Ma ei tea kuidas peale midagi sellist üldse “tagasi tulla” ja jälle igapäevastest asjadest kirjutama hakata. Kuidas jälle ilma süütundeta naerda või lubada endal midagi nautida. Kuidas olla jälle see kes ma olin… Aga fakt on see, et ma ei olegi enam iial endine. See, mis juhtus, jääb minuga igaveseks ja ma ei unusta iial. Aga see ju ei tähenda, et ma võiksingi nüüd jäädagi nii, nagu ma tegelikult olla tahaksin (tekkide kuhja all keras “surra”). Mul on Annu ja mul on Joel ja mul on mees ja mul on kodu, mis vajab remonti ja hoolt ja ma ei saa lihtsalt lasta endal kuskil tekkide all keras “surra”. 

Mu hing on ilmselt veel kaua kurb ja katki, ning mu silmad täituvad ilmselt veel väga pikka aega iga kord pisaratega, kui mõtlen, et neid peaks ju kolm olema. Mitte kaks. Aga ma ei saa kõigel sellepärast minna lasta. Ma õppisin viimasest korrast. Ma lasin kõigel minna ja lasingi endal “tekkide all surra”. See oli kohutavaim aasta mu elus! 

Hetkel ongi kõige haigem see, et ma tunnen end ikka veel rasedana. Mu süda on paha, mul on isud, mu kõht tuikab ja on selline…imelik, mu kurk põleb ja mõni hais hakkab nii vastu, et tahaks lihtsalt öökida. Ja see on nii ebaaus, sest ma ju tean, et see on kõik täiesti tühja!

Ka puhastus pole veel ise alanud… Ma ei tea kui kaua oleks normaalne oodata? 22.06 on mul muidu arst. Mõtlesin, et selle ajani ootan kindlasti, aga edasi vast peaks laskma arstidel asja üle võtta. Aga mu käsi lihtsalt ei tõuse allkirjastama mingeid abordi pabereid. Kuidas ma kirjutan alla, et olen vabatahtlikult nõus tegema aborti, kui see on umbes täpselt viimane asi mida ma siin ilmas teeksin! Aga mul ei ole valikut. 

Nii väga tahaks kedagi või midagi süüdistada. Leida mingi põhjus. Aga ka seda ma ei saa. Mitte keegi ei tea kas laps suri avarii pärast või millal see hcg täpselt tõusmise lõpetas ja hoopiski kolinal langema hakkas. Ainus asi milles ma oma loogikaga veendunud olen – asi polnud mu keha mittevalmiduses. Minu loogika ütleb, et kui mu keha poleks olnud selleks uueks raseduseks valmis, siis oleks see lihtsalt katkenud. Hetkel hoiab ta aga sellest surnud lootestki nii kõvasti kinni, et… Agh, see on lihtsalt nii bullshit. See on nagu mingi õudusunenägu, millest ma loodan iga hetk tõusta, aga seda lihtsalt ei juhtu…

Ma tean, et lõpuks saab kõik korda. Ma ei unusta, aga ma õpin sellega elama.