Issveer. Meil käis täna tv3 külas, blogimisest ja EBA’st rääkimas! Ma olin nii närvis, et sure või maha! Aga enne kui arugi sain, oli intekas juba läbi. Filmis veel natukene seda kuidad lapsed mängivad ja kuidas me hoovi peal müttame.

Põrnikad suutsid end muidugi umbes viie sekundiga mustaks aeleda ja näivad nüüd ilmselt tuhandetele inimestele kui kodutud. Aga noh, see ongi mu argipäev ju – üks liivase suuga Joelmees ja tulesädemest Annukas. :)

Mu koristamata aia poolt filmis ta ka, kuigi ma seda väga heaks ei kiitnud. Aga noh, elu. Mis ma ikka vaid naabri ilusate tulpide taustal peesitan, eksole. :D

Praegu tundub see kõik nagu udus ja ma ei mäletagi mida ta küsis, või mida ma vastasin. Issand ma loodan, et ma end väga lolliks ei teinud!

Vahetult enne intervjuud hakkas veidi tibutama ja ma juba hirmuga mõtlesin, et kas me peame nüüd tuppa filmima minema või… Õnneks jäi sadu järele ja hakkas uuesti pihta alles siis, kui filmimees läinud oli. Lausa müristama hakkas!

Ühesõnaga, homme õhtul (teisipäeval) näeb meid uudistes! Vaadake ja andke siis teada, kui lollaka mulje ma jätsin. :D

Olen ennegi neid tema pärle siia kirja pannud. Nüüd on jälle mõned kogunenud. Minu arust on ta ikka selline ninatark, et hoia ja keela. Ei saa mina aru kust ta seda ninakust ja asjalikkust saab! :D

Paar nädalat enne, kui ma teada sain, et ma rase olen, küsisin ma Annu käest kas ta tahaks veel ühte õde või venda. Tema vaatas selle peale mulle sügavalt silma ja ütles kahtlevalt: ”aga õde juba on ju emme kõtus?” Mul oli suht, et aaa, on ka või. :D

Joel läks Annu teetassi näppima, Annu karjatas üle toa: ”Venna, ei puutu, sipelgad söövad su näpud ära mudju!”

Annul on viimasel ajal suuuuur dinosauruste vaimustus peal. Tegi ta siis mulle ükskord dinosauruse häält, mina teesklesin nagu ma kardaksin ja kiljatasin. Annu patsutas mulle vaikselt õlale ja ütles:”Emme, ära karda. See ei ole päris!”

Mina:”Annu, palun söö oma õhtusöök ära.”
Annu:”Mmmm…ei.”
Mina:”Proovi vähemalt, natukenegi.”
Annu:”Ei, ma jooksen kodust minema!”

Järjekordne õhtusöögi draama.
Mina:”Annu. Sööb.”
Annu:”Ei, Annu ei saa süüa, Annu hakkab oksendama!”

Ma panen toas tule põlema ja Annu kriiskab:”Ma ei näe valgust!!!”

Annu kõige lemmikum multikas on Peppa. Aga nüüd on tal juba next level saavutatud. Ta on hakanud Joelit George’iks kutsuma (Peppa väike vend) ja mina olen juba ammu ”emme” asemel ”maama”.

Muide, ”tänu” sellele Peppa multikale räägib Annu juba inglise keeles ka. Pidevalt ütleb ”jah, palun” asemel ”yes, please” jne. Ükspäev käisime kaltsukas ja lahkudes hüüdis Annu:”Thank you, bye!” Müüja nägu oli priceless. :D

Annu küsis mu sõbrannalt kommi. Sõbranna küsis vastu, et kas emme lubab? Annu jooksis minu juurde küsima. Mina ütlesin ei. Plika läks sõbranna juurde tagasi ja ütles:”Jaaaa,emme lubas!”

Joel kukkus ja hakkas nutma. Annu läks lohutama. Tegi poisile pai ja sõnas:”Pole hullu midagi, pulmadeks saab terveks!”

Mis on teie laste viimase aja lahedamad killud olnud?

Ma ükskord tegin siin ju nalja, et Annu sai KÕIK – alustades igakuistest kirjadest, minisünnipäeva pidamistest ja lõpetades esimese sünnipäevaga, kuhu oli kutsutud terve sugukond, Joel pole pooltki seda saanud, ning Mannatera olgu õnnelik, kui beebiraamatugi saab. Aga nüüd tundub, et just nii lähebki! Annu ja Joeli ootus on mul väga täpselt üles märgitud ja pildistatud, Mannatera jaoks ei ole ma veel midagi teinud. Annu beebiiga on viimse detailini vihikus kirjas. Joelist kirjutasin ma viimati siis, kui ta käima hakkas, või hambad tulid, AGA see info on mul KÕIK vanas telefonis, mille Annu puruks viskas. Ok, kui ma uue/terve ekraaniga aga muidu katkise, Samsung J 3 leian, saan selle info veel kätte…

Me tähistasime Annu iga minisünnat koogiga, millel oli vastava numbriga küünal. Me tegime pilte ja ma kirjutasin talle ka kirja kus rääkisi mis me sel kuul tegime. Joeli jaoks ma seda tegema ei hakanud…

Annuga käisime vallas lusikapeol. Joeliga me sinna ei jõudnud, sest auto hakkas jälle nägusi tegema ja mees ei jõudnud õigeks ajaks koju tagasi. Ma oleksin ju võinud sinna Põrnikatega üksi ka minna, aga see oleks paras enesetapp ja üks piinlik moment teise otsa olnud, sest noh, Annu. Annu on nii… Annu. :D

Annu esimest sünnat tähistasime sugulastega, sest esimene sünna on ikkagi ju suur diil. Joelile me sellist sünnipäeva ei korralda, sest Annu pealt ma nägin, et see on mõttetu stress nii mulle, kui ka lapsele. Annu oli terve päeva nagu võõras laps ja muutus endiseks alles siis, kui enamus inimesi oli lahkunud. Joeli esimese sünna puhul tahtsime Elistvere loomaaeda minna ja perekonnana ühe toreda päeva veeta. Vaataks loomi, sööks kooki, teeks pilte ja naudiks seda, et vanaema lõpuks külla jõudis (kui ta ikka jõuab). Aga sellele plaanile tõmbas vee peale meie auto katki minek. Nüüd ma ei teagi mis meil teisipäeval saab… 

Ühesõnaga kurb on ja süümekad on ja nõme on. Õnneks on nad hetkel nii tillukesed, et ei mõista sünnipäeva tahta ega oodata. Korvame selle neile paari aasta pärast uhkete sünnadega kuskil lahedas kohas, sest siis nad juba ehk mõistavad, mäletavad ja ootavad seda. Keda ma ainult sinna kutsun, ma ei tea. Jälle kari võõraid kel muul ajal meist täiesti pohh on? Vaevalt. Pean hakkama usinalt omale emmedest sõpru otsima…  

Issand, mis selle postituse point üldse on? Ma vist olen peast ka natuke rase ja liiga emotsionaalne…

Aga ma tahtsin tegelikult veel öelda, et aitäh teile, kes te siin lugemas käite ja mu reklaame klikite. Te olete mu tasu kolme-neljakordistanud! Suur aitäh! :)

Kas ja kui palju erinevad teie laste esimesed eluaastad? 

Ükspäev helises mu telefon:”Tere, helistan teile tele2’st, kas teil on hetk aega rääkida?” Tegelikult ei olnud, sest me hakkasime just õue minema ja Põrnikad olid juba suht hullumas. Aga no kuna ma tahtsin niikuinii neilt pakkumist küsida, siis olin nõus. 

Ühesõnaga, ta tegi mulle suht uskumatu pakkumise ja ma veel üritasin aru saada, et kus see konks on, sest kui miski kõlab liiga hästi, et tõsi olla, siis tavaliselt see polegi tõsi. 

Kaks numbrit, kaks “tasuta” Huawei telefoni, mõlemale nett, piiramatult kõneminuteid ja messe, lisaks veel see, et 1.juunist saab ka väljamaal (euroopas siiski), tasuta helistada ja netis istuda, ning kõik see kokku 10 euri kuus. 24 kuud pean vaid klient olema. See väljamaal helistamine on meie puhul hetkel kohe eriti hea, sest varsti peameme Lätti minema, aga Põrnikad jäävad koju. Siis on mul hea igal hetkel sõbranjele traati tõmmata ja uurida mis seis kodumaal on. 

Lepingud ja asjad sain ma kulleriga. Kohe seal samas auto kõrval pidin lepingule allkirjad alla viskama, sest temal pole ju aega oodata kuni ma seal loen.

Kui ma aga toas seda asja täpsemalt uurima hakkasin, pidin kreepsud saama! Millele ma küll alla kirjutadsin? Hoopis teised numbrid ja tingimused ja…täitsa pees.

Helistasin siis kohe neile, et täpsemalt uurida mis keiss on. Tuli välja, et see 10 euri kuus on täitsa õige, aga see pakkumine kehtivat vaid 12 kuud. Las ma meenutan, et klient olen sunnitud olema ju 24 kuud. Kui see soodustus läbi saab, hakkab kehtima hind 17.99 kuus, ühe numbri pealt, ehk siis kokku 35.98 kuus! 

Kui ma oleks poole sõnagagi kuskil näinud või kuulnud, et see soodustus vaid 12k kehtib ja edaspidi pean ma neile 36 euri kuus plekkima hakkama, poleks ma ju eluski nõus olnud!

Meilil ma seda lepingut ka näinud ei ole. Ainus mis nad mulle saatsid, oli täpselt see milles kokku leppisime ja hiljem ka juhis kuidas nende võrku üle minemine välja näeb.

Ühesõnaga nad tõmbasid mulle rämedalt koti pähe. Kuna asi on allkirjastatud, ei ole mul enam midagi väga vist teha ka? Mõtlesin, et hoiatan siis vähemalt oma lugejaidki, et te teaksite selliste manöövrite eest hoiduda. Jah, okei, ise olin ka loll, et usaldasin ja eeldasin lepingust leida seda milles kokku leppisime, aga ikkagi. See pole ju okei!

EDIT: Nüüd helistati ja öeldi, et kõik on ikka õige ja 24k on mul ikka 10 euri. SPETSIAALSELT MULLE! :D

EDIT2: Ja nüüd ilmus Elisa ka välja. Rääkis mulle pikalt ja laialt kuidas Tele2 mind orki tõmbab ja kuna lepingul on mul kirjas 12k soodushind, ei loe aasta pärast see telefoni teel lubatud 24k muhvigi. Ja loomulikult see, et nemad annaks mulle ikka uued telefonid, mitte nagu Tele2, kelle telefonid ringlevad juba aasta aega. Meie telefonidelt olid ka juba kiled eemaldatud ju. Agh, mul on kopp nii ees. Siis ilmuvadvälja, kui minema hakkad kuhugile, muidu ei tee keegi paremaid pakkumisi. :D

Ma olen juba aru saanud, et sel korral ei olda mu raseduse üle nii õnnelikud, kui eelnevatel kordadel, sest cammoon eksole, jälle on see Lipsuke rase! Aga ausalt öeldes ei saaks mul rohkem pohlad ollagi. Kellele ei meeldi, see kerigu lihtsalt postitusest üle, sest minu jaoks on iga mu rasedus mingil määral nagu esimene ja ikka sama põnev. Kuigi üldpildis tundub, et kõik nad mööduvad sarnaselt – ilma iivelduse ja eriliste isudeta, aga igast otsast valutades. 

Hetkel näiteks ongi ainus nö sümptom see vastik munasarjade ja emaka kandis pesitsev valu. Muidu on olemine täitsa hää. Vahepeal lausa unustan, et ma rase olen. Ükspäev näiteks siiberdas Joel mul jalgade vahel, ning sõbranje viskas siis kõrvalt kildu, et kas ta üritab ümbertegemisele minna või? Kahjuks on koht on juba kinni sõbrake, seega sel korral ei mängi nagu väga välja. Selle peale lõi mul pea kohal pirni põlema, et ahjaaa, ma olen ju rase… See on nagu üks 5 lapsega tuttav mul. Rääkis, et käis apteegis, sest kõik lapsed olid haiged. Ostis asjad ära ja läks õue. Siis aga meenus, et ahh kurat, üks laps on veel ju… Ta unustas oma beebi ära! :D

Reedel on mul esimene ämmaka visiit ka. Oii kuidas ma ei jõua ära oodata neid tüütuid, piinlikke ja minu arust täiesti ebavajalikke küsimusi. Ja ma juba kujutan neid krõllis silmi ette, kui ma jälle oma rasedajutuga neile lähen. Eelmisel korral ju küsiti, et kas meil juhtus jälle uuups, ning kas ma ikka soovin sünnitada. Ma ei kujuta ainult ette, et mida see “jälle ups” küll tähendas, sest kõik meie väikesed imed on olnud oodatud. Sellepärast ma vist era ämmaka juurde läksingi. Sel korral lähen ka, aga ma ei suutnud nii kaua oodata, sest tema juurde saan löögile alles järgmisel  kuul. Aga noh, loodame siis, et nad seal toolilt päris maha ei kuku, kui kuulevad, et ma JÄLLE rase olen, ise alles 22-aastane olles. Tragöödia missugune, eks… 

Ma ei tea kas mul on megasuured parakad ja ma lihtsalt üritan oma teerulli suurust päästerõngast beebikõhu pähe maha parseldada, või hakkan ma päris ää keerama, aga mul on tunne, et mul on juba praegu kõhu ette löönud. Tavalised riided nagu väga ei istu enam selga ja ma näen veel rasvasem välja, kui ma muidu olen. Samas rasedariietes oma kõhu eksponeerimiseks on ka nagu vara, sest võõrale inimesele paistan ma ilmselt lihtsalt paksu vaalana, kes on omale viinerikile selga venitanud. Hell, kui ma eile oma maost pilti üritasin teha, astus mees uksest sisse ja kihistas naerda, et kas ma teen oma kõhupekist pilte või? Aga no mida need mehed ka teavad, eksole! :D
Rasedateksasi kannan ma aga igatahes juba küll, sest maailmas lihtsalt pole midagi mugavamat olemaski. Mõni kannab neid ju veel aasta peale sünnitustki, seega vähe pohlad, et ma juba 7.rasedusnädalal need endale jalga venitan. Vähemalt on mul mugav! 

Üks asi oli siiski veider mul selle rasedusega. Mul polnud mitu nädalat üldse magusaisu! Hea meelega oleksin toitunud vaid puuviljadest ning juustu ja singi grillvõikudest. Mahlapulkade hooaeg oli ka. Mul on tegelikult praegugi üks sügavkülma sahtel jäätist täis…

Veel väsinum olen ma muidugi ka, kui tavaliselt. Aga noh, kui arvestada seda kaootilist unegraafikut mis mul juba viimased kolm aastat olnud on, siis tegelikult väga vist ei imestagi. Ükspäev näiteks premeerisin end ühe mõnusa pikutusega keset hoovi, sest olin äsja 24 pakki herneid maha saanud ja… jäin lihtsalt magama! 20 minutit hiljem ärkasin iseenda norskamise peale ja avastasin, et olen ühe rämeda joodikupäevituse võrra rikkamaks saanud – üks mu käsi ja pool mu kanni on siiamaani tulipunased! :D 

Ja kui kellelgi tekkis mure, et ega mu põrnikad ometi sel ajal järelvalveta olnud, kui mina magusalt põõnasin, siis ei. Põrnikad magasid õnneks sel ajal toas oma lõunaund ja ei osanud aimatagi, et emme ka julges silma kinni lasta. Ega muidu ma seda 20 minutilist uinakut omale lubada saanud ei olekski. Varem või hiljem oleks keegi mulle niikuinii liiva pähe valanud, või siis mu silmalauge lahti kakkunud ja samal ajal mulle vaikselt kõrva sisse sosistanud: “magad vää?”

Aga kuidas teil – kas ja kui erinevad on teie rasedused olnud ja millal hakkasid teil kõhud välja paistma?