Ma arvan, et iga ema teab seda tunnet. Sa oled veetnud viimased kolm tundi maja küürides ja oled omadega peaaegu valmis. Maja on nii ilus ja puhas, et tahaks lausa nuttes välisukse lukku keerata, et seda puhtust kasvõi pool päevagi rahus nautida. Aga kahjuks kuuled sa juba lähenevat titekisa. See on häving, mis sealt tuleb. Lihtlabane häving…

***

Ausalt, ma ei tea kuidas teised naised seda teevad. Kuidas on teiste inimeste kodud puhtad ka siis, kui neil on loomad ja lapsed ja mehed ja… päriselt. 

Kell pole veel kaksteistki, aga ma olen juba viis korda köögi põrandat pühkinud, neli korda laualt ja kappidelt puru kokku ajanud, kolm korda lastel riideid vahetanud, kaks korda kellegi väljaheiteid maast korjanud-pühkinud-kuivatanud jaa korra seesmiselt nii keema läinud, et tahaks lihtsalt kõik need väiksed sittajad ukse taha tõsta ja ukse lukku keerata (tegelikult tegingi seda, aga noh, inimlikkuse mõttes ust ikka lukku ei keeranud). Ilma igasuguse kirjandusliku liialduseta. :D

Täna on vist jälle üks selline päev kus ma ahastusega enda ümber vaatan ja mõtlen kui rämesitane ikka kõik on ja ma pigem näriks omal jalad otsast ja kougiks silmamunad liivakühvlitega välja, kui asuks järjekordsele katsele siia majja mingisugunegi kord luua… Ma koristan ja koristan ja koristan, aga sama kiiresti (kiireminigi) sittavad pärdikud kõik teisest otsast jälle ära. Ma panen mänguasjad ära, et tolmuimeja ja aurupuhastaja välja tuua, aga piisab sellestki, et ma korraks selja pööran, et nurgast aparaat võtta ja… kõik see jura mis ma just ära olin pannud, on jälle maas laiali. See on nagu… maagia. Kahju, et asi teistpidi ei tööta… Aga tegelikult, kui nii mõelda, siis Joeli, kui selle põhilise sittaja, jaoks vist ongi see nagu maagia – just tõmbasin kõik maha laiali ja voilaa, jälle on kõik riiulis tagasi. :D

Aga ilma naljata, mul on peale koristamist lausa füüsiliselt valus, sest ma tean, et kogu mu vaev nullitakse umbes viie minutiga ära. Piisab sellest, et ma julgen vetsu hiilida, kui keegi on juba juhust kasutanud, ning mingi võimalikult palju pudi ja segadust tekitava asjaga elutuppa jooksnud ja seal kahe sekundiga suutnud igas nurgas ampsu võtta, nii, et terve tuba on jälle ühtlase pudikorra all.

Kõige hullem võitlus käib meil aga paljajalu õue-tuppa patseerimise pärast. Kui Annu veel kuidagigi nagu aru asjast saab, siis no Joel on ikka päris tume maa ja tal on ikka megasavi, et ta poriste varvastega terve mu elamise ära retsib ja lõpuks siis veel voodisse ka nende seajalgadega poeb.

Aga no ega see Annu ka väga palju parem ole. Ükspäev näiteks tuli ta mulle tuppa: “Emme, emme, vaata ma tegin sulle sünnipäevakoogi!” Aga enne kui ta selle taldrikutäie liivaga minuni jõudis, koperdas ta uksepaku taha ja pani nii rämedalt käna, et terve mu köök oli ühtlase liivakihi all. “Oih, vabandust preili…” sõnas ta siis ja ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada… ta ütleb seda viimasel ajal koguaeg iga pättuse või õnnetuse peale.

See koristamise värk ajab mind tegelikult ihukarvadeni hirmust värusema… Antud hetkel ma näiteks peidan end kuuris. Istun saepuru koti otsas, kuulan ja piilun läbi lauavahede lapsi ning lihtsalt räägin teile kui halenaljakalt mõttetu mulle tundub kogu see koristamise värk. See on nagu üks poolearuline parm kunagi ütles:”mis mõttega ma end pesen, homme olen niikuinii jälle must!” ainult, et meil käib see koristamise kohta ja pole isegi vaja seda “homset” oodata. :D

Samas koristamata ka jätta ei saa, sest tänu lõputuna näivale remondile, on niigi mu elutuba täis magamistoast pärit mööblit ja kraami. Kõik seinaääred on kaste täis ja üsna võimatu on kõikjale pääseda. Igatahes, Annu nahk on tänu sellele olukorrale nüüd jälle veidi hullemaks läinud (tolmuallergia).

Okei, ma just jõudsin imestama hakata, et nad nii kaua omaette mängida on suutnud ja nüüd jooksid nad “emme” karjudes toa poole… nad on üleni liivased!

***

Jänkutited on ka veel nii rumalad, et ei jaga seda potil käimise asja üldse. Esimesel päeval panin neile pissikasti saepuru, pesasse heina ja ülejäänud puuri jätsin puhtaks, aga nad pissisid oma pesa täis ja magasid seal sees. Võtsin siis musta heina pesast ära ja jätsin seal ka põranda paljaks, aga selle peale hakkasid nad oma pissikastis magama. Eeldasin siis, et nad ikka tahavad pehme peal magada ja panin neile pessa riidetüki. Ka selle kusesid nad koheselt täis ja siis magasid mõnuga seal otsas edasi. Aga siis nad vähemalt ei pissinud “mängualale” ja käisidki pesas või pissikastis hädal. Pabulad muidugi olid ja on siiani, igalpool laiali, aga need pole nii suur probleem, sest need on üldiselt kõvad ja ei määri nende karva, erinevalt maas vedelevast kuseloigust, mille sisse astudes nad kohe end raputama kukuvad nii, et terve puur ja kõik puuri lähedal olevad asjad on kusetilkasi täis… Pabulad pühin iga natukese aja tagant kokku ja tõstan kas pissikasti või viskan minema.

Ühel hommikul oli valge-pruuni kirjul jänksil silmnägu ka sitane. Konkreetselt, junn oli silma kohal kinni ja pool nägu oli väljaheitega koos.

Ma pean vist tõesti ülejäänud puuri ka saepuru ikka panema, sest see potitreening nagu üldse ei funka praegu. Ma mõtlesin, et treenin neid nagu lapsi – kui püksi pissivad, siis las olla veidi aega nende pissiste pükstega, et nad mõistaks, et püksi laskmine pole vist ikka kõige targem tegu ja parem oleks teha oma hädad õigesse kohta. Aga jamh, ma pean tunnistama, et jänesed tõesti pole kõige intelligentsemad närilised, sest nad ei suuda isegi vee kaussi või rohuküna üles leida, kui ma nende asukohta veidi muudan… või äkki on nad tõesti oma karvaste nägude tõttu “pimedad”. Ühesõnaga, tittede ja jäneste potitreening on üsna sarnane ja aeganõudev värk. Loodetavasti kuu ajaga nad ikka asjale pihta saama hakkavad, nagu targemad inimesed lubanud on. Seni aga koristan nende puuri iga tunni tagant, nagu kontrollifriik. :D

Üldiselt on aga jänkud väga hästi kohanenud. Käivad juba isegi süles ja hüppavad julgelt mööda tuba ringi. Eraldasin neile selleks puhuks ühe nurga, kuhu neid igal võimalusel jooksma lasen.

Söögiga on veidi keeruline veel, sest ma pole päris täpselt aru saanud kui suur kogus värsket kraami neile paras on. Liiga palju saavad, siis tekib rohkem neid pehmeid pabulaid ja see pole üldse hea. Kui värsket kraami annan, siis enne nad ei lõpeta ka kui kõik otsas on. Õgardid. Samas osasi asju nad üldse ei taha, näiteks redist, suvikõrvitsat ja porgandit. Mis jänes see selline on, kes porgandit ei söö? :D