Meie laste turvavarustus ja turvavarustusest üleüldiselt

NSS – nägu sõidusuunas
SSS – selg sõidusuunas

Eelmisel nädalal sain ma lõpuks Joeli uue turvatooli kätte. Nimelt tellisin ma talle lastekaup.ee’st Axkid Wolmax’i. Tool pidi nädalaga kohal olema, aga lõpuks ootasin ma seda koguni kolm nädalat. Ei pea vist ütlemagi, et mul oli närv juba päris must, kui see lõpuks kohale jõudis, sest me polnud juba mitu nädalat ujuma saanud, ega üldse kuskile kaugemale, kui kolm kilomeetrit kodust. Ning kõik see ootamine veel selleks, et avastada pakist täiesti vale tool! Siiski polnud tegu tegelikult ebameeldiva üllatusega, pigem vastupidi. Nad olid mulle kogemata hoopis kallima ja parema tooli saatnud, Axkid Minikid’i. See on koguni 100 eurot kallim ja tegelikult tolle wolmax’i täiustatud ja mugavam kaksik. Wolmax’il tuleb peatuge ise reguleerida ja ma ei tea mida seal niblida, aga Minikidil käib kõik automaatselt. Seega saan ma selles kerge vaevaga sõidutada nii Annut, kui ka Joeli.

Ma olin pakki avades täiesti õnnejunn, kui aus olla. Alguses mõtlesin, et ehk saatsid nad selle mulle sellepärast, et nii kaua ootama pidime, või polnud neil siis lõpuks seda wolmax’i kuskilt saada, aga hiljem sain ikkagi aru, et tõenäoliselt on tegu siiski puhtalt eksitusega, sest kes see ikka niisama heast peast kellelegi parema ja kallima tooli ”kingib”.

Ausa ja korraliku inimesena kirjutasin ma siis neile, et neid eksimusest teavitada. Vabandati ette ja taha – nii hilinemise, kui ka eksituse pärast, ning lubati tool ümber vahetada. Aga kuna ma olin kannatamatult vahepeal tooli juba käiku võtnud (loe üleelmist lõiku), ei tahtnudki nad seda tagasi, ning küsisid hoopis, et ehk oleksin ma nõus selle kallima ja parema tooli niisama endale jätma, sest see oli siiski nende viga. Ma olin ikka VÄGA üllatunud, sest ma eeldasin, et ju nad ikka hakkavad mult lisaraha nõudma, aga näed siis nalja hoopis. Igatahes, ma olen ülisuperhüper rahul, et nad sellise vea tegid, sest nüüd on mul ülivinge tool. Või noh, Joelil ikka.

Kui aus olla, siis mõtlen ma nüüd ka Annu tooli vahetamisele, kuigi see on tal kõigest umbes 7 kuud vana. Selg sõidusuunas sõitmine on lapsele kõige ohutum variant (koguni 5x ohutum!). Hetkel on Annul Cybex Pallas M-Fix, mis on löökpadjaga, nägu sõidusuunas tool. Ostsin selle puhtalt teadmatusest ja ainult heade turvatestide tulemuste järgi. Ma ei kasutanud üldse loogikat. Nimelt on NSS sõitval lapsel pea, kaela ja selgroo vigastuste oht palju suurem (ka selle löökpadjaga), sest avarii korral rebib raskusjõud pead meeletu jõuga ette ja võib isegi nõnda lapsel kaela murda. Samas kui SSS sõitval lapsel jaotub kõik terve selja peale ära. Väikelapse pea on palju suurem ja raskem, ning tema pea-keha proportsioonid on võrreldes täiskasvanu omadega täiesti ulmelise erinevusega. Vaadake kasvõi näiteks seda NSS vs SSS avariitesti. Minul tuli pisar silma, sest paljas mõte sellest, et see seal on minu laps, tundub hullem, kui kohutav!

Kuigi löökpadjaga turvatool on parem, kui lihtsalt NSS traksidega tool, pole mina nüüd ikkagi rahul ja tahan Annule ka sama tooli, mis Joelil on. Ühe korra olen Annemaiat juba selles toolis sõidutanud, ning tundus, et talle see vägagi sobis, sest hiljem tahtis ta uuesti Joeli tooli minna, mitte oma Cybex’isse.

Nagu ka paljud teised, arvasin minagi Annu esimest tooli valides, et lapsele on NSS tool mugavam. On rohkelt ruumi jalgadele ja laps näeb paremini välja. Kuhu üldse paneb suurem, SSS sõitev laps oma jalad? Vastus on ülilihtne: ükskõik kuhu! Üles, laiali, risti, valikuid on piisavalt!

Pildil on erinevad võimalused, kuidas lapsed SSS sõites oma jalad panna saavad.

Tegelikult pidavat hoopis NSS sõitmine lapse jaoks palju ebamugavam olema, sest jalad on rippus, ning hakkavad lõpuks ka ära surema. Vaadake oma lapsi kasvõi mängides – neil on pidevalt jalad krõnksus, sest nii on neil lihtsalt mugavam! Nõnda on ka turvatoolis.

Pistan siia vahele, et kui te hakkategi lapsele uut turvatooli valima, siis kindlasti uurige enne mis on selle tooli testitulemused (näiteks ADAC). Ka sama firma erinevad toolid võivad täiesti erinevate hinnetega olla!

Wolmax ja Minikid on kasutatavad kuni 25 kg kaaluva ja  u.120 cm pika lapsega, ehk siis ikka aastaid. Olen kuulnud, et mõnel sõidab veel koolilapski sellises toolis. Aga niipea, kui laps ületab 25kg piiri või pea hakkab üle tooli serva ulatuma, tuleks valida mõni muu variant. Mina ise näiteks mõtlen, et kui minu põrnikad ükskord sellest 25kg või 120cm piirist üle kasvavad ja neid enam SSS panna ei saa, ostan neile seljatoega toolid. Aga ka siin on asju, mida tuleb silmas pidada. Turvavöö peab toolis jooksma õigesti. Kes viitsib, vaadake näiteks seda paari minuti pikkust videot, või neid alumisi pilte. Neil on ühteteist olulist seletatud.

Vale vs õige seljatoega booster seat kasutamine

Tegelikult ongi Annu Cybex hetkel selline tool, mis kasvabki koos lapsega ja mida sa saadki konkreetselt kuni pubeka ajani kasutada, ehk siis 9-36kg. Väiksema lapsega saab seda kasutada koos löökpadjaga, aga alates 15kg võib (millest on Annul kõigest pool kilo puudu!) ning alates 18kg tuleb, padi eemaldada ja tool muuta solution versiooniks. Siis saad last kinnitada vaid turvarihmaga, NSS. Vot, sellise lahendusega ma küll rahul pole! Vähemalt mitte nii väikse lapse puhul. See solution on väga hea, võrreldes näiteks tavalise pepualusega (mis õnneks varsti vist üldse ära keelatakse?), aga solution vs selg sõidusuunas ei anna muidugi võrreldagi.

Kusjuures, Joel on hetkel 9kg aga Annu toolis ma teda sõidutada ei tohi, sest tema pea ja peatoe vahele mahub põhimõtteliselt terve mu käsi, aga see vahe võib olla vaid kaks sõrme. Seega ei ole ikka nii, et laps saab 9kg täis ja võib kohe sellisesse tooli kolida. Pikkus mängib siin ikka väga suurt rolli!

Ühesõnaga, kõik alla 4-aastased/kuni 25kg kaaluvad lapsed võiksid sõita SSS, ning kõik kuni 36kg lapsed võiks sõita seljatoega turvatoolis, sest see on nende jaoks kõige turvalisem. See on muidugi ideaal ja kõigile see ühel või teisel põhjusel ei sobi…

Panen teile siia ühe kiire ‘seljatoega turvatool vs tavaine pepualus’ avariitesti video ka. Vaadake vaid, kuidas pepualusel laps vastu autot põrkab ja ringi lendab! Loodan, et see postitus paneb teid mõtlema ja kaasa rääkima, sest turvavarustus on elulise tähtsusega!

*Pean oluliseks ära mainida, et tegu ei ole sponsoreeritud postitusega ja toda kallimat tooli ma sellepärast ka odavamalt ei saanud, et ma blogija olen – tellimuses olid mu mehe andmed.

Katastroofiline kohting

Me käisime viimati mehega kahekesi väljas vist siis, kui ma olin umbes seitsmendat kuud rase… Annuga! Ehk siis kuskil kolm aastat tagasi. Vaatasime kinos seda filmi, kus üks kollase kleidiga tibi üritas peale metsikut klubiööd töövestlusele jõuda, vms. Walk of shame oli äkki filmi nimi? Igatahes, eelmisel nädalal mõtlesime siis, et Joel on nüüd juba paras pirakas ja võiksime vabalt ta ka veidi pikemaks ajaks kellelegi hoida jätta. Mõeldud, tehtud! Jätsime põrnikad mu sõbrannale ja hakkasimegi siis Tartu poole sõitma, et rahulikult poodides tuierdada ja ehk isegi kuskil süüa – meeletu, ma tean!

Ma olin juba mega elevil, et saame rahulikult ringi käia ja isegi käest kinni hoida, nagu noored pubekad, ilma, et keegi koguaeg iga väiksemagi asja peale küsiks: ”aga mis seeee on?” või keset kaubanduskeskust pikali viskaks, sest tenniste krõpsud tulid lahti. Ühesõnaga, jamh. Vaimusilmas nägin ma juba vikerkaari ja ponisid, aga… 10 kilti enne Tartut kärvas meie auto maha. Pöörded läksid täiega põhja, kui natukenegi gaasi vajutada ja käiku saan ma nüüd vahetada kasvõi nii, et sidurit alla vajutama ei peagi! Midagi läks igatahes väga pekki ja see lõhnab nagu väga kallis remont. :D

Tartus saime ikkagi käidud, sest kutsusime omale ühe sõbra järele ja seebitasime ta ära, et ta meiega ikkagi kiirelt linnast läbi käiks. Me olime ju nii-ii lähedal, ma tundsin juba vabaduse lõhna!

Õnneks oli ta nõus, aga sellest mõnusasti käest kinni jalutamisest ei olnud enam haisugi järel. Mina jooksin ummisjalu H&M’i, et ühed rasedateksad omale skoorida ja mees pani hoopis teiselepoole jookus, et kiiruga ka enda asjad ära teha. 30 minutit hiljem kimasime juba oma autoparsa poole tagasi, et slepis koju sõita. Viimase aja kõige närvesööm kogemus, for sure!

Ma ei ole kunagi varem slepis sõitnud. Koguaeg oli tunne, et sõidan neile tagant sisse või teelt välja, sest pidime ju aeglasemalt sõitma ja teisi autosid mööda laskma. Kuna kahe auto vahelist nööri ei tohi väga lõdvaks lasta, siis pidin ka mina vaikselt pidurdama, kui esimene auto hoogu maha võttis. Ainult, et meie auto kaalub kaks korda rohkem, kui too vedav auto. Iga kord kui mina vaikselt pidurit vajutasin, hakkas vedava auto esiots vingerdama. Ma kujutan ette, et neil oli seal ees pääääris hirmus vahepeal.

Igatahes jah, minu elu kiireim ”kohting”, ning teadmata ajaks oleme me jälle ilma isikliku autota. Paras jama! :(

Kuna sellel postitusel juba nii kohtinguhõnguline lõhn on, siis võite mulle ka vahvaid lookesi rääkida, mida põnevat teil kohtingutel juhtunud on? :D