Kui Joel sündis, olin ma 850304% kindel, et rohkem ma küll ühtegi hingelist oma kehas kasvatada ei kavatse ja ütlesin isegi mehele, et kui ma varsti mingit kolmanda lapse soga ajama hakkan, siis lõigaku mu emakas välja. :D
Siis tundus, et Joel on täpselt see viimane killuke, mis meie perekonnal ideaalist puudu oli.
Aga mida aeg edasi, seda rohkem pean ma endale mõttes kõrvakiilusid jagama – mis kolmas laps, ei ole vaja! Aga mõne aja pärast hiilib see soov taas ligi. No mis ma teha saan, et ma 5-aastasest saadik teadnud olen, et ma nelja last soovin. Ja no kui ma oma põrgupägarikke koos vaatan, siis tekib tahest tahtmata selline heldimus ja mõte, et no aga miks mitte? Lapsed on suurim õnn, mis ühele inimesele osaks võib langeda ja miks mitte neid siis kohe kuhjaga saada? The more, the merrier ju. :D
The more the merrier – pingviiniema (kel peegeldub silmadest surm) ja tema 12 last. :D
Ma olen isegi sünnitamise hirmust vist üle saanud. Ma ei saa aru kas ma olen debiilik, või lihtsalt naiivitar, aga mul on lootus, et ÄKKI see kolmas kord ei ole nii hull, kui kaks esimest? Sest no Annut sünnitama minnes ei osanud ma veel muhvigi karta. Enne Joeli sündi olin veendunud, et esimene kord oli lihtsalt sellepärast nii kohutav, et laps oli sünnitusteedes valesti, ning nüüd teist korda läheb kõik KINDLASTI paremini-kiiremini-valutumalt. Hahahahahahaha, oii kui hea nali. Aga no kolmas kord – see lihtsalt peab ju kergem olema?! Kõik ju räägivad, et iga järgnev sünnitus on kergem. Äkki siis kolmas laps ja teine loomulik sünnitus on kergemad? Et noh, äkki Joel tegi tee ette ja nüüd kolmandal korral jagab mu keha juba paremini matsu, mida tegema peab? Lootus on ju lollide lohutus, või mis? :D
No ja kohe üldse pole abiks see, et Britt nüüd oma kolmandat võsukest ootab. Pean ausalt tunnistama, et ma olen tema pärast ülirõõmus, aga ma olen ikka päris kade ka. Ma tean, see on nii-ii haige! Aga mis ma sinna teha saan. Ma vist olen mingi… titemasin. Issand.
Ja isegi, kui me otsustaksime selle kolmanda ka saada, tekib mul hirm, et see titeisu ei saagi mul kunagi täis ja isegi peale kolmandat tuleb mugulate juurde hankimise soov tagasi. Ma reaalselt saan aru, et see on veidi haige. Ei tea kas mingit teraapiat ei ole selle jaoks? :D
Lisaks sellele kardan ma ausalt öeldes ka teiste rektsiooni. Mu emagi juba ütles mulle enne Joeli sündi pooleldi naerdes, et ma rohkem lapsi ei saaks. Ma kardan, et meid vaadataks nagu mingeid ebardeid, kes ei oska kontossi kasutada, või midagi. :D Või arvatakse, et teeme neid jupatseid muudkui juurde vaid raha pärast (haha!). Või ma isegi ei tea. Lõppkokkuvõttes see muidugi ei loe, mida teised arvavad, aga noh… ikkagi ju märkad ja loed inimeste reaktsioonidest emotsioone välja ja kui need ei ole päris sellised nagu mina ootaksin, jääb veidi halb tunne. Ma muidugi ei oota, et kõik nüüd rõõmust üles-alla hüppaksid, aga kui elementaarse ”palju õnne!” soovimise asemel vaadatakse sind väga segaduses näoga ja küsitakse kas laps oli tööõnnetus, siis jamh…
Ja mind tegelikult natukene hirmutab see kolmanda lapse teema. Kaks tundub ju loogiline arv jõnglasi, sest mul on ainult kaks kätt, millega neist kinni hoida ja ainult kaks kaenlaauku, kuhu oma mugulad kaissu võtta ja ainult kaks last mahub mulle korraga erinevate kottide/linadega selga. Üks kolmest tunneks end siis ju paratamatult kõrvale jäetuna. Lisaks ka see, et kui ma enne imetamisega lõpetamist rasedaks jääksin, on suur võimalus, et mu keha pole jälle võimeline nii mitut asja korraga händelima ja keerab piimakraanid kinni. Aga ometigi tahaksin ma vanusevaheks jällegi võimalikult väikest aega.
Aga noh, tegelikult on kogu see postitus paras utoopia, sest üksi ma seda last õnneks/kahjuks niikuinii tegema asuda ei saa. Ja no tegelikult tundub ikka päääääris õudne mõte sellest, et ma peaksin veeel mitu aastat magamata olema ja veeeel terve igaviku imetama ja veeel ühe korra seda titenduse aega üle elama. Tited on küll nunnud, aga minu jaoks asi sellega ka piirdub.
Ja tegelikult tahaksin ma mõnda aega oma kehas ka üksi olla, ilma, et keegi mind inkubaatori või toidulauana kasutaks. Ideaalis ma hoopis lapsendaksin praegu selle kolmanda lapse (3+ aastase!), aga noh… esiteks ei ole mina ainus, kes selle mõttega päri peab olema ja teiseks – kes annaks meile ikka seda last lapsendada annaks? Ma olen juba uurinud seda asja ja on päris mitu punkti, millele me (hetkel) ei vast ja üldse… Ühesõnaga, on suur tõenäosus, et me saaksime niikuinii negatiivse vastuse. Aga kui ei proovi, siis ei saagi ju teada ka, eksole.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
