Ausalt, ma olen kurb ja mul on tunne nagu ma veaksin teid kõiki alt, kes te mulle hääle andnud olete. Aga samas ma usun, et te mõistate ka mu olukorda. Ühesõnaga, mul vist ei õnnestu sel aastal jälle EBA’le kohale ilmuda. Hetkel lihtsalt ma ei näe varianti…

Plaan A oli see, et sõidan paar päeva varem Räpinast Rakverre sõbranna juurde, ning jätan lapsed selleks õhtuks sinna. Ise oleksin siis Rakveres kuskil juuksuris ja meigis käinud, ning ehk oleksin leidnud kellegi, kes samuti Rakvere kandist üritusele läheb ja oleks ka minu olnud nõus kaasa võtma. Õhtul oleks ilusti laste juurde tagasi jõudnud, eeldusel, et keegi mind jälle peale korjab. Ise ma ilmselgelt Tallinna vahel sõita ei oleks soovinud. Äärmisel juhul oleksin siis sõitnud oma autoga kuskile linna äärde ja edasi läinud takso või millegiga.

Kui minu auto otsad andis, valmis plaan B. Mu ema tuleb Rakverest Räpinasse lapsi hoidma, mina sõidan mehe venna autoga Tartusse meiki ja juuksurisse, ning keegi korjab mind hoopiski Tartust peale ja toob hiljem ka sinna tagasi, ning mina sõidaks siis ”oma autoga” öösel koju tagasi. Aga noh, kuna ma sõitsin nüüd mehe venna auto ka sodiks, siis jamh. Plaan C mul puudub. Vaevalt, et keegi Räpinast Tallinna sõidab ja samal õhtul ka tagasi tuleb?

Päris jura seis. Ja isegi kui mul oleks lahendus sellele transpordi küsimusele, siis ma ei tea kas mul oleks mõistlik see seiklus antud hetkel ette võtta. Avariist on möödas kõigest loetud päevad ja alles eile mõtlesin ma end diivanile kerra tõmmates, et suren kohe maha ja ütlesin mehele, et ta töölt sääred teeks, sest muidu viskan ma pildi tasku ja lapsed jäävad jumala hoolde. Selleks hetkeks, kui mees koju jõudnud oleks, poleks siin majas vist kivi ka kivi peal enam olnud…

Ühesõnaga, minu seisund oli esimestel päevadel kohati ikka väga paha. Pea lõhub siiani, aga asi hakkab vaikselt paranema. Esimestel päevadel oli tunne nagu mul oleks väga kõrge palavik, pidevalt oli külm (reaalselt, mul oli kolm kampsunit seljas ja ma istusin vatiteki all – ikka oli külm), pea valutas meeletult, kaela pöörata õieti ei saanud ja valu hõõgus mööda selgroogu allagi, kukal tuikas ka ja pead vasakule poolele toetada ei saa. Päris räme, aga see pidigi enam-vähem normaalne olema, sest trauma oli päris korralik ja kindlasti on siin oma osa ka mu närvidel, mis on viimseni pingul. Ma ausalt ei kujuta ette mis nüüd edasi saab. Teise auto maksab loodetavasti kinni kindlustus, aga mehe venna auto pean ikkagi mina kinni maksma ja see pole teps mitte odav lõbu. Uued toolid lähevad ka üle seitsme soti maksma, kui ikkagi Minikidid võtame. Alles saime oma rahaasjad paremale joonele ja kohe uus laks seljas…

Pealegi ma ei tea kas ämmaemandki selle tripiga nõus oleks, sest raseduse katkemisoht on ju veel siiani. Nädal pidavat see kriitilisem aeg olema, mil ma võiksin end hoida ja pigem rahulikult olla. Suur gaala pole just eriti rahulikult võtmine vist. Kuigi selleks ajaks on nädal täpselt täis…

Riietuse koha pealt mõtlesin üldse väga lebolt minna ja pigem mugav mutt olla. Alguses otsisin heledaid kingi ja värvilist rasedapluusi, mida siis teksadega komboneerida, aga kuna mu kõht ei ole veel seal maal, et seda saaks täielikult titekõhu pähe parseldada, peidaksin ma selle pigem mõne musta pluusi varju ära. Seega valisin välja mugavad rasedateksad, must/valge pluus, must bleiser peale ja väikseks efektiks sinised kingakesed jalga. Lisaks veel meik ja kergelt üles pandud soeng. Olekski ju täitsa tip top ja minulik olnud. Aga nüüd vaadates, et mida teised selga panna plaanivad, siis see oleks vist ikka liiga tavaline olnud.

Variant nr üks – bleiser ja must pluus

Variant nr kaks – bleiser ja valge-musta täpiline pluus.

Soenguks midagi sellist – enamus üles pandud, et karvad väga ringi ei lendleks, aga paar üksikut karva väljas, et…ilusam oleks. :D

Aga kuidas teie, kas lähete EBA’le? Kellele teie kaasa elate? :)