‘Õhtusöögiks hommikuhelbed’ laadi päev

Mu ema õpetas mulle kunagi, et kodu tuleks hoida koguaeg nii korras, et ootamatute külaliste saabudes poleks sul piinlik. Jah. Noh. Hmmm… Täna (ja eelmisel 666 päeval) vaatan ma enda ümber ja mõtlen, et jumal tänatud, et mul ühtegi sellist tuttavat pole, kes nii sisse sadada armastaks!

Kui varasemalt on mul piinlik olnud remondi (või noh, selle puudumise) pärast, siis nüüd seda muret enam nii väga ei ole. Nüüd hakkab pigem vahel imelik, kui sokk köögipõranda külge kleepub või kui talla alt saiapuru ära pühkima asudes, avastad varvaste vahelt kamapalli… Ja ei, see ei näita tegelikult seda, et ma olen räpakas.* Mul on lihtsalt räpakad lapsed, kellele ei tohi malakat anda, kui nad oma jogurti maha kallavad või meelega toitu laua alla viskavad, sest nii tore on ju vaadata kuidas midagi kukub ja kuulata mis häält see siis teeb. :D

*Ärge nüüd rõvedusest infarkti saage* No tegelikult on mul ka ikka paar asja milles ma natukene räpakas olen. Näiteks nõude pesemine. Ma ei pese pea mitte kunagi õhtusöögist tekkinud nõusid enne järgmise päeva pärastlõunat/õhtut. Ma pesen enne terve maja põrandad ära, kui veedan need 5 minutit nõusid nühkides. Mul hakkab alati selg valutama sel ajal. Seega see ongi tavaliselt minu häbipost, kui keegi üllatusvisiidi teeb – nõud on pesemata! Ja pesu kuivama panemine on teine asi. Tunnistan ausalt, et mul on paaril korral juhtunud nii, et pesen ühte korvitäit ala kaks-kolm korda, enne kui ma need kuivama suudan panna. Täiesti tavaline on see, et ma pesen hommikul pesu, aga kuivama panen ma need alles siis, kui õhtul lapsed magama viin. :D
Varem oli pesu ära panemine ka hull teema. Mul kogunes pidevalt kuskile toa nurka mingi puhta pesu hunnik, mida ma ära sorteerida ei suutnud. Nüüd õnneks välistab Annu tolmuallergia sellise laiskuse ja pean end ikka takka sundima ja uut pesu kuivama pannes, vana kohe kokku lappima, mitte kuskile hoiule poetama.

Reaalselt. Kuidas üldse mitme lapsega pered oma majad püsti hoiavad? Mul on küll tunne, et üks kahest – a) ma võtan oma seitse asja ja kolin keldrisse või b) viskan oma lapsed sinna. Aga asju kaasa ei annaks, sest nad keeraks need niikuinii ainult kummuli ja siis ootaks seal hunniku otsas millal emme, aka Prügikoti-Kati, tuleb ja ähvardama kukub: ”kui sa neid asju kohe maast ära ei korja, lähen toon suuuure prügikoti, koristan kõik asjad ise kokku ja viin teistele titadele, kes neid hoida oskavad”. Ja oiii kui kiirelt hakkavad käed käima, kui see prügikott nähtavale ilmunud on. :D

Toon näite tänasest päevast.
Me olime terve pärastlõuna õues olnud ja koerale aeda teinud. Kui me ükskord tuppa tulime, oli siin loomulikult katastroofiline seis, sest ma eelmisel päeval väga koristada ei jõudnud ja nädalavahetuse veetsime kodust eemal (päev enne seda ka ei koristanud!). Ja no ma ei pea siin silmas seda, et mänguasjad vedelesid igalpool – see on nii tavaline, et seda ma enam isegi ei tõlgendaks suureks segaduseks. Mõtlesingi pigem seda ‘sokid kleepuvad põranda külge ja saiapuru jääb varvaste alla’ olukorda. Võtsin end siis lõpuks kokku ja hakkasin ühest otsast pihta – koristasin elutoas põranda mänguasjadest lagedaks ja panin kõik omale kohale tagasi, pühkisin tolmu ära jne. Siis suundusin magamistuppa, et voodiriided maha võtta ja puhas pesu kappi laduda. Kui ma 5 minutit hiljem elutuppa tagasi astusin, pidin südari saama! Kõik see pask, mille ma JUST olin ära pannud, oli kõik jälle maas laiali. See on nagu mingi haigus neil kohe. Jumal selle eest kui mõni asi üle 3 minuti omal kohal püsiks.
Lõpuks lõin lihtsalt käega ja koristasin nii, et lükkasin asju tolmuimejaga ühest kohast teise. Täiesti pointless on midagi riiulisse panna. Joel niikuinii läheb kohe ja tõmbab kõik ümber, sest fuck you mooom. :D

Kõige haigem asi mänguasjade koristamise juures on pusled. Annul on mingi miljon erinevat puslet, aga ikka on vähe, sest ta on nüüd puslehoolik ja mina ei suuda talle neid enam nii kiiresti ette sööta, kui tema neid kokku paneb ja keerulisemaid puslesi peale nõuab. Igatahes, vahepeal on selline lugu, et ta valab kõik pusled ühte kohta kokku. Ja siis pean loomulikult mina see hiromant olema, kes oma õhtusest vabast ajast veedab 2 tundi puslesi kokku sobitades. Ma vannun – järgmine kord võtan pastaka ja kirjutan kõigi tükkide alla numbrid, et mis tükk kust aluselt pärit on.

Aga asjad asjadeks, neid üritan ma niikuinii päeva jooksul jooksvalt oma kohale tagasi sokutada, sest muidu murraks keegi siin veel oma kaela. Ja ega nad ei mängi ka nende asjadega, mis kuskil hunnikus vedelevad. Ikka võetakse riiulilt, sest see on ilusti nähtaval ja kergesti ligipääsetav. Palju keerulisem on hoopis üleüldise puhtuse hoidmine. Mind ajab täiesti ahastusse see kui kiiresti suudavad kaks alla meetrist miniinimest kõike hävitada! Saan jällegi tuua näite tänasest õhtust. Ma olin kuidagi läbi suure ime jõudnud koristamisega sinnamaale, et pesin juba põrandaid ja olin sellegagi kohe lõpetamas – tunneli lõpus paistis juba valgus!
Olin köögi juba ära koristanud, kui kratid kööki ”õuna sööma” läksid. Ega ma midagi head ei lootnud sellest ettevõtmisest, aga sellist vaatepilti, nagu mulle vastu vaatas… selleks ma ka valmis ei olnud. Ühesõnaga. Kujutage nüüd ette. Mina pesen rahumeeli viimast juppi elutoa põrandast, endal õnnis nägu ees, sest ma olen kohe lõpetamas ja plaanin lapsed pessu panna, et seejärel kõik koos magama minna, oh jeeš. Hehehe, huii ma ütlen! :D
Ma astusin kööki – Annu oli omale võtnud suure supikausi, pannud sinna pool pakki hommikusöögihelbeid (sest rohkem lihtsalt polnud!) ja terve liitri maasikajogurtit. Ja ega Annukas siis kade plika ole! Ta oli kassile ka andnud ja talle lausa eraldi taldriku võtnud, et vaesele näljasele loomale sinna peale jogurtit tilgutada, nii, et jogurti rada läks mööda lauda, kardinat, seina, põrandat ja aknalauda kassi taldrikuni välja. Aaa ja kas ma unustasin mainida, et Annu ja Joel istusid selle kausiga maas? Jah, nad istusid keset köögipõrandat (-põrandat, mida ma JUST olin pesnud!). Mõlemal lusikad käes ja uhasid supikausist maasikajogurtiga hommikusöögihelbeid omale sisse! Iseasi muidugi kui palju sellest kogusest lõpetas mõne mehe suus ja milline oli see osa, mis kattis last ennast. Ja maad. Ja köögikappe. Ja pliiti. Ja kassi… Hmmm, vägev, tänks lapsed. Ega ma ei plaaninudki magama minna või midagi. Mis mul ikka öösel paremat teha on kui kuivanud maasikajogurtit pliidiplaatide vahelt nühkida. :D

Kui mul oli õnnestunud see bardakk kokku koristada ja lapsedki peaaegu et puhtaks saada (Joeli juuksed lõhnavad siiani nagu maasikajogurt), asusin igaõhtuse kreemiralli kallale. Ja no ma vist ikka ei õpi oma vigadest üldse! Nii kui ma selle palja Joeli ringi tuterdama lasin, soristas ta rõõmsa näoga mulle keset elutuba. Vägev. Viskasin siis loigule rätiku peale ja jätkasin Annu sisse määrimist. Ja siis kuulsin, et kuskilt nurgast kostub ilget ähkimist ja punnitamist. Haarasin ruttu Joeli ja jooksin poti poole, aga noup. Ta sõnaotsesesmõttes sittus mulle pihku. Peale seda eeldasin, et no nüüd peaks ta küll tühi olema, aga eih. Seejärel lasi ta mulle järgmise loigu. Voodisse. Mäletate, ma just vahetasin voodiriideid? :D

Mul on tegelikult nii palju rõvedaid lugusid rääkida sellest mida kõike on need lapsed mul siin kokku keeranud, oi johhaidii ja valleraa. Aga see oleks üks selline postitus, mida ei soovitata oma laste kohta internetti panna. Ja enamusel läheks ilmselt süda pahaks, sest kujutage nüüd ette ühte 3-kuust titte, kes end umbes kolm sekundit enne vanni pistmist, mähkimislaual täis laseb. Ikka sellist korralikku kraami. Ja selle kahe sekundiga mis sa lihtsalt mokk töllakil, imestunud ja rõvedust täis näoga vahtisid, on ta suutnud end üleni pasaseks keerutada. Ja siis sa hakkad teda kraan all pesema. Aga ta on ju üleni sellega koos ja libe kui väike saatan. Ta hakkab siplema, mille peale ta sul käte vahelt minema libisema hakkab. Seega sa haarad last ükskõik mismoodi, peaasi, et ta jumala eest pea ees vanni põhja ei kukuks. Lõppkokkuvõttes on laps elus ja terve ja isegi puhas, aga sinul on pask juustes, põsel, huultel, kätel, kõhul, ühesõnaga igal pool kus see olla ei tohiks. Head ööd ja magusat und teile! :D

Võite ka oma rõvedaid/naljakaid lugusid rääkida, teie saate seda anonüümselt ka teha! :D