Lapsed ja ebatervislik toit

Ma ikka mäletan, et ennevanasti “võistlesid” lapsevanemad selles kui öko ja super ja tubli ja tark keegi on, ning kui palju nende lapsed oskavad. Nüüd tundub mulle aga kohati, et asjad hakkavad justkui vastupidiseks minema. Nüüd üritatakse üksteist rumalusega üle trumbata. 

Näiteks üks julgeb tunnistada, et ta 2-3aastane sööb vahel krõpsu ja siis kargavad inimesed kaheks – need kes õõvastusest infarkti äärel on ja need kes üritavad asja üle trumbata. “Aaa, sul sõi 3-aastane krõpsu? Psõhh, see pole veel midagi! Mu laps sõi juba aastasena iga päev hommikusöögiks paki krõpsu!” “Aaa, sul sõi aastane krõpsu? Psõhh, see pole veel midagi! Kui minu tibu 2-kuune oli, jõi ta juba pudelist cokat, tegi triibu hero ja ampsas moosipirukat peale!”

Okei-okei, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis mulle lihtsalt ei mahu pähe kuidas inimesed nii pimedad on ja suvalisest pildist edasi ei mõtle. Paned pildi krõpsudest, järelikult muud te ei söögi. Postitad pildi juurvilja wokist, järelikult olete te ülitervislikud ja rämpsu üldse ei söö. Tegelikult aga võib-olla olid need juurviljad mitme kuu jooksul esimesed, mis te sõite eksole… Põhimõtteliselt siis, et kui ei räägi, järelikult ei tee. No ma ei tea, ma ei räägi sellest ka kuidas ma vetsus käin, kas see nüüd tähendab siis, et ma ei käigi või? :D

 

Pics or it didn’t happen
Ka minu Annu on ebatervislikku jura saanud ja saab pea iga päev midagi magusat. Ja no kuna Joel jagab juba ka matsu, siis nõuab ka tema oma osa… Aga siin majas kehtib reegel, et kui sooja sööki ei söö, ei ole mõtet magusast isegi juttu teha. Lunigu ja nutku palju tahavad. Vahetult enne sööki pole ka enam mingit näksimist, sest muidu võin ma vaid und näha, et nad midagi korralikku söövad. Isegi kui nad terve päeva jooksul aiamaalt vaid kurki-porgandit-kirsstomateid nokkimas käivad, ei ole mul mõtet loota, et nad hiljem korralikult sooja sööki söövad, seega mis veel magusast siis rääkida.

Kui aga on söök ilusti söödud, siis ma tõesti ei näe mõtet ega põhjust mõnda nö ebatervislikku asja keelata. Peale õhtusööki paar kommi või natukene jäätist, miks mitte?

Ma saaks aru kui laps vaid magusat ja jura sööks, vot siis oleks põhjust jaurata, sest kasvav laps vajab vitamiine ja mineraale ja kõike seda head. Last kasvatad sa esimesed viis aastat, peale seda tuleb lihtsalt tagajärgedega tegeleda. Lapse esimesed viis eluaastat pidavt olema need kõige tähtsamad, mil kujunevad välja lapse alustalad täisväärtuslikuks eluks edaspidi. Kui ta sööb lapsepõlves ebatervislikku jura, on suur tõenäosus, et ka täiskasvanuna on tal halvad toitumusharjumused, millest on väga raske välja murda. Pluss muidugi fakt, et esimestel eluaastatel kujuneb välja lapse immuunsussüsteem, mida tulebki hea ja tervisliku toiduga arendada. 

Näitena saan kohe tuua kasvõi iseenda. Minu lapsepõlves olid kartul ja kaste ning makaronid hakklihaga tavaline toit. Tänase päevani on kartul ja makaron ühed põhilised toiduained, millest ka oma perele süüa teen. Olen need küll tervislikumaks muutnud ja igalepoole üritan sokutada juurviljad, aga omamoodi sisse on need mulle ikkagi kodeeritud. Siiani on mu lemmikuks kartulipuder kastmega ja makaronid, aga need viimased olen teinud võimalikult tervislikuks (täistera, juurviljad, kana). Tavalisi makarone pole me juba aaaastaid söönud ja kui ma hiljuti neid proovisin, tundusid need mulle ikka vägavägaväga rõvedad ja ma ei suutnud ühtegi ampsu alla neelata. 

Ühesõnaga, lapsepõlv on kõige alustala ja kõik mida laps sel ajal sööb-tunneb-kogeb, määrab minu arust ka lapse edasise elu. See on nagu, et ükski laps ei sünni ju mõrvariks või vägistajaks, selliseks muudavad ta lõpuks kogetud või kogemata jäänud asjad (lapsepõlves)…

Kuidas teie majas on, kas lapsed söövad mida ja millal tahavad või kehtivad ikka mingid reeglid? Kas teie lapsed söövad vahel rämpsu?

Jänkubeebid!!!

Täna oli see imeline päev, mil me saime kätte oma jänkutited! Oh sa püha issand, kui armsad nad on! Tahaks kohe sülle krabada ja nunnutada, aga seda nemad kahjuks ei taha ja ega ma ei sunni ka. Aga niisama pai lasevad mul juba teha küll, ning tulevad ise juurde uudistama. Sõid mul isegi käest spinatit, ning muudkui lasevad kepsu ja mängivad oma mänguasjadega! Ütleme nii, et ma olen väga üllatunud, et nad juba esimesel päeval nii seltsivad on. Ma olin ikka valmis selleks, et nad vähemalt paar päeva masetsevad ja mind tõrjuvad. Ehk aitab neil hästi kohaneda see, et nad on kahekesi ja midagigi on vähemalt tuttav…

Kuna meie enda auto on endiselt tuksis, tulid jänkud meile ühe armsa lugeja abil. Nimelt tõi ta nad eile enda juurde ja täna lõunal siis meile. 

Ma lausa kartsin, et jänkud suure stressi kätte ära surevad (lugesin, et selline asi võib juhtuda), sest mõtle ise kui ühel päeval oled emmega kodus, järgmisel päeval viiakse sind koos õega minema, kuhugile võõrasse kohta, võõrasse puuri, ning kolmandal päeval kordub kõik taas – pikk autosõit, uus puur, uued inimesed, uued lõhnad, mingid hullumeelsed lapsed… aga minu õnneks tundub, et nad on juba praegu üsna hästi leppinud. 

Lapsed on loomulikult väga uudishimulikud ja käivad neid pidevalt piilumas, aga õnneks on nad seni ilusti aru saanud, et puuri juures tuleb rahulikult olla, ning jänkusi ei tohi puutuda, sest nad kardavad veel.

Jänkud on hetkel veel nimetud, aga ma ootan ideid, ehk hakkab mulle mõni teie pakutud variant ka meeldima. Tegu on siis kahe emase kääbus lontkõrvaga. Nad on nii pika karvaga, et ei näe õieti väljagi. Ma lausa muretsen, et kas neil paha ei ole nii. Reaalselt, selle all oleva pildi tarbeks pidin ma neil karvad kahte lehte laiali paitama, sest muidu ei saanud aru kus pool on nägu, kus pool pee. :D

Ühe asja pärast muretsen ma tegelikult natukene veel, nimelt ma märkasin, et nende pabulad on üsna väiksed, umbes nööpnõela pea suurused. Kas see on okei, sest nad on ise ka ju üsna tillukesed, või on neil kõht kinni? Ma tean, et kui täiskasvanud jänku selliseid pabulaid teeb, on lugu halb, aga kuidas on 1,5k vanuste jänkutittedega?

Ühesõnaga, appiii, meil on maailma armsamad jänkubeebid!!! 

See tüütu maailmaparandaja minus

Huvitav kas ja millal läheb mul üle see faas, et kui ma internetiavarustes lauslollust näen, tahan ikka sõna sekka öelda… Mulle käib juba endalegi närvidele, et ma pidevalt mingitega kemplen ja üritan neid ”õigele teele” juhatada.

Näitena saan tuua kohe ühe facebookis pesitseva kuulutuse, kus müüdi viie euroga Babybjörni kõhukotti. Et nüüd kõik lapsekauged inimesed ka aru saaks, siis too BB kott pole ergonoomiline, st see pole parim valik lapse kandmiseks. Kõik ”kandmisvahendid”, mis näevad välja nagu all pool olevatel piltidel, ei ole hea valik, sest kogu lapse keharaskus langeb tema jalgevahele ja kõva seljaplaat ei lase lapse seljal võtta talle omast kumerust. Taoline kott pole absoluutselt hea ka lapse kandjale, sest kogu lapse raskus on õlgadel, mitte puusadel, nagu ergonoomiliste kottidega. Õlad hakkavad paari minutiga valutama.

Last kandes peab lapse jalgadest ja pepust moodustuma M täht, ehk konna asend. Laps peab olema toestatud põlvest-põlveni. See on kõige mugavam ja parem viis nii lapsele kui ka vanemale. Head on näiteks Tula, Ergobaby ja Lilliputi firmade kotid.

Kuidas veedaksid sina oma tunni? Kas mõnusalt toestatult, või jalad rippus nagu surnud konnal?

Lisan siia veel ühe, minu arvates huvitava pildi, kus on välja toodud kandekoti seljaosa lõppemise kõrgused.fb_img_1500148481242-1

Õgh, ühesõnaga. Müüdi ühte sellist BB kotti ja muidugi tuli keegi ja julges öelda, et see pole eriti hea valik, ning pigem tuleks vaadata ergonoomiliste kottide poole ja vajadusel abi otsida ”Lapsekandmine (kandelinad, -märsid, -kotid jms)” grupist. Igati viisakas ja ilus kommentaar, et vältida mõne ‘mitte nii teadliku’ ema halba valikut (me kõik oleme kord need ‘mitte nii teadlikud’ lapsevanemad olnud!). Ja oh sa püha issand, kus siis lennati peale nende BB kottide austajate poolt. ”Sellist asja tuleks öelda postkastis, et postitajal piinlik ei oleks!!!” – siis jõuakski see info vaid ühe inimeseni, antud kommentaariumist aga võivad vajalikud teadmised saada mitmed lapsevanemad. ”Mina küll kandsin oma last sellises kotis ja pole tal häda midagi!” – sorri, aga see on umbes sama hea, kui öelda, et ‘mina küll suitsetasin iga päev oma lapse juures, aga näe, pole tal häda midagi!’, ühesõnaga, psõõõõh, sorri, see on lauslollus! ”Isegi Rootsi printsi ja lauljanna Pinki lapsi kantakse BB sarnaste kottidega!” – see on ehe näide sellest miks mitte uskuda kõike mida sa näed. Kuulsus pole Jumal, et tema valikud alati õiged on. Ma võin oma vasaku jala panti panna, et kui nad teaksid, et see pole tegelikult väga hea, ei kannaks nad oma põnne nii.

Mina lõpuks tõstsin käed üles ja lahkusin vestlusest, sest minu, kui teadlikuse tõstja, ülesanne sai tehtud. Edasi tehku saadud info põhjal igaüks omad järeldused.

Kui rahakott ei hakka peale uuele Lilliputile või Tulale (sada ja rohkem euri umbes) ja hetkel ei leia ka järelturult midagi, siis tasuks pigem vaadata kandelinasi. Neid on võimalik juba paarikümne euroga saada ja need on igatahes etemad, kui mõni BB jms kott. Sidumine võib tunduda alguses hirmuäratav, aga tegelikult on see imelihtne. Youtubes on palju õpetusi erinevateks sidusteks ja too lapsekandmise grupp, mida ma ka juba siin maininud olen, on alati valmis uusi liikmeid vastu võtma ja algajaid abistama. Kui grupis küsida ei julge, siis ma usun, et Life at lucky 13 blogija Berit on ka nõus teid aitama. Ta on minu silmis üks lapsekandmise jumalannadest. :D

Teine teema, mis mind koguaeg käima tõmbab on turvatoolid ja -hällid. No sorri, kui ma näen ”turvatooli”, mis on ilmselgelt eelmisest sajandist ja umbes kolm korda vanem, kui normaalne oleks, siis ma ütlen midagi. Ma lihtsalt ei suuda vait olla! Isegi, kui ma peale seda saan sõimulaviini kaela. Äkki postitaja ei tea veel sellist olulist infot või äkki jääb just tänu minu kommentaarile üks selline saurus tool ostmata ja ühe lapse elu saab päästetud? Nagu ma umbes miljon korda öelnud olen, turvavarustus on elulise tähtsusega! See ei ole mingi naljaasi. Ma iga jumala päev mõtlen sellele, mis oleks võinud juhtuda, kui minu lastel poleks tol, pea kaks kuud tagasi juhtunud õnnetuse päeval, head toolid olnud. Siiani hakkavad käed värisema ja nutt tuleb kurku. Mis oleks minu väiksest Joelist järgi jäänud, kui ta oleks olnud NSS (nägu sõidusuunas) toolis või mis oleks juhtunud, kui Annu oleks sõitnud oma vanas ja aegunud toolis? Ma ei taha mõeldagi.

Ausõna, ma käin nüüd avatud silmadega ringi ja võib vast öelda, et lausa vahin teiste inimeste turvatoole ja -hälle. Oiii kui mitu korda olen näinud imetillukesi lapsi NSS toolis, paksude talveriietega lapsi turvatoolis ja -hällis, või lihtsalt vägaväga valesti valitud toole, mis on lapsele kas suured või väiksed või lihtsalt valesti paigaldatud (turvaHÄLL näoga sõidusuunas!!!). Paar korda olen ka juurde astunud ja juttu teinud. Aga alati ei ole ju julgust või aega või jumal teab mida, et sellist juttu puhuma minna. Mõtle kui hea oleks siis näiteks kojamehe vahele üks tark flaier poetada? Okei, see on juba ehk veidi üleliia arulage, aga noh…kuidagi peab ju inimesteni jõudma. :D

Ma olen tõmmelnud lugematul arvul inimestega, soovides neile head teha, aga noh, see on vist inimloomuses, et kui keegi midagigi natukene teistmoodi ütleb, mis sinu mõtetega ei ühti, tuleb vastuseks rünnak. Võin näiteks tuua mitmeid ja mitmeid vestlusi käimistoolide, hüppekiikude, tittedele soola andmise, poes müüdavate loomatoitude kahjulikuse* ja ma ei tea mille näol. See ei ole minu arvates asi millel on kaks külge. Sellistel juhtudel lihtsalt ongi ‘õige’ ja on ‘vale’ valik. Sorri, aga nii on.
Või noh, okei. Minagi olen oma last käimistooli pannud, aga siis ta juba hoidis end ise püsti, ning tegi samme, mitte ei olnud 5-kuune lödi makaron, kel on umbes-täpselt null võimalust end ise normaalses asendis hoida.

*Btw, isegi kliinikutes müüakse halba loomatoitu. Näiteks palju reklaamitud Royal Canin sisaldab ka teravilja. Hea kassi- ja koeratoit on teraviljavaba ja võimalikult suure liha sisaldusega (25 ja enam protsenti). Teraviljavabu kuivtoite tuleks eelistada ka merisigade, jäneste jms näriliste toitmisel, sest teravili paisub kõhus ja võib tekitada gaase, millega loomakesed hästi hakkama ei saa.
Kui ma väike olin, oli meil kass Kaisa, kes sai pidevalt Kitekati krõbinaid. Ühel hetkel hakkas ta aga oma toitu välja oksendama. Lõppkokkuvõttes oksendas ta verd ja suri ära… Poe krõbinad on nagu rämpstoit inimestele – loomulikult maitseb ja mõni elabki seda süües sada aastat, aga mõni teine läheb paksuks ja/või sureb maha. Kas sa oma last söödaksid vaid friikate ja viineritega? Aga miks siis oma looma nii toita… Toon siia alla näite mida sisaldavat näiteks toidupoes müüdavad Purina, Whiskas, Kitekat jms. Kus on reaalne liha?

Ühesõnaga, see maailmaparandaja minus on ilmselt paljudel närvi mustaks ajanud, aga ma tahaksin uskuda, et ilmselt on see ka paljudele head ja ehk isegi elupäästvat infot jaganud. Mul on kirjeldamatult hea meel aina rohkem ja rohkem näha teadlike inimesi enda ümber. Aina tihemini avastan kommentaare avades, et minu ”targutavat” kommentaari polegi vaja, sest keegi on juba kõik vajaliku öelnud. Ma tahaksin teid kõik nii kõvasti kallistada, et te ei karda jagada olulist infot ning vahel ka sõimata saada. Kui kasvõi üks inimene saab sealt vajaliku info, on kogu see sõim ja kemplemine end kuhjaga ära tasunud!

P.S, tean, et see on paras bitch postitus ja ma kõlan nagu ”I know it all” ning ma tõesti loodan, et see kedagi väga ei haava, aga noh, sorri, not sorri. Ja ei, ma ei ole mingi ideaalsuse musternäidis. Ka minu lapsed söövad vahel krõpsu ja kalapulki, ning joovad mahla. Nad käivad suvel enamasti ilma mütsita ja müravad külmas vees. Appi, kus on lastekaitse, eksole. Ka minu kassid sõid hiljuti veel RC + odavaid poe krõbinaid, aga nüüd, kus ma tean mida need sisaldavad (või õigemini ei sisalda), ma neid enam ei osta.

Perekoolist on vahel kasu ka, ehk raamatuvahetus.ee

Käisin perekoolis ringi tuulamas (jup, kaotasin vähemalt terve peotäie närvirakke), ning juhtusin lugema ühte teemat, kus räägiti sellisest saidist nagu raamatuvahetus.ee ja ma olen hetkel nii äksi täis, et tahan teilegi sellest lehest rääkida. 

Nimelt on tegu lehega kus saab oma vanad raamatud ringlusesse saata ja uued asemele valida. Mina näiteks panin üles üle 30 raamatu, millest neli võeti ära umbes 30 sekundiga! Nimelt saab seal tellida sellise teenuse, et kui sinu soovitud raamat lehele üles pannakse, tuleb sulle telefoni sõnum (maksab 4.50 ja selle eest saad 10 sms teavitust). Kes kiirem on, saab endale. Uued ja head raamatud lähevad seal sekunditega. Kõige tahetum on hetkel näiteks Mihkel Raua uus raamat, aga näiteks Sandra Vungi taimetoidu teemalised raamatud on ka väga tahetud.

Kuidas asi töötab? Kõigepealt teed omale konto (näiteks läbi fb), leiad enda raamaturiiulilt vähemalt viis raamatut, mida sa enam ei vaja, sisestad nende pealkirjad otsingusse ja märgid need enda poolt pakutavateks. Iga viie raamatu lisamise eest saad ühe punkti ja selle punkti eest saad juba uue raamatu valida. Kui keegi mõnest su raamatust huvitub, saad veel ühe punkti. Üks ära antud raamat = üks punkt = üks uus raamat sinu riiulil. Et põhimõtteliselt, kui annad ära viis raamatut, saad viis raamatut ka asemele valida, + üks punkt/raamat iga üles laetud viie raamatu pealt, aga sedasi saab teenida vaid kuni 5 punkti (25 üles laetud raamatut). Mõikate?

Raamatute üle andmiseks on kõige mugavam variant smartposti automaat. Kui keegi mõne su raamatu tellib, tuleb sulle sms ja seal on kood, millega saad raamatu uuele omanikule ära saata, nii, et sina ei pea selle eest midagi maksma ja maksab saaja pakki välja võttes. Kokkuleppel saab ka vahetust teha käest kätte või nagu mina sunnitud olen, läbi teiste automaatide jms, sest meil pole siin smarti, aga see on siis ka kokkuleppel.

Ühesõnaga, väga lihtne ja tore ja mõnus idee, sest enamus inimesi on vast nagu mina, et ostavad raamatu, loevad korra või paar ja siis jääb see riiulisse seisma. Miks mitte siis see ringlusesse saata ja uut lugemist saada? Kui oled “uue lugemisega” lõpetanud, saad sellegi jälle ringlusesse saata. 

Mul on hetkel soovikorvis näiteks: “Laura lood” – meil on kuues raamat olemas ja see meeldis Annule väga. “Naerulind” – meil on selle sarja “Rõõmupall” ja see on ausalt ainus raamat, mida ma viitsin kasvõi seitse korda jutti ette lugeda. Siis panin veel soovikorvi paar jänkude kasvatamise teemalist raamatut, need viiskümmend-misiganes-varjundit, sest ma pole siiani neid lugenud ega vaadanud, Sandra Vungi raamatud, “Sööbik ja Pisik”, et Annu ikka hambaid peseks, ning Mallu raamat, mida ma tahtsin juba siis lugeda, kui see ilmus, aga pole kuidagi peale jopanud.

Ainus asi mis mulle selle lehe juures ei meeldi on see, et tasuta saad iga kuu vahetada ainult ühe raamatu. Et põhimõtteliselt sul võib kasvõi 30 punkti olla, aga iga kuu saad ikka vaid ühe raamatu valida. Nõme ju. Viie raamatu valimine maksab 4.50 ja poolaasta pilet, millega saab piiramatus koguses raamatuid vahetada + 1 punkti, maksab 9.90. Aasta pilet maksab 14.90 ja sellega saad ka piiramatus koguses raamatuid vahetada + 2 punkti. Ühesõnaga, sellest on tehtud kaval teenimise viis, aga lõppkokkuvõttes on see siiski raamatuhuvilisele soodsam, kui need raamatud poest ise osta. Teine variant, mida ma ka viimasel ajal kaaluma olen hakanud, on need kuutasu põhised e-raamatud, mida näiteks Elisa jne pakuvad. Aga ma ei tea, ma vahin niigi palju aega ekraani taga ja mulle meeldiks ikka päris värk. Tahaks ikka käes hoida päris raamatut ja tunda selle trüki lõhna, mitte vahtida helendavat ekraani. Pealegi, lasteraamatud peavad nii ehk naa reaalsed olema. Lastele ju ei loe muinasjuttu telefonist või tahvlist. 

Ühesõnaga, kui te pole enne kuulnud sellisest variandist, siis nüüd teate. Ma sain lahti oma Klaaslapsest, paarist Videvikusaaga raamatust ja “Hubert teeb aabitsat” vms raamatust (tsau Sigrid, ma tean, et sa oled mu lugeja!). Asemele saan kaks “Minu tunded” sarja lasteraamatut ja “Kiri sündimata jäänud lapsele”, sest noh, jah… teemakohane.

Btw, “Klaaslaps” oli nii hea. See naine on… ma ei leia õigeid sõnu. See raamat tõi mind maa peale ja pani mind järjekordselt hindama oma perekonda. Kui paljud naised annaks ma-ei-tea-mida, et neil oleks titt kelle kisa peale iga öö nelisada korda ärgata või, et neil oleks laps, kes keeldub kolmeaastasena üksi magama jäämast. Mul on oma saatanapoegadega tohutult vedanud.

Kas teie olete kunagi raamatuvahetus.ee’st kuulnud või koguni seda kasutanud?

Loomahull

See pole ilmselt enamusele teist mingi uudis, et ma olen põline maakas ja ehe loomahull. Kui see oleks vähegi võimalik, tooksin ma omale koju veel ühe koera ja kassi, hamstrid, rotid, tuhkud, tsinsiljad… kanad! Ja ma ei tea kes kõik veel. Aga keegi peab neile siiski head elu, piisavalt tähelepanu ja kvaliteetset sööki ka pakkuma, ning see viimane pole just teab mis odav lõbu, isegi kui mul oleks aega kõiki neid kantseldada. Ja noh, arvestades, et jänest kauplesin ma mehelt mingi kolm aastat, siis ma ei usu eriti, et ta väga vaimustuses oleks mõttest, et tulevane teine korrus loomadele ehitada tuleb. :D

Ühesõnaga, jänese kauplesime Annuga välja ja järgmisel nädalal tulevad meile lontkõrv kääbusküülikud, õed lontkõrvad. Ma olen niii elevil, et ei jõua neid kuidagi ära oodata! 

Meile peaks tulema esimene ja viimane, ehk siis valge ja valge-kollase kirju. 

Ootusärevust suurendab veelgi see, et puur ja tarvikud jõudsid juba kohale, ning nüüd seisab kogu krempel mul elutoas. Mul on nagu jõulud + sünnipäev! 

Annu ja Joel jänkude puuris. Vajadusel saan siis seal kasvatada nii küülikuid, kui ka üleannetuid jõmpsikaid. :D

Puuri tellisin ma neile zooplusist 160×60 pika-laia, 75 euriga. Eestis ei saa sama hinnaga isegi 120cm puuri! Kaasas oli puuriga veel kaks liitrist veetopsi, kaks heinaküna, majake ja toidunõu. Plastikust majakese ja toidunõud vahetasin välja, seega neist ma ei hooligi, aga tore ju, kui kõik vajalik ka kaasas on. Ma olen selle puuriga ikka super rahul! No vähe kipakas on, selles mõttes, et uksed käivad üsna kergelt lahti ja ma kardan, et ma pean sinna tabaluku ette keevitama, sest muidu lasevad lapsed need jänesed meil küll mööda ilma laiali. 

Eile hommikul avastasin näiteks puurist paar kaisukat… Ja Joel juba loopis sinna lusikaid. Seega jamh, selgitustööd on vaja teha palju. Õnneks ma siiski tean, et loomadega oskavad nad õrnad olla. Nublu (meie esimene kass) on nad korralikult välja koolitanud – nii kui liiga karmilt kaisutasid teda, said üle tahi. :D Ega ma neid jänkudega üksi nii ehk naa jätta ei saa. Enamus jänesed ei pidavat väga süleloomad olema ja eelistavad ise juurde tulla, mitte, et keegi neid kisub.

See puur on nii suur, et ma ei teagi kuhu seda panna. Hetkel on veel magamistuba remondis, aga hiljem hakkavad jänkud just seal toas jooksutrenne tegema, sest seal pole väga midagi, millele nende hambad taha saaks hakata. Elutuba on aga pidevalt mänguasju ja nodi täis, mida on ju jube hea järada, ning elutoas ei saaks jänksid hetkekski rahu. Samas ööseks ma neid magamistuppa ka jätta ei tahaks…

Hetkel näeb puur selline välja. Täna sain viimased asjad kätte. Nüüd on vaid nunnupallid puudu!

Tegin neile juba vetsupaberi rullidest mänguasju ka, ning lisaks sellele on neil ka puidust pall, nööriga mänguasi, heinapall, heinast toru, õunapuu okste punt jms. Ühesõnaga, ma olen elevuse kätte ära lämbumas! Annu ka muust ei räägigi, kui jänkud siin ja jänkud seal. Mööduks see nädal nüüd ülihelikiirusel, oleks tore. :)

Enamus mu lähikondlasi, k.a mu sõbranna(d), ema ja mees, peavad mind hulluks ja arvavad, et tekitan endale vaid tööd juurde, aga noh… ega nemad pea heina pudi ja pabulaid koristama. :D