Mulle saadeti eile ühe perekooli teema link, kus tõmmati jälle see ”kolmas laps ainult raha pärast” saag käima. Millegipärast oli seal välja toodud nagu ka mina oleksin juba 3. lapse ootel. Et jahh. Tore, et ma end ise ei guugelda, või midagi. Nii võiks ju lausa targaks saada!

Et oleks selge, siis ei, mina ei ole rase.Vähemalt ma loodan. Aga ega ma pead pakule ka panna ei saa, sest mul kukkus täna hommikul spiraal välja. See on see spiraal+tampoon kombo kasutamine. Deem ma ütlen. Oleks ikka pidanud oma moon cup’iga rohkem jändama ja ühe tampooni haaval maailma prügist päästma. :D

Tegelikult saan ma aru ka kust see ‘Lipsuke on kolmanda lapse ootel’ arvamus tulla võib. Olen sellest ju ikka piiiiidevalt igalpool rääkinud. Nagu üks lugeja tabavalt ütles, siis see kolmanda lapse teema on mul ikka hingel küll.

Sellest postitusest ja neist kommentaaridest seal aga võib vägagi selgelt välja lugeda tüüpilist arvamust, et kui sa saad kolmanda lapse, siis ilmselgelt teed sa seda raha pärast. Sest mille pärast siis veel – ega mitte ometi sellepärast, et sa lapsi armastad ja neid juurde tahad. Vanasti, enne seda ”üüratut” toetust, saadi ju ka lapsi ainult raha pärast. Millise raha pärast, seda ma ainult ei tea. Siis oli see toetus küll naeruväärne. Aga noh, parem see, kui mitte midagi ja tegelikult pole meil siin Eestis selle koha pealt ikka kohe mitte midagi ulguda. Välismaal saad sa oma beebiga kodus olla kuskil paar kuud ja siis vaat ise kuhu sa ta jätad, sest töö ootab – istu ta kasvõi omale sisse tagasi. Eestis saad sa aga 1,5 aastat kodus olla ja saad veel raha kah. Ka need, kes pole oma elus päevagi tööl käinud!

See 500, justkui sülle kukkunud lisaeurot kuus, on ahvatlev küll, sest kellel siis raha mööda külgi maha jookseb, eksole? Aga kas selle pärast nüüd just väikseid inimesi vorpima hakata… Ei tasu nagu ära lõppkokkuvõttes ja raha pärast lapsi saada pole ka nagu väga minu teema. Või noh, mis ma siin ikka keerutan. Ütlen otse välja, et see 500 euri paneb mul küll munasarjad kihelema. AGA point on selles, et me niikuinii sooviksime tulevikus veel lapsi saada ja tänu sellele toetusele on see võimalus ka suurem. Kas seda võib siis nimetada laste raha pärast saamiseks?

Kui mul oleks ainult üks laps, siis ma ei saaks selle viie soti pärast veel kahte põngerjat ju. Aga kuna mul on juba kaks tükki olemas ja kolmanda saamine jääb põhimõtteliselt ainult raha taha, on see toetus ju vägagi suureks abiks. Aga see ei tähenda, et ma kohe täna neid triipe püüdma kukuks. Hetkel olen ma küll sellest titendusest väsinud. Tahaks veidi magada, süüa köögis, kus pole söögitooli, minna õue nii, et igaüks riietab end ise ja ma ei pea kedagi ümber diivani taga ajama, et talle mütsi pähe saada.

Kui me saaksimegi praegu kolmanda lapse, peaksime siis ka neljanda kohe jutti tegema, sest minu unistus on ju neli last. Kuidas ma siis selle ühe pesamuna kuskile üksinda jätan, kui õed-vennad kõik juba pubekad on. Aga mõte kolmest, veel vähem neljast, jutti tehtud lapsest ajab mul kõik ihukarvad püsti – see oleks ju enesetapp! Kes ja mis raha eest mulle siis närvirakke siirdama hakkab lõpuks?

Kui ma mõtlen neljast jutti saadud lapsest, siis tuleb mulle esimese asjana silmade ette paar kuud vana pilt. Viisin ühele naisele Joeli mängumati koju kätte, sest tal on neli last, kahe aastaste vahedega ja ta ei saa väga kodust liikuma. Ta tuli mulle uksele vastu seljas vaid T-särk ja aluspüksid, endal selline nägu ees, et heidab end kohe viienda korruse aknast alla. Vot see ongi siis neli jutti tehtud last, jah? Ja mina tunnen vahel kahegagi, et upun tittede alla. :D

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu on konkreetselt kaelast kinni hoides mul seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Kuigi kui mõelda hetkeks ainult rahalisele poolele, oleks meie perel tõesti kolmanda lapse hakkama panemine palju kasulikum, kui ootamine ja siis uuesti kahe väikse vanusevahega lapse saamine. Sest seda toetust saab ju kuni selle ajani mil sul on 3 alaealist last. Kui me järgiks hetkelist nö ‘plaani’, saaksime me kaks järgmist last alles ala 10 aasta pärast. Aga selleks hetkeks on Annu juba pubekas ja ‘hea raha saamise’ aeg kohe möödas. Teine ja ilmselt kõige suurem argument on aga hoopis see, et me elame väikses kohas, kus puuduvad head töökohad. Mis kuramuse mõttega ma oma 1,5 aastase Joeli lasteaeda panen, et veel vähema raha eest Maximasse pinki nühkima minna ja olla üks neist mornidest kassapidajatest, kes kogu hingest oma tööd vihkavad. Selle asemel saaksin ma oma pärdikutega kodus olla ja teha midagi, millest olen lapsest saadik unistanud. Juba 5-aastasena teadsin ma täpselt kes minust saab ja ma pole mitte kunagi mõnest muust ametist mõelnudki. Kõik need suured karjääri tegemised ja baka-maka püüdlused… see ei kutsu mind absoluutselt. Uuesti kooli minemine tekitab minus pigem kabuhirmu. Jah, mõne arvates ilmselt olengi mõttetu, hariduse ja harituseta eit, kes vaid sünnitada oskab, aga so what? Keegi peab ju Eestile iivet ka tegema ja meid elus hoidma. Pealegi pole ma mingi narkar, kes saab kaheksa last ja viskab nad keldrisse hängima, ajaks mil ise uue doosi järele kooserdab. Ma julgen siiski väita, et mu lastel on üpriski hea elu ja suurepärane kodu.

See, et mul mingeid erilisi saavutusi ette näidata ei ole, ei tähenda, et ma ka oma lastele sisendaks, et ongi okei olla puuduliku haridusega. Antud lugu on lihtsalt see, mis meile hetkel sobib ja millest mina olen unistanud. Muidugi pean ma ütlema, et 5-aastasena või ka 19-aastasena, mil mul Annu sündis, ei kujutanud ma endale ette mida lapse saamine tegelikult tähendab. Kõik need nutud ja gaasid ja magamata ööd, lõputuna näiv mähkmete hunnik ja oksesed pluusid… See ei kõla ju väga ilusa unistusena? Aga kui jätta kõrvale kõik see, on lapsevanemaks olemine maailma parim asi. Sa saad kõrvalt näha ja tunnistajaks olla millelegi imelisele. Maailmas pole vist mitte midagi vingemat, kui näha kuidas ühest abitust ja krimpsus junnist saab rääkiv, kõndiv ja täitsa asjalik junsu. Ja kui see junsu veel ühel heal päeval oma käed ümber su kaela asetab ja sulle kõrva sisse sosistab, et ta sind armastab – see on taevas, see on õnn, see kaalub kõik muu üles. Mis siis, et järgmisel hetkel ta sulle tõenäoliselt juba sellise stseeni korraldab, et sa mõtled mille pärast sa ometi neid veel KAKS said ja vahel mõtled neid lausa VEEL saada, oled sa hull? Aga siis oled sa jälle tunnistajaks millelegi imelisele. Näiteks sellele, kuidas õde vennale niisama, möödaminnes, ühe suure ja matsuva musi teeb, ning ütleb, et venna on tall väga kallis. Selliste momentide pärast ma neid rohkem tahangi, selliste momentide nimel ma elangi!

Annu, mina ja Joel Fotaili stuudios poseerimas. :)