RPA vastane ema, kes annab oma lapsele RPA’d

*RPA – rinnapiimaasendaja
*RP – rinnapiim

See on ikka TÄIEGA imelik, et ma juba pean mõtlema Joeli rinnast võõrutamisele. Alles ta sündis ja alles ma jamasin temaga pisarsilmi seal haiglavoodis, et laps ometigi kaalus juurde võtma hakkaks. Oeh… see on see tüüpiline emmede ”kuhu see aeg küll kaob!” hala. Aga no nii on – saa lapsed ja nutad aega taga. Vanasti pidi ju uut kuudki ootama nagu surma, aga nüüd avastad ühtäkki, et alles oli aastavahetus ja varsti on juba jõulud.

Igatahes, meil on nüüd asjalood nii, et mina hakkan vaikselt mõtlema Joeli rinnast võõrutamisele. Ilmselgelt ei juhtu see üleöö ja täielik võõrutamine ei tule ilmselt isegi mitte lähimate kuude jooksul, aga siiski varsti. Hetkel sai ta ju alles üksteist kuud vanaks. Tahaks ikka aasta kindlasti täis saada ja kõik mis edasi tuleb, on vaid boonus.

Aga rinnast võõrutamisele paneb mind mõtlema just öine trall. Olgem nüüd ausad, ma olen kolm, või varsti isegi juba kolm ja pool aastat, olnud pidevalt rase või imetanud. Või siis olnud rase JA imetanud. Ma olen veidikene tüdinenud ja väsinud olemast mingi söögiautomaadist inkubaator, kes peab ööd ja päevad kellelegi oma privaatosi suhu toppima. :D Ma tahaks lõpuks ometi ma-ga-da! Aga hetkel tundub, et asi läheb ainult hullemaks, mitte paremaks. Joel istub mul pool ööd tissi otsas ja me kumbki ei saa normaalselt end välja puhata. Ma ärkan hommikul veel väsinumana, kui õhtul magama minnes – see ei ole ju ok. Samas ei oska ma seda öist pulli ka kuidagi lõpetada. Kui ma talle lihtsalt tissi ei anna, röögib ta poole hommikuni ja mitte keegi ei saa magada. Lähen temaga kaheks nädalaks sauna elama ja võõrutan teda seal? :D

Tegelikult on mul teie ees üks saladus ka olnud. Juba ammu-ammu ei ole Joel nõus enam mujal sööma, kui voodis ja pikali maas. Tuba peab olema rahulik ja võimalikult hämar. Mingist keset tänavat toitmisest või kuskil autotagaistmel lõunastamisest võin ma vaid und näha. Teda häirib iga väiksemgi asi. Piisab sellestki, kui ta kuuleb, et köögis keegi midagi maha kukutas – ta peab minema asja uurima!
Loomulikult ei tohi ka Annu samal ajal toas olla, kui poiss sööma hakkab (aga no kuhu ma selle krati sigadusi tegema jätan, kui me vaid kolmekesi kodus oleme?). Muidu hakkab poiss kohe ringi vahtima ja veereb lihtsalt minema. Söö ise oma tissi, kui tahad! Ja no kuna ta on nii nõudlik oma päevaste söökidega, siis vahel juhtub nii, et ma annan talle hoopis pudeli pihku. No mida ma teen selle marakratiga, kui me näiteks ujulast tuleme ja ta autos enne magama jäämist piima tahaks? Rinda ei võta, aga ilma piimata karjub ta terve kojusõidu, kuni ükskord kodus siis kõhu sooja piima täis mugida saab. Ühesõnaga, ma olen punktis, kus ta saab vahel rinnapiimaasendajat. Minu jaoks on seda isegi tunnistada raske ja…piinlik? See on see RPA valehäbi. Tagusin ma ju Annu ajal rusikaga vastu rinda ja möurgasin kui tähtis on rinnapiim. Ja nüüd annan oma lapsele siis seda ”jubedat” rinnapiimaasendajat. Hmm…

Lohutan ma end sellega, et rinnapiima kogused ületavad rinnapiimaasendaja koguseid mitmekordselt. Aga ikkagi kuidagi kripeldab sees, et ma olen nüüd, ma ei tea, laisk või midagi, sest ma ei suuda olukorda muudmoodi lahendada, kui, et topin lapsele lihtsalt kergekäeliselt RPA pihku.

Üks tuttav ütles mulle, et kui ma RPA anda ei taha, miks ma siis lehmapiima talle ei anna? Nagu see oleks kuidagi parem. Enne annan lapsele spetsiaalselt tehtud piimaasendajat, kui vasikale mõeldud piima. Ja alla aastasele ei tohigi ju väga piimatooteid veel anda. Veel vähem siis seda päris ehtsat talupiima. Seega tänan ei. Pigem sätin meie sõidud nii, et ma ei peaks talle pudelit tegema. Aga no alati ju ei saa nii.

Ühesõnaga, kahe sõnaga – ma tahaksin esmalt lahti saada sellest öisest möllust ja siis jätkata kolme rinnapiima kogusega (varahommik, lõunauni, ööuni). Täieliku võõrutamiseni on ilmselt veel mitmeid kuid aega ja ega mul sellega tegelikult nii kiire olegi, lihtsalt magada tahaks. :D

Kui vanad olid teie lapsed, kui nad terve öö jutti magama hakkasid? Kas ja mida teie selle heaks tegite? Kui vanalt lapse rinnapiimast täielikult võõrutasite?

Ilus ilm teeb tuju heaks, ehk suvi tuleb!

                                     *Eile kirjutatud postitus!*

Täna on jälle üle tüki aja ilus ilma (miinus kõva ja külm tuul)! Peale hommikusööki pakkisin kohe lapsed kokku ja viskasin õue mängima. Ise läksin ka muidugi aeda toimetama… :D Istutasin oma emme saadetud rabarberi maha (aitäh!), korjasin viimased nädal aega õues ”kuivanud” pesu kokku, külvasin paar seemet veel potti, ning istutasin kolmandat korda oma tomatitaimi ringi. Annu muidugi ”kastis” kõike koguaeg suure hoolega. Annaks nüüd jumal, et ta haigeks ei jääks! Ja no Joel… See on üldse omamoodi kutt. Ta kõnnib tubastes oludes juba pea kuu aega ja väga hästi, aga jalanõusi ega ka õues käimist ei salli ta silmaotsaski. Eks me vähehaaval harjutame ja küllap ta suveks ikka õueski kõndima hakkab. Kus ta siis pääseb, kui õde ees minema kimab.
Ma usun, et sellepärast ta nii varakult käima hakkaski (9k esimesed sammud, 10k juba käis) – küllap vaatas, et mis see õde muudkui tormab, proovin kah!

Igatahes. Peenraid hakkasime korrastama juba mitu nädalat tagasi. Külvasime isegi mõned seemned. Nii soe oli juba, et lapsedki olid dressikaga õues. Ja siis tuli põmaki mingi ollus maha. No mida asja. Loomulikult pole neist seemnetest tänase päevani mitte midagi üles tulnud. Targem oleks ilmselt olnud see külv siiski kasvuhoonesse teha, aga ega ma neid seemneid väga taga ka ei nuta.

Vaikselt annab ikka tunda, et kevad-suvi kuskilt ilmumas on – terve mu magamistoa aknalaud on potte täis ja mul tekib vaikselt juba ahastus, sest tomatitaimed kisuvad sinna 30cm kanti ära. Samas kasvuhoonesse ka veel viia ei julge. Eelmisel aastal vist sel ajal juba viisin, aga maha lihtsalt veel ei istutanud.

Kuna mul on sel aastal juba kaks marakratti, kes toolidega igalepoole ronivad ja asju kisuvad, siis ma elutoa aknalaudadele potte ka panna ei julgenud. Seega otsustasingi, et ma sel aastal ei hakka üldse nii palju vaeva nägema selle ette kasvatamisega ja külvan kõik võimalikud asjad otse peenrasse. Jääb see tüütu pottide vedamine ära.

Hetkel on mul pottides põhiliselt kollased kirsstomatid, mis olid eelmisel aastal meie pere suured lemmikud, paar tavalist punast ja kollast tomatit, ning terve trobikond paprikaid (või noh, -taimi ikka). Täna panin paar kõrvitsat ka sekka. Aaa ja neli arbuusitaime on mul ka. Kurgid panen ilmselt otse peenrasse. Või siis äärmisel juhul külvan paar-kolm seemet potti, et veidi varem juba saaki saada. Lisaks muidugi siis tüüpilised herned, porgandid, porrud jne. Aga jumal seda teab kuna neid maha julgen alles panna…

Igatahes, hoian pöidlaid peos, et nüüd ikka läheks aina soojemaks, sest mingit lund ma järgneva poole aasta jooksul enam küll näha ei taha. Kas ja mida teie sel aastal külvate? Võite mulle lahedaid aiandusnippe ka jagada! :)