Need neetud jänesed!

Küülikud on toredad loomad, aga minu mõõt sai üleeile sellest vabapidamisest täis. Nad on nüüd koguaeg lahti olnud, st puuris käivad vaid söömas ja hädal.
Ükspäev aga liigutasin voodeid, et sealt alt ka koristada saaksin ja oppaaaa mis ma näen – terve voodi peatsi alune on ühtlase junnikihi all. Kaks meetrit põrandasse kuivanud sitta! Nühkisin ja aurutasin seda sealt lahti poolteist tundi. Ja ma veel mõtlesin, et miks mu maja haiseb nagu laut…

Aga see selleks. Seda ma isegi oskasin oodata ja olin valmis koristama, sest nad pole viimasel ajal eriti enam oma pissikasti kasutanud. Kui tavaliselt oli see poole päevaga täis ja vajas vahetust, siis nüüd seisis kast pea kaks päeva normaalses seisus. Kuskile pidi ju see kraam ikkagi minema!

Kannatasin ära ka selle, et nad puuri kõrvale maha oma häda tegema hakkasid, sest see oli vähemalt ühes kohas ja sealt oli kerge kõik kohe kokku pühkida. Proovisin sinna ka teist pissikasti panna, aga noh, kolm korda võite arvata kui kaua see seal püsis. Vihje – kel on kaks kätt, kaks jalga ja aastase lapse aru? :D

Aga viimane piisk karikasse oli üleeile õhtul. Panin lapsed tuttu nende “uutesse”* vooditesse, aga kui ma ise ka magama hakkasin minema ja neid enne kontrollima läksin, avastasin, et jänesed olid nende peal hüpanud ja tekid olid pabulais täis. Kui ma aga pabulaid ära korjama hakkasin, avastasin, et lisaks pabulatele olid nad Joeli veel täis ka kusenud!!! Üks suur kuseplekk oli rinna peal, nii, et see oli lausa mööda selga padjale voolanud. Teine oli veel teki servas, läbi teki imbunud nii, et lina oli ka koos!

Nüüd pole mul nende jänestega muud teha, kui nad koduaresti panna. Kuskilt läheb ikkagi piir ja ma ütleks, et minu piir sai ületatud hetkel, kui nad mu lapsed täis sittusid ja mu pojale peaaegu näkku kusesid!

Viimati õppisid nad kombeid siis, kui pidid puuris istuma ja oma kuses trampima. Koristasin loomulikult iga natukese aja tagant kõik neil ära, aga üsna ruttu said nad aru kuhu on okei häda teha ja kuhu mitte. Siis hoidsid nad ilusti ka väljaspool puuri korda. Kõik hädad tegid puuris potti ja polnud absoluutselt sellist porri nagu praegu, et uksest sisse astudes võid end kuseloigus libisedes kogemata oimetuks kukkuda…

Eile olid nad terve päeva puuris ja vahetpidamata kolistasid puuri ustega (võtavad hammastega puuri võredest kinni ja raputavad). Pidin puuri uksed lausa klambritega kinni panema, sest nad oleks muidu end välja murdnud… Täna hommikul aga lasin nad lõpuks lahti, sest küülik pole tegelikult puuri loom ja peab iga päev vähemalt paar tundi vabalt liikuda saama, olgu see puur siis ükskõik kui suur (meie puhul 160cm). Kümne minutiga olid nad ühe junnihunniku poetanud laste voodisse, teise puuri ette, ning kusenud puuri kõrvale, nii, et Joel libises ja kukkus sinna kuseloiku pikali. Tundub, et edaspidi jäävad nad vaid aiaga piiratud alale liikuma, sest selline sittamine on vastuvõetamatu. Jumal tänatud, et ma zooplusist aediku tellisin…

*Tegin/plaanin teha lastele euroalustest voodid. Hetkel panin lihtsalt kaks alust maha ja võrevoodi madratsid nende peale, aga ükspäev võtan ette ja panen vooditele jalad alla (kas suured rattad või puupakud), ning teen voodiääred, et lapsed end voodist maha ei keeraks. Lõpuks lihvin kogu kupatuse ära ja lakin/värvin üle. Võiks jääda midagi taolist, aga noh, ilusam. :D

Neid voodeid hakkasin tegema tegelikult sellepärast, et lapsed lõhkusid Joeli võreka ära. Kõigepealt läks see keskelt pooleks, sest Annu armastab voodis jooksmist, ning ühel päeval hüppas ta selle lihtsalt pooleks, kui meie voodist võrekasse kargas. Mees parandas siis asja ära, ning pani keskele ka toetusjala. Aga siis murdus üks külg ära, sest lapsed ronisid koguaeg sealt üle, et voodisse ja välja saada. Keerasin siis voodi teistpidi, nii, et katkine pool jäi seina poole ja terve külg meie voodi poole, aga ka selle murdsid nad sama käitumisega üsna pea ära. Jätsin voodi siis nii, et sel polnud enam ühtegi külge, ainult peats ja jaluts. Tänu sellele pääses Joel muidugi koguaeg sealt jooksu ja oli iga jumala hommik mul kaisus nagu viis kopikat. :D

Lõplik hävitustöö sai aga tehtud siis, kui ma voodeid liigutasin, et põrandalt jäneste sitta rookida. Peats murdus lihtsalt küljest ära! Nii kui voodi seinast eemale tõmbasin, kukkus peats kolinal vastu maad. :D No ja nüüd on see nii kildudeks, et parandada enam ei saa. Aga noh, arvestades, et see voodi pidas vastu peaaegu kolm aastat ja kaks marakratti, siis 79 euri eest teenis ta meid hästi.

Voodi peal peaks kirjas olema “Annemaia”, mitte “Anne”, aga noh, lapsed ja nende sügelevad näpud…

Agh, ma kirjutan seda postitust juba KAKS PÄEVA. Ma ei saa aru mis toimub. Mu blogimise mojo on kuhugi kadunud jälle. Aga ega see esimene kord ole. Küllap tuleb varsti tagasi..

Mul on tegelikult paar postitust, mida ma peaksin tegema, aga ma lihtsalt ei suudaaaa praegu. Mul on endiselt nii masekas, väsinud ja tülpinud olek, et tahaks kohe oksendada. Ühesõnaga, mu tuju on sama nõme, kui õues olev ilm. Aga nagu igale vihmasele päevale, lõpuks peab ikka päike ka välja tulema. Peab lihtsalt kannatlik olema. :)