Kas abort rikkus mu viljakuse?

Ma tean, et järgnev kõlab ilmselt paljudele naistele naeruväärsena, sest ma isegi ei taha mõelda kui palju on neid naisi, kel läheb lapse saamiseks aastaid ja aastaid, või ei õnnestu see üldse, ning siis olen mina – kahe terve lapse ema, kes ei ole paari kuuga kolmandat hakkama suutnud panna, ning on nüüd segaduses, kurb ja pettunud. Ma tean, naeruväärne, aga…

Alati, kui me oleme perelisa plaaninud, on see juhtunud esimese kuuga. Põhimõtteliselt nagu, et põmm ja rase. Ma tean, me oleme õnnega koos, et see meil nii kergesti käib ja ma olen selle eest sõnuseletamatult tänulik. Iga kord pole muidugi õnnestunud rasedust lõpuni kanda, aga vähemalt asi funkab, eksole. Kui aus olla, siis nüüdseks ma isegi ei oska enam öelda mitu korda ma rase olen olnud. Või noh, oleneb jälle mida keegi raseduseks loeb. Üks arst ütles mulle näiteks, et iga triip testil pole kohe rasedus. Et nagu…okei… Ma tegelikult arvan, et ta mõtles sellega lihtsalt seda, et iga rasedus ei olegi määratud kestma ja kui ma poleks nii vara testi tegema rutanud, siis ma ei teakski.

No ühesõnaga, vähemalt kolm-neli korda on mul testil olnud sellised triibu ”varjud”, mida too arst siis põhimõtteliselt nagu raseduseks veel ei olekski pidanud. Mõned triibupüüdjad kindlasti mõistavad, mis ma räägin, aga no põhimõtteliselt on need triibud sellised, et esmapilgul tundub test negatiivne, aga kui lähemalt uurima hakata, võib näha väääääääääääga õrna teist triipu. No tõepoolest niiiii õrna, et võiks lausa oletada, et tegu on meelepettega. Ja siis hakkavad ikkagi päevad. Need ongi siis need ”iga triip pole rasedus” testid, aga mina ei suuda neid mittemillekski muuks ka mõelda. Vahet pole kui hele see teine triip on – triip on triip.

Ühe korra on rasedus peetunud ja ise katkenud, viienda-kuuenda nädala pealt. See oli täiesti ootamatu ja ma olin juba selle paari nädalaga jõudnud kiinduda ideesse, et augustis sünnib meile beebi. Ma olin armunud, elevil, armastust nii täis, ma olin õnnelikum, kui kunagi varem. See oli mu esimene rasedus, 2012 aasta detsembris. Kui ühel ööl aga veritsus algas, olin shokis. Ma elasin seda kaotust ikka meeletult raskelt üle. Peale seda ei proovinud me aasta aega uut last saada. See oli üks kohutavamaid aastaid mu elus. Ma ärkasin öösel nuttes, sest nägin aina uuesti ja uuesti seda unenägu, mida mõni päev enne rasedusest teada saamist. Nägin oma meest meie esimeses kodus, diivanil istumas. Tema süles oli umbes paariaastane tüdruk, kel olid heleblondid juuksed, täpselt nagu Joelil praegu. Tüdruk oli imekaunis ja ta hääl helises kui kelluke, kui ta mu mehe põske paitas ja ”ma armastan sind, issi!” lausus… Agh, see toob praegugi pisarad silma, sest ma mäletan täpselt kui reaalne see iga jumala kord tundus. Ja ärgata tühjusesse… See murdis mu…
See pole nüüd midagi, mida ma tahaksin, et mu ema ja lähedased loeksid, aga no nii oli – ma põhimõtteliselt ei näinud ühtegi kainet päeva-nädalat sel aastal. Mul oli veinipudel alati varus ja mul polnudki mingit vabandust vaja, et seda iga päev tühjendada. Pisaraid sai valada dušši all, vetsus, üksi jalutamas käies, õues aeda rohides – ükskõik kus, peaasi, et üksi, sest ma ei tahtnud, et keegi teaks või muretseks. Nad ei oleks niikuinii mõistnud… Ma ei käinud kuskil, ma ei teinud midagi, ma tahtsin vaid juua, nutta ja kurbi laule kuulata. Ma võtsin selle aastaga üle 20 kilo juurde.

Aga mitte miski ei ravi kaotuse haavu peale uue raseduse. 2014 aasta alguses otsustasime, et peame uuesti proovima. Jaanuari lõpuks saingi triibud ja ma ei oleks osanud õnnelikum ollagi. Ma olin nii hirmul, et ei julgenud esimesed kuud õieti hingatagi. Jumal tänatud, et tol ajal mul üks koolitus oli, mis kestis täpselt nii kaua, et mul sai 10 nädalat täis ja peale seda sain juba iga hirmuhetke korral doppleri järele haarata, et beebit kontrollida. Esimesed kolm-neli kuud olid kohutavad! Aga kui laps juba liigutama hakkas, saabus ka südamerahu – ta on reaalselt olemas, temaga on hästi! Oktoobris sündis meie väike vikerkaarebeebi, Annemaia. Jumal olgu tema eest tänatud!

Kuigi null lapselt, lapsega perele üle minek oli rängem, kui ma oodata oleksin osanud ja ka see etapp oleks meid peaaegu lahku ajanud, saime ka sellest üle, ning otsustasime veidi enne Annu aastaseks saamist, et tahame veel ühte last. Koos on neil kindlasti mõnusam ja lõbusam. Ja ta tuligi! Olin rõõmust nõrkemas, ning esimesena helistasin kohe oma emale. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm! Aga veel samal päeval tundsin, et midagi on valesti ja ma ei eksinudki – saabusid päevad. See oli mu esimene kord sellisesse olukorda sattuda. Mõtlesin vaid sellele, et kui ma oleksin ainult ühe päevagi veel oodanud, enne kui testi tegin, poleks ma teadnudki. Nutsin täpselt ühe päeva ja läksin eluga edasi, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Tundsin, et olen südametu, nagu see laps polekski tähtis olnud…

Uue kuu saabudes sain jälle triibud. Olin rõõmus, aga arvestades eelnevaid kogemusi, ei tahtnud ma lasta endal kiinduda. Ma ei oleks suutnud jälle seda läbi teha.
Nädalad läksid ja ohutu aeg oli peaaegu käega katsuda, kui algas veritsus. Mäletan seda päeva nii hästi. Me pidasime parasjagu Annu esimest sünnipäeva ja tuba oli sugulasi täis… Kui kõik olid lahkunud, sõidutas ema mind Tartusse kontrolli. Beebiga oli kõik hästi ja tema süda lõi! Nad ei osanud veritsuse põhjust öelda, aga soovitasid edaspidi veelgi rahulikumalt võtta. Edasi läks kõik imekiirelt, sest Annemaia hoidis mind üsnagi lühikese lõo otsas. Viimased rasedusnädalad küll venisid kohutavalt ja ma kartsin väga uut keisrit, aga lõpuks ta siiski tuli – mais sündis meie väike Joel.

Peale Joeli sündi olin 110% kindel, et antud hetkel on meie pere täiuslik ja lähima kümne aasta jooksul ei taha ma mitte ühtegi beebit näha ka mitte. Aga nagu ka eelmisel korral, siis ka nüüd – kuskil kuus kuud peale Joeli sündi, hakkas tekkima uus beebiisu. Üritasin seda alla suruda ja endale sisestada, et ma olen peast hull, sest kolm alla kolmeaastast oleks täiesti kreisi värk! Väitsin endale, et ma vajan puhkust, tahan rahu, tahan oma kehas kasvõi paar aastatki üksi olla, ilma, et ma peaksin kedagi tissitama või/ja rase olema. Aga mida aeg edasi, seda vastupandamatuks läks ka see soov. Piisas vaid olemasolevate laste koos vaatamisest ja tekkis mõte ”mis siis kui…” Kui sulle ikka iga päev käsikäes vastu joostakse ja hüütakse, et ”emme, vaata, Joel on mu PARIM SÕBER!”, siis sa ei saa mitte sulada. See moment muidugi sai läbi sellega, kui nad kolm sekundit hiljem karvupidi koos olid ja vaidlesid selle üle, kelle kord on parasjagu veepudelist lonksu võtta. Nagu see oleks viimane vesi Eestis! Aga hea võidab halva ja kolmanda (ja neljanda) lapse soov ei kadunud sellegipoolest mu südamest.

2017 aasta kevadel lasin endale vaskspiraali panna, teades, et oht sellega rasedaks jääda on täiesti olemas. Kui tuleb, siis järelikult peab tulema! Ja juba esimesel või teisel kuul päevad hilinesid. Tegin testi. Negatiivne. Vastu valgust vaadates aga paistis teine triip. Ma ei osanud midagi arvata. Aga siis algasid päevad… Selge.

Järgmisel kuul aga kukkus spiraal välja. Paar nädalat hiljem sain teada, et olen Mannatera ootel. Algas taas närvesööv aeg. Nädalad venisid, aga häid uudiseid ei olnud. Ma oleksin pidanud olema juba üheksandat nädalat rase, aga laps vastas endiselt 4-5-6 nädala kohta, olenevalt arstist. Ma lootsin viimase hetkeni mingile imele, aga juuni keskel saabud tõsiasi – rasedus on peetunud ja ise ta ei katke. Jaanipäeval pidin läbi tegema abordi. Üks mu elu kohutavamaid kogemusi, mida jääb nüüd alatiseks meenutama väike tammepuu meie hoovis…

Ka seda kaotust elasin raskelt üle. Kõige raskem oli just see aeg, kui veel mitte midagi 110% kindel ei olnud ja too päev seal haiglas… Aga nüüd oli mul juba kaks last, kes ei lasknud mul tegevusetult passida, kes hoidsid mind pidevas liikumises ja hoidsid hinges armastust. Kuigi ma olin katki, siis ma teadsin, et niipea kui tohin, proovin taas.

Augustis otsustasime, et aitab ootamisest ja tegutseme. Tegin mingeid ülivarajasi teste, kus oli jällegi näha mingi triibu vari, aga ma isegi ei osanud öelda kas see on reaalselt triip või kõigest minu lootus. Olin elevil, aga ei julgenud midagi arvata. Tahtsin näha tugeva(ma)t triipu, enne kui üldse midagi loodan, mõtlen või ütlen. Ja siis saabusid päevad. Olin väga üllatunud ja pettunud, aga noh, alati on ju järgmine kuu…

Septembris kogesin asju, mis on iga jumala kord mulle raseduse reetnud, isegi enne kui test näitab – järsu liigutuse puhul on mulle siis alati paremale poole, munasarja piirkonda löönud lõikavalt terava valu. Umbes siis, kui oleks pidanud toimuma arvatatav pesastumine, oli ka verine määrimine. Alguses ehmusin, et misasi see nüüd on, aga siis meenus, et nii võibki vahel olla. Olin vägagi positiivne, et see ongi nüüd see. Otsustasin aastapäeval hotelli vetsus testi teha – mõtleks kui vägev kingitus aastapäevaks, eksole. Aga test oli negatiivne. Sellegipoolest päevad hilinesid. Kõik testid olid ikka negatiivsed. Ja siis saabusid päevad. Olin… ma isegi ei tea mis ma olin/olen. Pettunud? Tige? Mures? Hirmul? Segaduses? Jah, seda kõike. Ma ei mõista mis mu kehaga toimub ja see on hirmutav. Äkki olen ma nüüd katki. Äkki ma ei jäägi enam rasedaks. Äkki see abort tegi minuga midagi…

Ühesõnaga, nii on lood, siin pool sood… Ma tean, et kaks kuud proovimist pole veel mingi aeg, aga meie puhul on see siiski äärmiselt imelik. Ma tõsiselt loodan, et asi on vaid selles, et mu keha on sellest pidevast imetamisest JA rase olemisest väsinud, või võtab lihtsalt sellest aborditabletist taastumine mul kauem aega, aga igaks juhuks tahan ikkagi kontrollis käia. Ma ju ei käinud tegelikult peale aborti järelkontrolliski, sest päevad saabusid ise ja õigel ajal. Kõik peaks nagu okei olema, aga… ja mis värk selle tsüklivälise veritsemisega veel on? See on ju ka kahtlane. Mul pole varem sellist asja olnud.

Raske on toime tulla ka sellega, et üks mu lemmikutest blogijatest on hetkel täpselt sama rase, kui mina oleksin, kui ma poleks Mannatera kaotanud. Mõtted liiguvad alati temale, kui tolle blogija postitusi loen. See peaksin olema ka mina… Üle poole raseduse peaks juba läbi olema. Ma tunneksin hetkel juba liigutusi ja saaksin varsti ehk teada mis soost beebi on. Saaksin nimedele mõtlema hakata ja tibatillukesi riideid sortida… Agh, vahel on lihtsalt ikka veel raske kõigi nende kaotustega leppida, ja mõtlen paratamatult mis kõik olema peaks. Kuigi ma olen teiste rasedate üle nii ääretult rõõmus ja mul on endalgi juba kaks tubli präänikut olemas, ei tähenda see, et mul poleks enam valus.

Mõne arvates on see kindlasti over sharing ja mõttetu pablamine, aga ega mul häbi ka ole, sest see on väga paljude naiste igapäev ja normaalne mure meie ühiskonnas. Iga teine naine on kokku puutunud raseduse katkemisega, peetumisega, nurisünnitusega, viljatusega või lihtsalt näinud ränka vaeva, et rasedaks jääda ja oma beebi lõpuks saada. Sellest lihtsalt ei räägita.