel olla kas ta enam samas linnaski on, rääkimata samast toast.
See on ikka nii messed up! Kuidas meiega ikka ko-gu-aeg sellised asjad juhtuvad. Ma pole kahjuks endale veel silmi kuklasse kasvatanud ja päris hiromant ma nüüd ka pole, aga palju tähelepanelikum ja analüüsivam võiksin ma küll olla. Nii kohutav tunne on, sest see on ju minu süü, et siin pidevalt mingid ohtlikud olukorrad tekivad…

Vähemalt ei ole meie kaitseinglil kunagi igav – alati tuleb meid mingist jamast päästa.

Olime nädalavahetusel külas ja selle aja jooksul hakkas Joel täiskäigul roomama. Enam ei peata seda marakratti miski ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma teda siin elus hoidma peaksin. Eile näiteks võttis Annu omal patsid peast ära ja patsikumm kukkus maha. Kaks sekundit hiljem lämbus Joel selle käes. Jumal tänatud, et tittedel on see lämbumise tunne keele eesotsas ja Joel juba selle peale öökima hakkas, et patsikas ta igemete taga oli.

Kui varem ei saanud ma Joelit maha panna, sest ta hakkas röökima, siis nüüd ei saa ma teda maha panna, sest siis suundub ta kohe enekat tegema. Ma pean ta nüüd alati igale poole kaasa tassima. Kiired vetsus käimised ja korraks õue lippamised võin ära unustada, sest muidu üks tüüp võib end siin ära tappa…

Ma pean talle vist selle rihmadega kummipalli soetama, et ta omale sinna kisaauku asju toppida ei saaks ja elus püsiks…

Annu ajal oli kõik selles mõttes ikka palju kergem – korjasin kõik asjad, mis tite näppude vahele ei sobinud, eest ära ja korras, aga nüüd ei tea kunagi mida see väike mees tänu oma suurele õele, maast leida võib. Ma ootasin küll seda aega väga millal Joel liikuma saab, aga reaalsus on ohtlik. Silmad peavad 360′ kraadi võtma ja tähelepanu ei saa kunagi hajuda.

Ma ei saa teda lamamistooliga ka enam kuskile kaasa võtta, sest ta tõuseb seal istuma ja hakkab üle ääre küünitama. Käib veel uperkuuti ka sellega, vot siis eksole…

Pean vist selle üleliigse võrevoodi elutuppa lohistama ja põhja võimalikult alla laskma. Siis saan Joeli sinna pagendusse saata, kui tahan korraks toast lahkuda, vms. See on tegelikult väga hea mõte, nii, kui Annu ärkab, hakkan sellega tegelema!

Üks hea asi on vähemalt see, et nüüd pean ma toa koguaeg puhtana hoidma. Nii, kui Annu mõne mängu lõpetab, peame asjad ära panema, sest muidu venna sööb need ära. Ja selle hirmus Annu oma asju ka kokku korjab…

Ma ei saa aru kuidas vanasti lapsed üldse ellu jäid, või olen mina tõesti selline saamatu tont…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Laste mänguasjadega üle külvamine, ehk meie tulevased jõulud

Posted on by
30

Mida vanemaks Annu saab, seda rohkem on asju, mida ma tahaks talle muretseda ja mis mulle tundub, et talle võiks meeldida ning millega oleks meil tore ka koos mängida. Seega olengi ma langenud mänguasjade ostmise lõksu! See on suht idiootne juba, kui palju asju see laps sel aastal ”jõuludeks” saab. :D

Näiteks olen ma talle viimase paari kuu jooksul ”jõuludeks” tellinud 18 osalise pottide-pannide komplekti, ühe komplekti lõigatavaid toitusid, ühe mängumunade resti, mis näevad päris ehtne välja (mune saab poolitada, ning sealt seest tuleb munakollane välja) ja siis leidsin veel kaks praemuna ka, mis on sellisest võdisevast materjalist ja näevad ka päris tõelised välja. Ja siis veel Peppa ja Sofia figuriinid. Kuigi tundub maru kahtlane, et 5+5 euri eest saan ma 18+12 kuni 10 cm pikkust mehikest…
Lisaks sellele saab ta muidugi mänguköögi. Ma vähemalt loodan, sest sellega on ka paras segadus. E-poes on köök müügil, aga 60 päevase ettetellimisega. Kui ma selle eelmise kuu alguses ‘ära tellisin’ öeldi, et nemad ei tea täpselt mis köögid järgmise laadungiga üldse tulevadki ja kas see köök ka seal on. Mul oli nagu, et mis mõttes te ei tea – müüte asju mille saadavuses te kindladki pole? Aga noh, see selleks. Kui seda ei saa, siis pidavat nad vähemalt ühte suurt kidkrafti kööki meile hoidma.

Ükspäev kolas mees osta.ee’s ja ma märkasin silmanurgast oksijonil ATV’d, mis oli naeruväärse hinnaga. Kuigi ma polnud mitte kunagi varem mõelnudki, et Annule seda osta, oli mul seda kindlasti kohe vaja. Kammoon, 35 euri eest ATV, miks siis mitte? Isegi, kui ta seda praegu ei kasuta, siis ma juba vaimusilmas näen, kuidas nad Joeliga suvel sellega ringi vuravad. Kui Annut see ei huvita, siis Joelile hakkab see kunagi kindlasti huvi pakkuma ju. See peakski täna kohale jõudma. Ma loodan, et tegu on ikka normaalse asjaga, mitte mingi kökatsiga, mis esimese sõiduga jupid laiali lennutab…

Ja nagu eelnevast vähe oleks, siis tahaksin ma väga talle veel tellida Peppa kaisulooma (nagu tal neid pehmeid huinataasid veel vähe oleks eks), magnetitega võileivad (saab ise võikusid teha ja kattematerjal käib magnetitega külge), siis oleks talle vaja veel ühte normaalset mängu-nugade-kahvlite-lusikate komplekti ja väikest lauda koos paari tooliga, kus teepidusid pidada ja joonistada. Lisaks muidugi veel pusleisd. Tahaksin selliseid suurte tükkidega, nagu tal praegu üks kaladega pusle on. Üks tükk on juba mingi 7×7 cm vist. Ma ei tea kuidas neid kutsutakse, põrandapusled ehk? Mida see põrandapusle endast kujutab üldse?

Pillow pet

Täna käisin maximas ja oleksin peaaegu talle ostnud järjekordse pehme eluka, mis kuskile nurka tolmu koguma jäänud oleks. Praegu on maximas need pillow pet’id 6.99 (kunagi kui välja tulid, olid vist mingi 20-25 kanti?). See on selline kaisuloom, mis käib kõhu alt krõpsuga kinni. Kui krõps on kinni, näeb see välja nagu loom (ala hobune, koer, siga jne) aga kui lahti teed, on padi. Hakkasin neid vaatama ja siis Annu muidugi tahtis ka näha. Andsin talle siis valida, et millist ta tahab – valis hobuse. Aga siis ma nägin, et seal hunniku all on veel mingeid nukke ja värke. Leidsin ühe barbi laadse nuku, millel oli igasuguseid vidinaid kaasas – kaks paari kingi, kaheksa kleiti (+ see mis tal seljas oli = 9 kleit), föön, kamm, kaks käekotti jne, kõigest 9.99. Mõtlesin, et see peab nüüd küll märk olema, sest just eile õhtul mõtlesin, et peaks Annule ühe taolise nuku ostma – talle kindlasti meeldiks teda riietada ja temaga jännata. Nagu tellimise peale kohe!
Näitasin seda siis Annule ja muidugi tahtis ta seda kohe omale saada. Aga ega ta siis sellepärast seda pillow peti ära anda ei tahtnud. Ja ma oleksingi talle peaaegu need mõlemad ostnud, aga siis õnneks tuli mõistus koju ja meenus see suuuuur korvitäis pehmeid loomi, mida ma iga jumala päev mööda elamist kokku korjan, ning andsin talle valida kumba ta tahab – kas pillow pet või nukk. Lõpuks ikka valis nuku, kuigi veel terve kodutee rääkis mulle sellest hobusest ja kui pehme too ikka oli. No mine või tagasi ja osta ära – mis see 7 euri siis ära ei ole, eksole. :D

Ühesõnaga, ma ostaks talle hea meelega KÕIKE, kui vaid rahakott lubaks. See on ehk minu mingi lapsepõlvetrauma, sest mina ei saanud pea kunagi neid mänguasju, mida ma tahtsin, ning nüüd külvan oma tited asjadega üle. :D

Kuigi tegelikult on Joeli koha pealt asi kurb. Talle ei oska ma eriti midagi osta. Esiteks on ta praegu nii titt veel ja teiseks on ta poiss… Millega poisid mängivad? :D
Hetkel on kõik asjad peamiselt just Annule, kuigi kunagi peavad nad neid asju niikuinii jagama hakkama. Aga mis ma Joelile kuuse alla siis poetan? Ühe paari tisse ja paki mähkmeid või? :D
Mõtlesin, et ostan talle ühe suure montoorikakeskuse, aga neid hindu nähes mõtlesin ümber. 90 euri mingi kasti eest, millel on vaid mõned üksikud tegevused – tänan ei. Ja sealt tuligi mõte, et teen üldse ise ühe sellise tahvli, kuhu külge kruvin igasuguseid nuppe ja lüliteid ja lukke ja kette ja rattaid ja luuke ja tulesid ja vilesid ja vidinaid. Mul on isegi nimekiri tehtud, mida sinna külge panen. Aga noh, 6-kuune ei hakka ju veel niipea mingeid lukke muukima ja haake kinni toppima, seega oleks seegi asi jälle põhiliselt Annule. Siis mõtlesin, et ehk oleks talle hea hoopis käimistool, aga siis meenus, et see on ju täiesti minu põhimõtete vastane jubin, ning lapsele pigem kahjulik, seega langes ka see valikust välja. Hetkel on mul poisile välja vaadatud vaid üks 5 eurine puidust auto, mida saab närida ja mõnusalt käes hoida ning jonnipunni tahan talle ka osta. Aga noh, Annu jõulukingid versus Joeli 5 eurine auto ja jonnipunn – ei ole eriti aus vist.
Samas on Joel veel nii jupp, et talle ei olegi nagu otseselt midagi vaja, sest närimiseks ja ilastamiseks on meil terve kastitäis jullasid… Tundub, et sel aastal saab Annu veel nautida ära hellitatud jõmpsika trooni, sest järgmisel aastal jõuluvana enam vast nii helde ei ole, ning poetab kingikotti rohkem autosid ja mängutööriistu ja…mingit poiste nodi. Kuigi Annul pole ka selle vastu ilmselt midagi, sest me mängime juba praegu autodega, ”remondime” toole jne. See asjade ‘poiste’ ja ‘tüdrukute’ omaks sorteerimine on tegelikult absurdne. Poiss peaks teadma kuidas süüa teha ja tüdruk peaks teadma kuidas kruvi seina saada, seega peaksin ma Annule hoopis akutrelli ostma. :D


Mida teie oma lastele sel aastal jõuludeks kingite? Mida 6-kuusele poisikesele ja 2-aastasele plikale kinkinud olete?

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Mina ja mu nuti haigus

Posted on by
1

Tänapäeva nutimaailm ajab mul ausalt öeldes südame pahaks. Ükskõik kus, ükskõik millal aga telefon peab pihus olema. Muidu on midagi justkui ‘puudu’. Ja ise olen ma täpselt samasugune!

Varem tekitasin ma selle netis vahtimise aja laste uneajale, aga kuna Joel ja Annu ei maga enam ammu ühel ajal, hakkasin ma seda ‘oma aega’ nende arvelt varastama. Lapsi magama pannes, imetades, süüa tehes jne…
Nii kui lapsed rahulikult millegiga tegelesid, hiilisin arvutisse mölutama. Blogima, blogisid lugema, pilte töötlema, facebooki jutustama jms. Seega selle asemel, et lastega tegeleda või kodutöid teha, passisin netis. Ükskord tuli Annu minu juurde, kui jälle läpakas vahtisin, ning ütles: ”emme, lapakas kinni!” ja lükkas arvutil kaane kinni. Päris ei olnud hiljem rõve tunne… Ja nüüd on mul telefon, mis teeb netis kolamise veel lihtsamaks.

Kunagi lugesin mingit artiklit kus üks ema tegi katse. Ta vaatas oma lapsi mängimas ja märkis üles mitu korda nad selle aja jooksul ema poole vaatasid ja silmsidet otsisid. Kui ma nüüd ei eksi, siis 15 minuti jooksul vaatasid lapsed ema poole vähemalt 7 korda. Seega kui ema oleks olnud telefonis, nagu tavaliselt, oleks lapsed 7 korda tundunud end kõrvalejäetuna – mis seal telefonis ometi olla saab, mis on nendest emmele tähtsam?

Ma otsustasin, et teen oma nutihaigusele lõpu, ning andsin endale lubaduse, et enam ma laste arvelt seda aega ei varasta ja nende nähes ei vahi ma enam klaasistunud pilguga mingit helendavat, plastikust junni! Vähemalt mitte sellisel määral, nagu varem. Ma olen veetnud nii palju aega, et olla hea sõber ja blogija, ning olla kursis kõigi uudistega, et olen unustanud mis tegelikult tähtis on – mu pere. Ma ei taha mitte iial jätta neil muljet, et mingi telefoniplönn on mulle nendega veedetud ajast tähtsam. _dsc3448

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!