Mugav ja soodne pesu ka suurema partii omanikele

See oli vist kunagi augustis, kui mulle kirjutas kena.ee ja pakkus, et ma võiksin nende lehelt pesu valida ja siis nende poodi ka oma lugejatele tutvustada. No miks mitte. Mul oligi parasjagu viimane normaalselt hoidev rinnahoidja õhtule läinud ja no ausalt, mul hakkavad silmad verd tilkuma, kui pean omale pesu ostma. Mugav ja kvaliteetne pesu on ikka hullult kallis lõbu! Lisaks olen ma iga jumala kord pesu proovides ahastuse äärel. Ma ei tea kas asi on minus, või tänapäeva lõigetes ja selles, et kuskile ei taheta piisavalt riiet ”raisata”, aga mu on nii õudselt raske endale hästi istuvaid rinnahoidjaid leida! Isegi kui poes vaatan, et päris hästi hoiavad ja asi on seljas ka mugav, siis kodus avastan ikkagi, et pole nagu päris see. Peale iga kummardust või vähestki liigutamist tuleb ‘tüdrukud’ jälle omale kohale tagasi sättida. Pidevalt avastan, et rinnahoidja ajab üle ääre ja jätab mulje nagu mul oleks neli tissi. Ometigi suuremat korvi ka nagu võtta poleks saanud, sest siis oleks rinnahoidjasse palju tühja ruumi jäänud.

Ühesõnaga, pesu valimine on üks mu suurimaid peavalusi üldse! Ja sellepärast ma alguses natukene skeptiline ka selle koostöö ja e-poe suhtes olin. Ma olen ju alati kõike ikka enne ostu selga pidanud proovima ja lisaks on seal hinnad ka nii madalad, et tekitas kahtlust kui hea asjaga ikkagi tegu olla saab. Aga no kuna mul kaotada polnud midagi, siis olin ikkagi nõus proovima. Ja ma pean ütlema, et ma olen väga positiivselt üllatunud! Kuuest rinnahoidjast viis sobisid väga hästi ja kolm neist istuvad seljas nagu valatult! Kui ma poleks rumala peaga kohe silte maha kukkunud kratsima, siis oleksin selle kuuenda ka veel välja vahetada saanud, aga noh…

Kuigi need ülierksad ja kirevad toonid ehmatasid mind seal lehel alguses ära, siis lõpuks leidsin ikkagi midagi sellist ka mis rohkem minu maitsele vastab.

wpid-wp-image-880489366.jpg

Ainsaks pettumuseks osutus too beez rinnahoidja. See millegipärast minu kehaga ei sobinud. Pitsi ülemine äär jäi kuidagi liiga tuugalt ja ”lõikas” rinna pooleks, üldpilt jäi kole. Aga noh, kui lõpuks maailmalõpp tuleb ja kõik mu teised rinnahoidjad on hävinenud, siis hädapärast kannatab kanda küll. :D

Siis valisin veel kaks kerge polsterdusega rinnahoidjat, selle lillelise ja selle lillakas toonis rinnahoidja. Need on küll seljas mugavad, istuvad ka hästi ja midagi ei kuku kusagilt välja, isegi kui lastega möllad, aga ma avastasin nüüd, et minu polsterdatud rinnahoidjate armastus on möödunud. Vanasti ma isegi ei vaadanud ilma polsterduseta rinnahoidjate poole, aga nüüd avastan end aina enam ja enam just ilma polstrita kopsukaid ostmas. Need kuidagi võtavad kergemini oma kuju keha järgi ja on lihtsalt mugavamad, kui pead koguaeg pidevas liikumises olema, kükitama, kummaruduma, kedagi sülle tõstma ja kukerpalle tegema. Seega osutusidki minu lemmikuteks just need kolm – valge, punane ja teine valge.

Need kolm on tõesti mu viimaste aastate kõige mugavamad rinnahoidjad, võin käsi piiblil vanduda! Kolm haaki, piisavalt kangast ja toetust, laiad küljed, et mu küljepekid ka kõik ilusti kokku tõmmata ja jämedad õlapaelad, et suure partii kandmine õlgadele valu ei teeks. Ka peale 14 tunnist ringi trampimist ei ole need mu kehale mitte ühtegi jälge jätnud! Versus siis mõni mu teine rinnakas, mis on kolm korda rohkem maksnud, aga jätab kahe tunniga mulle valusad vorbid selga.

Muide, ma pesen pesu tavaliselt 60 kraadiga, ning olen nüüd neidki rinnahoidjaid nõndamoodi pesnud ja vägagi hästi on kõik vastu pidanud, seega kvaliteeti paistab neil kah olema. Mina olen igatahes super rahul. :)

Kui ma alguses pesu alles valima hakkasin, siis ma plaanisin imetamisrinnahoidjaid ka võtta, aga kuna mulle ükski välimuselt väga ei sümpatiseerinud või polnud meeldivatel mudelitel minu numbrit, siis jäin sel korral vaid tavaliste rinnahoidjate juurde. Aga kui kunagi peaks jälle vaja minema, siis ma loodan, et mul see e-pood veel meeles on, sest need imetamisrinnahoidjad tunduvad ikka väga mõnusad. No vaadake kasvõi seda musta või toda sinist – tunduvad nii mugavad, aga samas siiski veidike seksikad, mitte mingid vanaema-rinnahoidjad, nagu ma Annu ja Joeli beebiajal kasutasin. :D

Aga mul on ka teile hea uudis! Kõigi selle postituse kommenteerijate vahel loosin nädala pärast välja ühe 30-eurose kinkekaardi kena.ee e-poes shoppamiseks! Sealt leiab nii pesukomplekte, kui ka sportrinnahoidjaid, on trimmivat pesu, on sukapaelu, on tripihoidjaid, on seksikaid korsette ja body’si, on ööpesu ja isegi meesteboksereid! Sealt leiab rinnahoidjaid alates A’st kuni G suuruseni.

Kust teie tavaliselt pesu ostate ja kas see protsess on teie jaoks pigem piinarikas, või käib see teil kergelt?

Kas abort rikkus mu viljakuse?

Ma tean, et järgnev kõlab ilmselt paljudele naistele naeruväärsena, sest ma isegi ei taha mõelda kui palju on neid naisi, kel läheb lapse saamiseks aastaid ja aastaid, või ei õnnestu see üldse, ning siis olen mina – kahe terve lapse ema, kes ei ole paari kuuga kolmandat hakkama suutnud panna, ning on nüüd segaduses, kurb ja pettunud. Ma tean, naeruväärne, aga…

Alati, kui me oleme perelisa plaaninud, on see juhtunud esimese kuuga. Põhimõtteliselt nagu, et põmm ja rase. Ma tean, me oleme õnnega koos, et see meil nii kergesti käib ja ma olen selle eest sõnuseletamatult tänulik. Iga kord pole muidugi õnnestunud rasedust lõpuni kanda, aga vähemalt asi funkab, eksole. Kui aus olla, siis nüüdseks ma isegi ei oska enam öelda mitu korda ma rase olen olnud. Või noh, oleneb jälle mida keegi raseduseks loeb. Üks arst ütles mulle näiteks, et iga triip testil pole kohe rasedus. Et nagu…okei… Ma tegelikult arvan, et ta mõtles sellega lihtsalt seda, et iga rasedus ei olegi määratud kestma ja kui ma poleks nii vara testi tegema rutanud, siis ma ei teakski.

No ühesõnaga, vähemalt kolm-neli korda on mul testil olnud sellised triibu ”varjud”, mida too arst siis põhimõtteliselt nagu raseduseks veel ei olekski pidanud. Mõned triibupüüdjad kindlasti mõistavad, mis ma räägin, aga no põhimõtteliselt on need triibud sellised, et esmapilgul tundub test negatiivne, aga kui lähemalt uurima hakata, võib näha väääääääääääga õrna teist triipu. No tõepoolest niiiii õrna, et võiks lausa oletada, et tegu on meelepettega. Ja siis hakkavad ikkagi päevad. Need ongi siis need ”iga triip pole rasedus” testid, aga mina ei suuda neid mittemillekski muuks ka mõelda. Vahet pole kui hele see teine triip on – triip on triip.

Ühe korra on rasedus peetunud ja ise katkenud, viienda-kuuenda nädala pealt. See oli täiesti ootamatu ja ma olin juba selle paari nädalaga jõudnud kiinduda ideesse, et augustis sünnib meile beebi. Ma olin armunud, elevil, armastust nii täis, ma olin õnnelikum, kui kunagi varem. See oli mu esimene rasedus, 2012 aasta detsembris. Kui ühel ööl aga veritsus algas, olin shokis. Ma elasin seda kaotust ikka meeletult raskelt üle. Peale seda ei proovinud me aasta aega uut last saada. See oli üks kohutavamaid aastaid mu elus. Ma ärkasin öösel nuttes, sest nägin aina uuesti ja uuesti seda unenägu, mida mõni päev enne rasedusest teada saamist. Nägin oma meest meie esimeses kodus, diivanil istumas. Tema süles oli umbes paariaastane tüdruk, kel olid heleblondid juuksed, täpselt nagu Joelil praegu. Tüdruk oli imekaunis ja ta hääl helises kui kelluke, kui ta mu mehe põske paitas ja ”ma armastan sind, issi!” lausus… Agh, see toob praegugi pisarad silma, sest ma mäletan täpselt kui reaalne see iga jumala kord tundus. Ja ärgata tühjusesse… See murdis mu…
See pole nüüd midagi, mida ma tahaksin, et mu ema ja lähedased loeksid, aga no nii oli – ma põhimõtteliselt ei näinud ühtegi kainet päeva-nädalat sel aastal. Mul oli veinipudel alati varus ja mul polnudki mingit vabandust vaja, et seda iga päev tühjendada. Pisaraid sai valada dušši all, vetsus, üksi jalutamas käies, õues aeda rohides – ükskõik kus, peaasi, et üksi, sest ma ei tahtnud, et keegi teaks või muretseks. Nad ei oleks niikuinii mõistnud… Ma ei käinud kuskil, ma ei teinud midagi, ma tahtsin vaid juua, nutta ja kurbi laule kuulata. Ma võtsin selle aastaga üle 20 kilo juurde.

Aga mitte miski ei ravi kaotuse haavu peale uue raseduse. 2014 aasta alguses otsustasime, et peame uuesti proovima. Jaanuari lõpuks saingi triibud ja ma ei oleks osanud õnnelikum ollagi. Ma olin nii hirmul, et ei julgenud esimesed kuud õieti hingatagi. Jumal tänatud, et tol ajal mul üks koolitus oli, mis kestis täpselt nii kaua, et mul sai 10 nädalat täis ja peale seda sain juba iga hirmuhetke korral doppleri järele haarata, et beebit kontrollida. Esimesed kolm-neli kuud olid kohutavad! Aga kui laps juba liigutama hakkas, saabus ka südamerahu – ta on reaalselt olemas, temaga on hästi! Oktoobris sündis meie väike vikerkaarebeebi, Annemaia. Jumal olgu tema eest tänatud!

Kuigi null lapselt, lapsega perele üle minek oli rängem, kui ma oodata oleksin osanud ja ka see etapp oleks meid peaaegu lahku ajanud, saime ka sellest üle, ning otsustasime veidi enne Annu aastaseks saamist, et tahame veel ühte last. Koos on neil kindlasti mõnusam ja lõbusam. Ja ta tuligi! Olin rõõmust nõrkemas, ning esimesena helistasin kohe oma emale. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm! Aga veel samal päeval tundsin, et midagi on valesti ja ma ei eksinudki – saabusid päevad. See oli mu esimene kord sellisesse olukorda sattuda. Mõtlesin vaid sellele, et kui ma oleksin ainult ühe päevagi veel oodanud, enne kui testi tegin, poleks ma teadnudki. Nutsin täpselt ühe päeva ja läksin eluga edasi, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Tundsin, et olen südametu, nagu see laps polekski tähtis olnud…

Uue kuu saabudes sain jälle triibud. Olin rõõmus, aga arvestades eelnevaid kogemusi, ei tahtnud ma lasta endal kiinduda. Ma ei oleks suutnud jälle seda läbi teha.
Nädalad läksid ja ohutu aeg oli peaaegu käega katsuda, kui algas veritsus. Mäletan seda päeva nii hästi. Me pidasime parasjagu Annu esimest sünnipäeva ja tuba oli sugulasi täis… Kui kõik olid lahkunud, sõidutas ema mind Tartusse kontrolli. Beebiga oli kõik hästi ja tema süda lõi! Nad ei osanud veritsuse põhjust öelda, aga soovitasid edaspidi veelgi rahulikumalt võtta. Edasi läks kõik imekiirelt, sest Annemaia hoidis mind üsnagi lühikese lõo otsas. Viimased rasedusnädalad küll venisid kohutavalt ja ma kartsin väga uut keisrit, aga lõpuks ta siiski tuli – mais sündis meie väike Joel.

Peale Joeli sündi olin 110% kindel, et antud hetkel on meie pere täiuslik ja lähima kümne aasta jooksul ei taha ma mitte ühtegi beebit näha ka mitte. Aga nagu ka eelmisel korral, siis ka nüüd – kuskil kuus kuud peale Joeli sündi, hakkas tekkima uus beebiisu. Üritasin seda alla suruda ja endale sisestada, et ma olen peast hull, sest kolm alla kolmeaastast oleks täiesti kreisi värk! Väitsin endale, et ma vajan puhkust, tahan rahu, tahan oma kehas kasvõi paar aastatki üksi olla, ilma, et ma peaksin kedagi tissitama või/ja rase olema. Aga mida aeg edasi, seda vastupandamatuks läks ka see soov. Piisas vaid olemasolevate laste koos vaatamisest ja tekkis mõte ”mis siis kui…” Kui sulle ikka iga päev käsikäes vastu joostakse ja hüütakse, et ”emme, vaata, Joel on mu PARIM SÕBER!”, siis sa ei saa mitte sulada. See moment muidugi sai läbi sellega, kui nad kolm sekundit hiljem karvupidi koos olid ja vaidlesid selle üle, kelle kord on parasjagu veepudelist lonksu võtta. Nagu see oleks viimane vesi Eestis! Aga hea võidab halva ja kolmanda (ja neljanda) lapse soov ei kadunud sellegipoolest mu südamest.

2017 aasta kevadel lasin endale vaskspiraali panna, teades, et oht sellega rasedaks jääda on täiesti olemas. Kui tuleb, siis järelikult peab tulema! Ja juba esimesel või teisel kuul päevad hilinesid. Tegin testi. Negatiivne. Vastu valgust vaadates aga paistis teine triip. Ma ei osanud midagi arvata. Aga siis algasid päevad… Selge.

Järgmisel kuul aga kukkus spiraal välja. Paar nädalat hiljem sain teada, et olen Mannatera ootel. Algas taas närvesööv aeg. Nädalad venisid, aga häid uudiseid ei olnud. Ma oleksin pidanud olema juba üheksandat nädalat rase, aga laps vastas endiselt 4-5-6 nädala kohta, olenevalt arstist. Ma lootsin viimase hetkeni mingile imele, aga juuni keskel saabud tõsiasi – rasedus on peetunud ja ise ta ei katke. Jaanipäeval pidin läbi tegema abordi. Üks mu elu kohutavamaid kogemusi, mida jääb nüüd alatiseks meenutama väike tammepuu meie hoovis…

Ka seda kaotust elasin raskelt üle. Kõige raskem oli just see aeg, kui veel mitte midagi 110% kindel ei olnud ja too päev seal haiglas… Aga nüüd oli mul juba kaks last, kes ei lasknud mul tegevusetult passida, kes hoidsid mind pidevas liikumises ja hoidsid hinges armastust. Kuigi ma olin katki, siis ma teadsin, et niipea kui tohin, proovin taas.

Augustis otsustasime, et aitab ootamisest ja tegutseme. Tegin mingeid ülivarajasi teste, kus oli jällegi näha mingi triibu vari, aga ma isegi ei osanud öelda kas see on reaalselt triip või kõigest minu lootus. Olin elevil, aga ei julgenud midagi arvata. Tahtsin näha tugeva(ma)t triipu, enne kui üldse midagi loodan, mõtlen või ütlen. Ja siis saabusid päevad. Olin väga üllatunud ja pettunud, aga noh, alati on ju järgmine kuu…

Septembris kogesin asju, mis on iga jumala kord mulle raseduse reetnud, isegi enne kui test näitab – järsu liigutuse puhul on mulle siis alati paremale poole, munasarja piirkonda löönud lõikavalt terava valu. Umbes siis, kui oleks pidanud toimuma arvatatav pesastumine, oli ka verine määrimine. Alguses ehmusin, et misasi see nüüd on, aga siis meenus, et nii võibki vahel olla. Olin vägagi positiivne, et see ongi nüüd see. Otsustasin aastapäeval hotelli vetsus testi teha – mõtleks kui vägev kingitus aastapäevaks, eksole. Aga test oli negatiivne. Sellegipoolest päevad hilinesid. Kõik testid olid ikka negatiivsed. Ja siis saabusid päevad. Olin… ma isegi ei tea mis ma olin/olen. Pettunud? Tige? Mures? Hirmul? Segaduses? Jah, seda kõike. Ma ei mõista mis mu kehaga toimub ja see on hirmutav. Äkki olen ma nüüd katki. Äkki ma ei jäägi enam rasedaks. Äkki see abort tegi minuga midagi…

Ühesõnaga, nii on lood, siin pool sood… Ma tean, et kaks kuud proovimist pole veel mingi aeg, aga meie puhul on see siiski äärmiselt imelik. Ma tõsiselt loodan, et asi on vaid selles, et mu keha on sellest pidevast imetamisest JA rase olemisest väsinud, või võtab lihtsalt sellest aborditabletist taastumine mul kauem aega, aga igaks juhuks tahan ikkagi kontrollis käia. Ma ju ei käinud tegelikult peale aborti järelkontrolliski, sest päevad saabusid ise ja õigel ajal. Kõik peaks nagu okei olema, aga… ja mis värk selle tsüklivälise veritsemisega veel on? See on ju ka kahtlane. Mul pole varem sellist asja olnud.

Raske on toime tulla ka sellega, et üks mu lemmikutest blogijatest on hetkel täpselt sama rase, kui mina oleksin, kui ma poleks Mannatera kaotanud. Mõtted liiguvad alati temale, kui tolle blogija postitusi loen. See peaksin olema ka mina… Üle poole raseduse peaks juba läbi olema. Ma tunneksin hetkel juba liigutusi ja saaksin varsti ehk teada mis soost beebi on. Saaksin nimedele mõtlema hakata ja tibatillukesi riideid sortida… Agh, vahel on lihtsalt ikka veel raske kõigi nende kaotustega leppida, ja mõtlen paratamatult mis kõik olema peaks. Kuigi ma olen teiste rasedate üle nii ääretult rõõmus ja mul on endalgi juba kaks tubli präänikut olemas, ei tähenda see, et mul poleks enam valus.

Mõne arvates on see kindlasti over sharing ja mõttetu pablamine, aga ega mul häbi ka ole, sest see on väga paljude naiste igapäev ja normaalne mure meie ühiskonnas. Iga teine naine on kokku puutunud raseduse katkemisega, peetumisega, nurisünnitusega, viljatusega või lihtsalt näinud ränka vaeva, et rasedaks jääda ja oma beebi lõpuks saada. Sellest lihtsalt ei räägita.

Laste uued voodid, meie seitsmes aastapäev ja kukupesa postrid!

Mingis postituses ma vist rääkisin, et tahan lastele euroalustest uued voodid teha? No nüüd on need igatahes valmis, aga otseloomulikult ei läinud asjad nii nagu mina olin plaaninud. Esiteks ei saanud ma ikkagi üksi selle meisterdamisega hakkama, sest aluste lammutamisel läks vaja rohkem jõudu, kui minul on, ning mootorsaag + mina ei tundunud ka hea kombona. Lõppkokkuvõttes võttis meheraas mul selle projekti üldse üle, ning mina ei saa selle projekti valmimise eest isegi mitte poolt punkti enda nimele kirjutada. Aga noh, mõte on vähemalt minu! :Dwpid-wp-image-543053209.jpgKui alguses plaanisin teha kõik voodi osad alustest, siis lõpuks läks nii, et alusest sai vaid voodi põhi. Jalad lõikas mees välja küttematerjaliks mõeldud pakkudest, ning peats ja ääred said liimpuitlauast. Kaks voodit läks kokku maksma umbes kolmekümend euri! U 8-9 euri alused ja 2x 11 euri liimpuitlauad, ülejäänud kraam (värv, kruvid, jms) oli endal juba olemas. Voodid said küll võreka mõõtudega (120×60), aga hetkel on see neile täitsa sobiv, ning madratsid olid ka kohe võtta.wpid-wp-image-347661914.jpgTegelikult plaanisime äärelauad ka valgeks ikka värvida, aga ma ei suutnud enam järgmise päevani oodata, et värv kuivada jõuaks. Ja no tegelikult viisin ma mehe järgmisel päeval juba üllatus-aastapäeva-tähistamisele, seega oli hädasti vaja, et lapsed saaksid just sel päeval voodid kätte ja neil oleks kuskil magada, kui vanaema neid hoidma tuleb. Btw, see üllatus-aastapäev läks hästi, aga magada ma enam ei oska. Lapsed on mind katki teinud! See oli kolme aasta jooksul esimene öö, mil ma ei pidanud kedagi tissitama ega lohutama, aga ma ärkasin ikkagi iga natukese aja tagant, ning olin juba enne kümmet üleval. Pergel küll, ma ütlen! :D

Aga lapsed olid vähemalt tublid ja neil oli vanaemaga väga lõbus. Kartsin, et Joel teeb mu emale ilge draama, et mind ei ole (ikkagi esimene öö meil eraldi ja ta on üks paras tissipuuk kah), aga ka temal oli mega suva. Koju jõudsin, siis oli ta enam-vähem näoga, et ‘ah, sa ka siin, jah? No tore siis’ ja läks sõi oma mullast ploomi rahulikult edasi. :D

Joel oli vist tegelikult kohe solvunud, et ma talle nii tegin. Terve ülejäänud päeva ei tahtnud ta, et ma teda puudutaksin. Alles järgmisel päeval tuli kallistama ja musitama mind. Annu aga seevastu oli väga rõõmus, et me koju lõpuks tulime. Kallistas mind kohe nii kõvasti, et pidin äärepealt ära lämbuma. Aga no tema sai vast mu seletustest aru ka, kui neile rääkisin, et emme ja issi lähevad üheks ööks ära ja nemad peavad vanaemale tublid lapsed olema…

Aga tegelikult tahtsin teile veel midagi näidata. Tahtsin seda juba ammu teha, aga no ma ei tea. Ei ole kohe seda blogimise vaimu praegu. Mingeid punnitatud postitusi ma ka teha ei viitsi ja kuna selle kingitusega ei kaasnenud reklaamimise kohustust, siis noh… Aga ma ikkagi tahan näidata, sest minu arust on see nii armas, et Miiu meile sellise paki saatis. Olen ääretult tänulik!

Nimelt potsatas kuu alguses mulle pakiautomaati üks selline vahva pakikene

Ja sealt pakist koorusid välja sellised armsad postrid! Tegelikult on need sellisest kõvemast paberist, aga mul on nad vist niiskust saanud seal kastis seistes. Ilmselt ajasid pätid sinna midagi peale…

wpid-wp-image-572999975.jpgMiski ei olepäriselt kadunud, kuni ema seda leida ei suuda!” ”Müttav mõmmi” ”Kodu on seal, kus wifi ühendub vaikimisi” ”Indiaanipealik öökull wpid-wp-image-744531566.jpg

Suured inimesed ei saa kunagi mitte millestki aru ja lapsed peavad neile tüdimuseni ikka ja jälle kõike selgitama” ”Kodu on seal, kus oled sina” ”Ma olen tänulik ööde eest, millest said hommikud. Sõprade eest, kellest sai perekond ning unistuste eest, millest sai reaalsus

Tahan need plakatid elutoaseinale riputada, vaheldumisi koos laste- ja perepiltidega. Nii, et terve sein saab täis! Valisin meelega sellised hästi meielikud tekstid ja pidasin väga oluliseks ka seda, et kõik oleks ikka meie emakeeles. Kuigi inglise keel meeldib mulle väga ja ma isegi arvan, et paljud asjad kõlavad just inglise keeles palju paremini, siis emakeel on ikkagi emakeel.

Aga noh, enne kui ma midagi kuskile riputama saan hakata, pean kaks uut raami ostma (ja välja vahetama need hullemini kahjustunud postrid), sest natukene aega peale seda, kui olin pildid ära teinud ja postrid karpi tagasi pannud, kukutas Joel kogu kupatuse ümber ja astus sinna otsa nii, et kaks klaasi läksid klirinal katki. Siin majas ei saa mitte midagi (MITTE MIDAGI!) kaheks millisekundikski järelvalveta jätta. Alati peab mõtlema ka asjadele, millele sa mõeldagi ei oska.

wpid-wp-image-1544378861.jpg

Muide, kes tahab ka oma koju taolisi (miinus veekahjustused :D) postreid, siis kukupesa.ee‘s on neid igasuguseid ja kuni kuu lõpuni saate ”lipsuke” koodiga 15% soodustust kah! :)

Need neetud jänesed!

Küülikud on toredad loomad, aga minu mõõt sai üleeile sellest vabapidamisest täis. Nad on nüüd koguaeg lahti olnud, st puuris käivad vaid söömas ja hädal.
Ükspäev aga liigutasin voodeid, et sealt alt ka koristada saaksin ja oppaaaa mis ma näen – terve voodi peatsi alune on ühtlase junnikihi all. Kaks meetrit põrandasse kuivanud sitta! Nühkisin ja aurutasin seda sealt lahti poolteist tundi. Ja ma veel mõtlesin, et miks mu maja haiseb nagu laut…

Aga see selleks. Seda ma isegi oskasin oodata ja olin valmis koristama, sest nad pole viimasel ajal eriti enam oma pissikasti kasutanud. Kui tavaliselt oli see poole päevaga täis ja vajas vahetust, siis nüüd seisis kast pea kaks päeva normaalses seisus. Kuskile pidi ju see kraam ikkagi minema!

Kannatasin ära ka selle, et nad puuri kõrvale maha oma häda tegema hakkasid, sest see oli vähemalt ühes kohas ja sealt oli kerge kõik kohe kokku pühkida. Proovisin sinna ka teist pissikasti panna, aga noh, kolm korda võite arvata kui kaua see seal püsis. Vihje – kel on kaks kätt, kaks jalga ja aastase lapse aru? :D

Aga viimane piisk karikasse oli üleeile õhtul. Panin lapsed tuttu nende “uutesse”* vooditesse, aga kui ma ise ka magama hakkasin minema ja neid enne kontrollima läksin, avastasin, et jänesed olid nende peal hüpanud ja tekid olid pabulais täis. Kui ma aga pabulaid ära korjama hakkasin, avastasin, et lisaks pabulatele olid nad Joeli veel täis ka kusenud!!! Üks suur kuseplekk oli rinna peal, nii, et see oli lausa mööda selga padjale voolanud. Teine oli veel teki servas, läbi teki imbunud nii, et lina oli ka koos!

Nüüd pole mul nende jänestega muud teha, kui nad koduaresti panna. Kuskilt läheb ikkagi piir ja ma ütleks, et minu piir sai ületatud hetkel, kui nad mu lapsed täis sittusid ja mu pojale peaaegu näkku kusesid!

Viimati õppisid nad kombeid siis, kui pidid puuris istuma ja oma kuses trampima. Koristasin loomulikult iga natukese aja tagant kõik neil ära, aga üsna ruttu said nad aru kuhu on okei häda teha ja kuhu mitte. Siis hoidsid nad ilusti ka väljaspool puuri korda. Kõik hädad tegid puuris potti ja polnud absoluutselt sellist porri nagu praegu, et uksest sisse astudes võid end kuseloigus libisedes kogemata oimetuks kukkuda…

Eile olid nad terve päeva puuris ja vahetpidamata kolistasid puuri ustega (võtavad hammastega puuri võredest kinni ja raputavad). Pidin puuri uksed lausa klambritega kinni panema, sest nad oleks muidu end välja murdnud… Täna hommikul aga lasin nad lõpuks lahti, sest küülik pole tegelikult puuri loom ja peab iga päev vähemalt paar tundi vabalt liikuda saama, olgu see puur siis ükskõik kui suur (meie puhul 160cm). Kümne minutiga olid nad ühe junnihunniku poetanud laste voodisse, teise puuri ette, ning kusenud puuri kõrvale, nii, et Joel libises ja kukkus sinna kuseloiku pikali. Tundub, et edaspidi jäävad nad vaid aiaga piiratud alale liikuma, sest selline sittamine on vastuvõetamatu. Jumal tänatud, et ma zooplusist aediku tellisin…

*Tegin/plaanin teha lastele euroalustest voodid. Hetkel panin lihtsalt kaks alust maha ja võrevoodi madratsid nende peale, aga ükspäev võtan ette ja panen vooditele jalad alla (kas suured rattad või puupakud), ning teen voodiääred, et lapsed end voodist maha ei keeraks. Lõpuks lihvin kogu kupatuse ära ja lakin/värvin üle. Võiks jääda midagi taolist, aga noh, ilusam. :D

Neid voodeid hakkasin tegema tegelikult sellepärast, et lapsed lõhkusid Joeli võreka ära. Kõigepealt läks see keskelt pooleks, sest Annu armastab voodis jooksmist, ning ühel päeval hüppas ta selle lihtsalt pooleks, kui meie voodist võrekasse kargas. Mees parandas siis asja ära, ning pani keskele ka toetusjala. Aga siis murdus üks külg ära, sest lapsed ronisid koguaeg sealt üle, et voodisse ja välja saada. Keerasin siis voodi teistpidi, nii, et katkine pool jäi seina poole ja terve külg meie voodi poole, aga ka selle murdsid nad sama käitumisega üsna pea ära. Jätsin voodi siis nii, et sel polnud enam ühtegi külge, ainult peats ja jaluts. Tänu sellele pääses Joel muidugi koguaeg sealt jooksu ja oli iga jumala hommik mul kaisus nagu viis kopikat. :D

Lõplik hävitustöö sai aga tehtud siis, kui ma voodeid liigutasin, et põrandalt jäneste sitta rookida. Peats murdus lihtsalt küljest ära! Nii kui voodi seinast eemale tõmbasin, kukkus peats kolinal vastu maad. :D No ja nüüd on see nii kildudeks, et parandada enam ei saa. Aga noh, arvestades, et see voodi pidas vastu peaaegu kolm aastat ja kaks marakratti, siis 79 euri eest teenis ta meid hästi.

Voodi peal peaks kirjas olema “Annemaia”, mitte “Anne”, aga noh, lapsed ja nende sügelevad näpud…

Agh, ma kirjutan seda postitust juba KAKS PÄEVA. Ma ei saa aru mis toimub. Mu blogimise mojo on kuhugi kadunud jälle. Aga ega see esimene kord ole. Küllap tuleb varsti tagasi..

Mul on tegelikult paar postitust, mida ma peaksin tegema, aga ma lihtsalt ei suudaaaa praegu. Mul on endiselt nii masekas, väsinud ja tülpinud olek, et tahaks kohe oksendada. Ühesõnaga, mu tuju on sama nõme, kui õues olev ilm. Aga nagu igale vihmasele päevale, lõpuks peab ikka päike ka välja tulema. Peab lihtsalt kannatlik olema. :)

Jaapani ökomähkmed

See oli vist kunagi kevadel, kui mulle (või noh, Joelile ikka) saadeti brillante.ee poolt paar pakki mähkmeid. Ühes pakis olid Moony ja teises olid Merries mähkmed. Väidetavalt on need ökod. 

Ülemisel pildil siis Moony’i ja Merries’i mähkmed, esimene pool. Alumisel pildil nende tagumised pooled.

Esimesena siis Moony mähe. Need meeldisid mulle, sest roomavale lapsele on tuhat korda mugavam püksmähkmeid jalga panna, kui teipmähkmeid. Head olid ka külgedel olevad teibid, millega sai pärast mähkme ära võtmist mähku kinni panna, et “kraam” maha ei kukuks. Lisaks olid need hästi pehmed ja mõnusad, ning armsate piltidega. Jalgade ümber olev “kumm” hoidis hästi, aga oli sellegipoolest väga pehme. Never ei jätnud ühtegi ranti. Tundusid lapsel jalas hästi mugavad, nagu väiksed pilvekesed. Eestis müüdavatest ja tuntumatest mähkmetest minu arvates kõige sarnasem Muumidega (aga veel pehmem ja mõnusam!), mis on samuti ühed mu suured lemmikud, sest väidetavalt on need ühed ökomatest mähkmetest, mis toidupoest saada on. Meil siin väikelinnas näiteks polegi Naty jms ökomaid mähkmeid müügil, seega olen oma oma põnnidele suurema hädaga just Muumisi ostnud. 

Tavaliselt aga ostan või tellin hoopis looduspere poest (bio-lagunevaid) mähkmeid. Mulle meeldivad Moltexid, sest need koosnevad 45% taastuvast toorainest, on kekkonnasõbralikud ning kloorovabad ja hind on ka okei (78 tk 20 euri = 0.28tk) Mul on niiiii kahju, et neid tavapoodides ei müüda! Hinna poolest pole see vahe ju niii suur, et peaks ostma mingeid keemilisi Pamperseid. Ma ei tea mis vimm mul nende Pampersitega on, aga no ma ei salli neid silmaotsaski. Haisevad nagu vanakuradid ja pidavat olema kõige rohkem keemiat ja jura sisaldavad mähkmed meie poelettidel. Ja SELLEPÄRAST nad nii “head” ongi, ning peavad ma-ei-tea-kui-kaua vahetamata vastu. Mul hakkab lausa vastik, kui mõtlen kuidas see Pampersi keemiakompott terve öö mu lapse ihu vastus haudub. 

See pole ilmselt mu pikemaaegsetele jälgijatele mingi uudis, et ma oma lapsi korduvkasutavatesse mähkmetesse ka mähin, aga kuidagi on meie peres ikkagi nii läinud, et laste esimesel kuuel elukuul kasutan siiski põhiliselt ühekordseid mähkmeid, sest siis toodavad titehakatised lihtsalt koguaeg midagi ja mul ei jagu oma 13’st riidest mähkmest, et ülepäevagi pesu pesta. Viimase panen alla, siis esimesed alles kuivavad… Juurde ma ka ei ole neid millegipärast muretsenud ja nii siis ongi läinud nii, et esimesed kuus kuud kasutan enamasti ühekordseid mähkmeid ja 6+ kuud, kui ‘toodang’ väheneb, lähen korduvkasutavate peale üle, sest siis jagub mu 13st mähkust, et ülepäeviti või isegi üle kahe päeva pesu pesta. Ööseks panin siiski ühekordse (öko)mähkme, sest kui laps pool ööd tissi otsas istub ja aina vedelikku tarbib, siis kuskilt peab see ju ka välja tulema, ning tavalise sisuga kk mähkme jaoks on see veidi liig. 

 Pilt internetist

Minu arust on see KK mähkme teema ülilihtne ja vaid harjumuse asi, ning kui mõelda sellele prügihunnikule ja rahale mis ma säästnud olen, siis no halleluuja! Annu ajal ostsin 60 euri eest riidest mähkmeid ja neid olen ma nüüd kasutanud kahe lapsega kuuendast elukuust potitreeninguni, ning ilmselt kannatavad need mähkud veel kaks last ära, seega 60 euri eest saan mähkida neli last ja säästa umbes viie ja poole aasta jagu mähkmeid, arvestades, et hakkan riidest mähkmeid kasutama kuuendal elukuul ja kõik lapsed saavad mähkmevabaks hiljemalt teiseks eluaastaks, ning lapsi tuleb kokku neli. Me räägime siin sadadest eurodest ja tuhandetest mähkmetest, mis ma selle väikse liigutusega säästan!

Annu sai mähkmevabaks 1a9k ja Joeliga (1a3k) on asi hetkel kättevõtmise taga. Vist. Tema idee potil käimisest on hetkel see, et ta toetab korra oma tagumiku potile ja siis paneb ruttu jooksu. No nagu Annu teeb, aga selle vahega, et Annul tuleb ka sinna potti midagi selle hetkega. :D

Teine mähkupakk, mis me saime, oli Merries.

Need on veidi jäigemad, rohkem “paberised”. Meenutavad veidi Naty mähkmeid. Merries mähkmetel on ka see musta mähku kinnitusteip ja pissiindikaator. Täitsa okeid mähkmed, aga mulle meeldisid pilvepehmed Moony’id rohkem.

Milliseid mähkmeid teie oma lastel kasuta(si)te? Kas olete kunagi korduvkasutatavaid mähkmeid proovinud või nende kasutamisele mõelnud?

Kõigi selle postituste kommenteerijate vahel loosin nädala pärast välja ühe paki Mooney mähkmeid!

Btw, 2. ja 3. septembril on nad Laps ja Pere messil ka, ning jagavad proovipakkegi. :)