Ma plaanisin juba eile mõnelt arstilt uue hcg proovi välja pinnida, et näha kas see on ikka kahekordostunud, nagu peab. Aga kui hommikul helistama hakkasin, ütles arst number üks, et tema mulle seda saatekirja anda ei saa. Helistasin arst number kahele. Tema ütles, et see on mõttetult maksumaksja raha raiskamine ja tema ka ei anna. Eeee, ok, et kes mina siis olen ja mille eest maksan? Aga okei, helistasin kolmandale arstile, kes oli nõus mind täna erakorraliselt vastu võtma, et uus vaginaalne uh teha ja ka uus hcg. Lootsin väga, et saan südamerahu ja lõpuks asja selgeks. Ükskõik mis see lõpptulemus siis ka ei ole. Nii aga ei läinud.

Läksin siis täna sinna arsti juurde. Mõni minut enne kabinetti kutsumist helistas mulle aga üks “koostöö partner” ja ei tahtnud kuidagi ära lõpetada, kui ütlesin, et pean arsti juurde minema, mind juba kutsuti. Paar sekundit hiljem lendas arst ise ka ukse peale ja enam vähem nähvas, et kas ma olen see erakorraline vä? Ütlesin et jah, olen. Selle peale vastas ta mulle, et äkki lõpetaksin ma siis oma kõne ära ja astuks lõpuks sisse. Umbes nagu ma oleks neid enda järgi pooleks tunniks ootama pannud, mitte pooleks minutiks. Sisse astudes vabandasin loomulikult ette ja taha, ning selgitasin kõne põhjust. Aga noh, arsti tuju olin ma vist selleks hetkeks juba ära rikkunud…

Nii kui õde arvutis minu kausta avas, kukkus ta kohe mind pommitama:”Aaa, sa oled nagu selle teise arsti juures ka arvel ju? Kumma juures sa käima hakkad siis? Mida sa jooksed siin? Otsusta ära!” Ütlesin siis otse ära, et ilmselt hakkan ikka selle teise juures käima, sest tema saadab ultrahelide tarbeks Tartusse. 

Edasi hakkas siis arst rääkima ja küsis mis mu probleem on jne. Rääkisin talle siis veelkord oma loo ära. Sell peale käskis ta mul pukki ronida ja tegi sisemise ultraheli. Südant ikka pole, aga peetumist ta ka ei kinnitanud. Lootemuna olevat ilus ümar, mitte peetumisele viitavalt lopergune vms. Samuti meeldis talle, et see muna on “üleval”, mitte “alla vajunud” nagu peetumise puhul juhtuda võivat. Aga loodet vist pole ja südant pole. Ainult muna ja rebukott. Nädalate arvu ta mulle ka ei öelnud, mis ta arvab näivat. 

Terve pukis olemise aja üritasin ma arstile selgitada, et ega ma nendele närvidele käimiseks sinna kohale roni ja saagu minust ka aru. Loomulikult ma muretsen ju, kui nad mulle mitu nädalat jutti täpselt sama juttu räägivad. Ütlesin, et kui ma 26.mai käisin, ütles ta mulle nädalate arvuks 5-6 ja hcg oli 9300. 13päeva hiljem ütles teine arst mulle kõhu pealt tehtava ultraheliga täpselt sama nädalate vahemiku, aga hcg oli üle 29 tuhande, ehk kolmekordistunud. Ideaali ja raamatu järgi arvutades oleks see number selle ajaga pidanud neljakordistuma. Vähemalt. Kui nii arvutada, lõppes hcg tõus täpselt avarii päeval. 

Selle peale ütles arst mulle, et aga äkki oli tookord siis hoopiski vähem nädalaid, näiteks neli, mitte viis-kuus, nagu ta siis ütles (agajamsndj, midaaaaa asja!!!), ning hcg ei tõusegi kõigil raamatu järgi. No ma olen ka tegelikult lugenud, et mõnel (VÄGA üksikul), on see kahekordistunud nelja päevaga, mitte kahega, nagu ideaalne oleks ja lõpuks sünnitavad siiski terve lapse. Aga siiski, enamus selliste aeglaste ja kahtlaste hcg tõusudega rasedusi on katkenud…

Ronisin pukist alla, panin riide ja hakkasime siis rääkima. Mina ladusin fakte letti, ala, et tegelikult peaks süda juba ju näha olema ja hcg tõus on aeglane ja ma tegin ju testi 7.mail, millest on juba VIIS nädalat möödas ja selle järgi peaks rasedus juba mingi kaheksa nädalat vähemalt olema ja, et ma ei saanud ju testi teha enne kui ma rasedaks jäin ja… tema suht nähvas mulle, et mida ma üldse ronin sinna siis, kui ma nii tark olen. 

Ühel hetkel ütlesin ma vist midagi sellist, et kas ma pean siis kaks nädalat surnud lootega ringi käima, enne kui nad nagu tõsiselt asja võtma hakkavad, selle huinamuinatamise asemel. Selle peale arst ainult turtsatas:”Mis surnud loode… Kui rasedus ongi peetunud, siis hakkab lõpuks määrima ikkagi ja algab puhastus.” No ma ei tea, mina olen küll lugusi kuulnud, kus naine käib peetunud rasedusega ringi, ise arvates, et on ilusti rase ja kõik on korras. Aga siis kuklavoldi ultrahelis selgub, et laps on juba ammuuuu surnud.

Ühesõnaga, neid nõmedaid hetki, mil ma end täiesti mõttetu saiko bitchina tundsin, oli täna seal kabinetis veelgi. Näiteks siis, kui ta mulle ütles, et kas ma tahan siis iga päev hcg testi ja ultraheli saada vä? Nagu… olen ma iga päev seal käinud või? Sorri, et korra kahe nädala jooksul teid segada julgen! Fakk, tehku oma tööd ja lõpetagu käitumine, nagu kogu asi toimuks nende rahast ja vabast ajast. Päriselt ka. Nad absoluutselt ei mõista minu, kui muretseva ema seisukohta. Huvitav kas nad ise ei ole emad? See on ju loogiline, et ma sellise info juures muretsen, ega suuda rahus kaks nädalat uut visiiti oodata. No ma ei tea tõesti…

Lõpuks andis ta mulle ikkagi selle hcg saatekirja. Aga vaatas kella ja lisas, et täna seda teha enam ei saa. Tulgu ma homme hommikul. Veel parem, tulgu ma hoopis ülehomme! Siis on täpselt nädal möödas viimasest hcg’st. Helistada võin talle REEDEL. 

Rohkem ma nendega seal tõmmelda ei viitsinud, võtsin oma saatekirja ja marssisin otsejoones laborisse, ning ülla-ülla mis lahti oli, eksole… Lasin testi kohe ära teha ja palusin laboritädilt telefoninumbrit, et tunni aja pärast helistada. Olin nõus kasvõi ukse taga ootama, kuni vastus käes, aga õnneks andis ta mulle siiski numbri. 

Parajalt pettununa sammusin siis bussijaama poole. Ostsin teeäärsest putkast kirsse ja maasikaid, ning bussijaama poest paar saiakest, et bussis mitte oksele hakata. Aga noh, kuna müüja loopis magusad ja soolased saiad kõik kokku, olid mu singisaiakesed ka tuhksuhkruga koos ja no paremat oksekompotti ei oskakski ma enam välja mõelda…

15.40 helistasin laborisse. Proovid ei olnud valmis. Küsisin, et no kuna ma siis helistan, kas poole tunni pärast? Oli nõus. Helistasin siis 16.10 ja enam loomulikult keegi vastu ei võtnud. Olen siiani proovinud, aga noh. Tunnistagem nüüd fakti, et täna ei saa ma enam midagi teada. Fakk ma ütlen. 

Homme hommikul kell kaheksa saan siis lõpuks vast need neetud vastused. See number peaks olema vähemalt 100 000. Ideaalis 120 000. Kui on alla selle, on teada, et mitte midagi head loota ei ole ja ühel hetkel see rasedus nii ehk naa katkeb. 

Aga ma ikka nii loodan, et kõik on hästi. Kuigi faktid on minu vastu… See kõlab nüüd nii lamedalt, aga iga rasedusega, mis mul püsima on jäänud, on mulle tekkinud vasakule põsele sünnimärk. Annu oma on silma lähedal, kõige kõrgemal ja kõige tumedam. Joeli oma on veidi allpool, heledam. Ja nüüd on Joeli oma kõrvale ka väike sünnimärgike tekkinud, kõige heledam. See ometi peab midagi tähendama… 

Samas meenub mulle jällegi üks mu esimesi postitusi, mis ma selle rasedusega tegin. Juba siis ütlesin ma, et mul on paha tunne. Tunne nagu selle lapsega ei oleks kõik korras… Aga ma loodan ja palvetan, kuni lõpuni!