Miks lapsed ei tule koos kasutusjuhendiga?

Ma olen nüüd millestki aru saanud. Ma mõistsin viimaks, et minu lapsevanemaks olemise kogemuses on vaid kolme sorti päevi/hetki. Variant number üks – ma vaatan oma lapsi ja mõtlen, kui õnnistatud ma olen. Variant number kaks – ma vaatan oma lapsi ja kella ja arvutan mõtteis välja täpset aega mis on järgmise uneni jäänud, ning lihtsalt üritan mitte surra. Variant number kolm – ma vaatan oma lapsi ja otsin vaikset nurgakes kus end rahumeeli oksa tõmmata, sest kelle omad on need lapsed ja mida nad tegid minu inglikestega, kes just sekund tagasi nii armsalt koos mängisid. :D

Okei, aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis Annemaial on ikka vahelduva eduga sellised faasid, kus ta suudab iga mu nuppu nii põhjalikult vajutada, et ma tahaks lihtsalt vedru välja visata. Ta kohe teab ja teeb ja ütleme ausalt, natuke nagu… manipuleerib minuga. Kuigi samas ma jällegi usun, et nii väike laps ei oskagi seda manipuleerimise värki ja see tema trots on kõigest mingi vajaduse väljendamine. Aga for the love of god, mina olen ka kõigest inimene. Mis siis, et ema.

Annu on terve oma elu olnud plika kes teab väga hästi mida ta tahab, millal ta seda tahab ja mida ta kohe kindlasti ei taha. V.a muidugi siis, kui tal on parasjagu peal need hood mil tal pole halli aimugi mida ta tahab… Näiteks tahab ta kurgiga sepikut, ning täpsustab veel üle, et juustu kindlasti ei taha. Aga umbes kaks sekundit peale seda, kui olen kõik asjad kappi tagasi ladunud, kukub ta kisama, sest mismõttes ma talle juustu ei andnud. Annan talle siis selle paganama juustu, aga siis ta nutab, sest ma andsin talle juustu – ta ju ei tahtnud! Ja see võib korduda igaaaaa pisiasjaga. See otsustamatus pidavat ealine iseärasus olema, oeh. :D

Aga jah, ma tulin siia tegelikult hoopiski magamisest rääkima.

Ütleme nii, et umbes kuu aega tagasi hakkas Annu järjekordselt magama jäämisega streikima. Tal on varemgi taolisi faase olnud, aga loomulikult ei mäleta ma enam kuidas ma asjad siis jonksu tagasi sain.
Ühesõnaga, ma pean talle jälle kaisukaru mängima ega tohi toast lahkuda enne, kui ta sügavalt magab. Nüüd on see pull laienenud ka lõunaunedele. Ja see on nii väsitav! 

Tavaliselt on mul lõunal u kaks tundi rahu ja vaikust olnud, kus mõlemad pätid magavad ja ma saan oma kõrvu puhata. Selle ajaga ma teen tavaliselt hästi produktiivseid asju, nagu näiteks blogin, vahin seebikaid, vastan meilidele ja kommentaaridele, mölutan… nagu ma ütlesi, hästi produktiivne aeg. Minu akude laadimise aeg, et ma suudaksin nendega jälle õhtuni vastu pidada. Aga nüüd veedan ma seda aega magamistoas, oodates millal üks tsikk suvatseb sahmimise lõpetada ja lõpuks uinuda. Kui ma suvatsen ukse poole kasvõi liiga pikalt vaadatagi, on selline kisa lahti, et hoia ja keela. “Ma hakkab nutma!” ütleb ta mulle, kui mainin teise tuppa minemist.
Kui ma toast lahkun, on ta üsna pea voodist väljas ja mul elutoas järgi. Viin ta tagasi ja umbes pool minutit hiljem on ta jälle platsis. Kui ta mõistab, et niisama järgi tulemise ja nutmisega ta midagi ei saavuta, raputab ta Joeli üles. Ta ju teab, et Joeli pärast ma PEAN tulema ja seal olema. Siia see koer ilmselt maetud ongi, sest miks ma siis tulen, kui venna nutab, aga mitte siis, kui tema nutab? Aga Joel ju veel ei oska seda ise magama jäämise asja. Joel on alles titt. Annu ka nii väiksena veel ei osanud. See oskus tuli alles siis, kui tissitamise ära jätsin.

Ühesõnaga, iga päev pean ma veetma minimaalselt kaks tundi voodis lamades ja lage vahtides, sest üks pea kolmeaastane ei taha üksi magama jääda. Ja oleks see siis ainult lõunal. Õhtul ikka ka! Ja paljuuu hullemini, kui lõuna ajal. Eile kestis see nutt ja kisa poolteist tundi! Ma panin Joeli kolm korda magama selle ajaga, sest Annu lihtsalt peksis ta koguaeg üles ja siis tulid nad mõlemad mulle tölla-tölla elutuppa järele. No johhaidii, ausalt. 

Okei, ma saan aru, et ta on alles kaks koma kaheksa aastat vana, aga ta ju on ise magama jäänud ja tegi seda lausa pea aasta aega jutti, ilma igasuguse draamata. Mis nüüd siis muutus? Ma loen muinasjuttu, laulan, silitan ta pead, annan head ööd musi-kalli ja ta ikka tuleb toast välja!

Annu põhjendused miks ta magada ei saa:

  • Ma tahan pissile.
  • Ma tahan kakale.
  • Ma tahan juua.
  • Ma tahan midagi süüa! *Kujutage siia nüüd üks punase, nutetud näoga, sind kutsikasilmadega vaatav tüdrukitirts – kas ei hakka valus? :D*
  • Venna hingab liiga kõvasti.
  • Sipukad! Putukad.
  • Ma tahan kaissu.
  • Kas sa laulaksid midagi?
  • Ma ei suuda magada! *Jah, mina ei suuda sind iga õhtu kolm tundi magama ka panna, aga näed, elu on selline! :D*

Temaga on selline asi ka, et ma ei saa mitte iial talle järgi anda. Siis hakkab ta mind kohe ära kasutama. Kui ma midagi ütlen, siis nii peab ka minema, muidu on tal austus minu vastu kohe miinus sada. Tavaliselt on see lihtsalt null. 

Ta muudkui loobib asju laiali ja toitu maha ja teeb mulle isegi nägusi. Tal on jumala suva, kui ma ütlen, et koristagu ära. Ta lihtsalt sõna otseses mõttes irvitab mulle näkku. Ma lähen tema juurde, ilusti laskun tema tasemele, vaatan talle silmaaugu sisse ja seletan kuidas issi teeb väga palju tööd, et meil need asjad kõik oleksid. Aga see on nagu peaga vastu seina jooksmine või tuulde karjumine – ainult minul on valus ja mitte keegi ei kuule.

Ma leian, et 2,8aastane on täiesti võimeline ise mõnda asja maast üles korjama. Eriti veel siis, kui ta need meelega maha loopinud on. Ta teab, et ma ei tolereeri sellist jura, aga tal on lihtsalt sügavalt suva. Ja ma lihtsalt vahel mõtlen, et mida ma ometi valesti teen ja miks ma ometi temani ei jõua. Aga siis meenub mulle, et ka mina olen kõigest inimene ja tema on kõigest kaks koma kaheksa. Palju ma sellisest ikka oodata saan. Nii kaua kuni tal see piiride katsetamine kestab, peab kestma ka mu selgitustöö. Äkki hakkab ikka lõpuks midagi külge ka. Aga andku jumal mulle seniks kannatust, sest juba üsna pea on sama pulli oodata ka Joelist. :D

Kas ja millised katsumused on teie mõnglid teile sellises vanuses teele asetanud ja kuidas te neist üle saanud olete? :)

Tegelikult ei rääkinud ma seda kõike selleks, et kurta või mingit erilist nõugi saada. Ma tean, et see lihtsalt ongi mõne lapsega nii ja kunagi see faas ilmselt ikka möödub ka. Ma rääkisin pigem sellepärast, et kõik ikka teaksid kui erinevad lapsed olla võivad ja kui ka mõnel teist on kodus sarnane olukord, siis teadke, et te pole üksi. 

Aaa ja btw, see lelunurga sooduskood sai ka nüüd parandatud, seega kes tookord tellida tahtis, aga ei õnnestunud, siis nüüd peaks saama. Kes aru ei saanud millest jutt käib, siis too postitus on SIIN.

Okei, see on nüüd ausalt viimane kord!

Tundub, et ma valetasin teile, sest ma plaanin veel ühe korra sellest inimesi hullutavast EBA’st rääkida. Teen seda, sest mulle on silma jäänud karjuv ebaõiglus. Inimestel on nii palju negatiivset öelda selle ürituse kohta, aga kõik positiivne unustatakse ära (tavaline ju!!!), aga samas midagi asjalikku ka ei soovitata. Ainult üks viu-viu-viu. Andke siis soovitusi, mitte ärge irisege iga pisiasja üle. Ma ei tea mis ma siin pläran, sest ise ma keskendusin ka eelmises postituses ainult sellele mis halvasti oli. Aga see viga saab nüüd parandatud!

  • Mulle meeldis, et kategooriad olid paigas ja igaüks sai valida vaid ühe.
  • Mulle meeldis, et oli piisavalt aega end kirja panna ja osalemise soov läbi mõelda.
  • Mulle meeldis, et ka hääletamiseks oli palju aega. Minu ettepanek järgmiseks aastaks oleks see, et iga hääletaja peab end meili teel tuvastama vms. Siis ei ole seda, et üks inimene lappab oma lemmikule kümnest erinevast arvutist hääli. Igaüks saab ühe korra hääletada ja finito.
  • Mulle meeldis, et olid tervitusvideod ja võitjad, kes kohale tulla ei saanud, said ka oma sõna sekka öelda, ning oma lugejaid tänada.
  • Mulle meeldis, et oli otseülekanne ja ka hiljem on võimalus pidu järele vaadata.
  • Mulle meeldis, et saalis tundus olevat piisavalt ruumi. Ma ei tea ainult, et kuidas suhtuda sellesse “vipid” ja “tavalised inimesed” korraldusse. Mitu korrust on vast hea, sest siis on kõigil lavale parem ülevaade, aga samas tekib ka selline tunne nagu osa seltskonda oleks kuidagi “parem” või midagi. Aga noh, see oli sundolukord ka, sest algselt oli ju planeeritud vaid vip lauad. Peo asukoht ju muutus vahepeal ja siis tuli lihtsalt kuidagi sobitada asju…
  • Mulle meeldis, et olid tasuta söögid-joogid. Aga noh, ikka oli mõnel iriseda, et polnud hea vms. Dšiises effing christ, mida sa veel tahad inimene?
  • Mulle meeldis, et õhtujuht oli elav, tegutses ja rääkis, mitte ei lugenud surnu näoga võitjate nimesi ette, ise samal ajal mõeldes, et millal see jura juba läbi saab – tahaks koju mullivanni. :D Aga noh, loodame siiski, et järgmisel aastal on ta kas vähe viisakam või välja vahetatud.
  • Mulle meeldis, et ka “tavainimesel” oli võimalus mõni auhind võita, mitte ainult blogijatel.
  • Mulle meeldis, et suurem enamus inimesi oli oma välimusega vaeva näinud. Kõik olid niii ilusad!
  • Mulle meeldib, et Leenu suudab sellist asja korraldada ja mõrdade õelaid kommentaare taluda. Või noh… Mina oleksin vist ammu loote asendis nurgas nutnud ja kõik saatnud sinna kus päike ei paista. :D

Ma tahtsin veel midagi head öelda, aga kell on juba nii palju, et lapsevanematel on uneaeg… Ühesõnaga, sügav kummardus Leenule ja tema väiksele tiimile. Te olete vinged! :)

    Kui see üritus oleks teie teha, siis kuidas teie seda asja ajaksite? Mis teile sel aastal meeldis? :)