Pole midagi hullemat kui vaadata oma piinlevaid lapsi

Ma olen juba päris mitu aastat ema olnud, aga nii palju on mul siiani jopanud, et kordagi veel ei ole ma pidanud silmitsi seisma lapsega, kes nii hullult köhib, et aknad ka värisevad. Minu arust vist polegi neil kunagi varem köha olnud… Igatahes, nüüd on mõlemad haiged – nohu, köha, õhtupoole lööb palaviku ka. Ma pole vist oma elu jooksul ka nii palju tatti näinud, kui viimase 24 tunni jooksul… Iga aevastamisega lendab seda (ilma naljata!) meetrite kaugusele. Ma rohkem parem ei seleta KUI palju seda voolab, sest mu ema, kel on hell süda ja väga elav kujutlusvõime, hakkas eile öökima, kui meie olukorda seletama hakkasin. :D

Joelil on hetkel kõige hullem. Vaesekene köhis eile öösel nii, et ühel hetkel ei pannud suudki kinni – vat, et lämbub ära. Köhis nagu toas hauguks koer. Vaesekene!

Tänane öö oli juba õnneks parem. Panin talle jälle madratsi alla padja, et pea kõrgemal oleks, tegin talle enne voodisse minemist inhalaatoriga auru, Humerit ninna, et tatt vedelam oleks, seljale ja talla alla määrisin hanerasva, ning kõhule Hustagili salvi. Antibiotsi sai ta ka eile peale…

Täna on aga ka Annu tervis suuna halvemale teele võtnud. Hakkab temagi köhima ja natuke nohune oli ta juba eile, täna on hullemaks läinud. Üritan sellele juba enne punkti panna, kui asi veel halvemaks läheb.

Nüüd istuvad nad mul iga paari tunni tagant köögilaua taga ja hingavad auru, peale mida teeme hanerasva ja Hustagili määrimise ringi ja siis ninad puhtaks. Lisaks peavad nad pool-sundides vahepeal kummeliteed jooma. Rohkem ma nagu midagi teha ei oskagi enam. Võibolla peaks neile veel oma lapsepõlvest pärit sibula-mee möksi ka tegema…

See on ikka õudne oma lapsukesi nii näha. Aga no ega see haigus vist veel nii hull ka ei ole, et nad jooksmise ja kiljumise lõpetaks. Isegi haigena ei märka nad rahulikult olla. Nagu sipelgad oleks püksis või midagi – koguaeg peab tegevust olema. :D

wpid-20171031_111249.jpg

Annu on tubli, laseb ilusti auru teha, kui seletan miks seda vaja on, aga no Joelil käib see asi veel vaid puhtalt kavalusega. Enne näiteks tõmbasin omale telefoni mingi loomade pildid + hääled äpi ja see hoidis teda need 5 minutit enam-vähem paigal. Ise ka imestasin! Järgmiseks korraks pean aga midagi uut jälle välja mõtlema…

Söögiga on vähemalt hea lihtne – nad on viimased kaks päeva põhimõtteliselt viinamarjadest, mandariinidest ja paprikast toitunud. Sooja söögi juttu pole mõtet nendega tehagi ja no ma ei viitsi sundida ka. Ise ju ka ei taha haigena mingit väga rasket süüa ja pigem näksiks midagi niisama.

Kas kellelgi tuleb veel midagi pähe, mida ma teha saaksin, et neil kergem oleks? Purustatud küüslauku sokiga padja alla? See nohu-situatsioon on igatahes päris jube. Väga oleks midagi sellist vaja, mis neil nina lahti hoiaks. Ma kardan, et muidu võib see Joel poole öö pealt oma tati sisse ära lämbuda. Eile öösel tegi küll selliseid hääli, et hirm tuli peale. Ma mäletan, et kui ma väike olin, oli meil kodus mingi rämeeeeda haisuga salv, mida ema mulle rinnale määris. See laksas nina KOHE lahti. Umbes nagu see Hustagil, aga no veel vängem. Oeh, vanasti oli ikka kõik parem. :D

Mismoodi teie oma haigestunud lapsukesi ravite?

Minust ei saa iial suurlinna tšikki

Või noh, iial ära ütle iial, eksole. Aga nii kaua kuni ma vähegi veel valida saan, siis suurde linna ma ei koli. See pole lihtsalt minu jaoks. Kogu see müra ja sebimine on nii väsitav! Ma võin seal vahepeal käia ja olla, aga päeva lõpuks tahan ikkagi oma vaiksesse väikelinna ja igapäevaselt ma sellist möllu taluda ei tahaks.

Juhtusin mõnda aega tagasi rääkima ühe Tallinnlasega ja ta küsis, et kas Tartu on minu meelest suur linn? Ma ütlesin jah. Ta hakkas selle peale naerma ja ütles, et tema sureks Tartus igavusse, sest seal pole ju mitte kui midagi teha! Mina aga sureksin seal jällegi selle möllu kätte ära. Vot siis kui erinevad inimesed ja nede harjumused ikkagi on. Ja justnimelt harjumise asi see vast ongi. Tema on vist juba mitukümmend aastat Tallinnas elanud, aga mina olen ju terve oma teadliku elu elanud maal ja nüüd siis siin väikelinnas. Kuigi noh, päälinna inimesed peavad seda ‘linna’ ka siin külakolkaks. :D

Mind häirib suuremas linnas see, et seal on meeletu sebimine. Kõigil on ko-gu-aeg kiire, keegi ei pane sind tähelegi. Sinust joostakse vahepeal sõna otseses mõttes üle ja mitte mingit vabandust – sa oled mittekeegi. Sa võid kasvõi keset kõnniteed infarkti saada, aga sinust astutakse põhimõtteliselt lihtsalt üle (on sedagi ju juhtunud!). Siin aga seevastu on inimesed kuidagi nii mõnusad ja omad. Kõik on sõbralikud, naeratavad, pakuvad oma abi, kui näevad, et oled hädas jne. Nagu näiteks tänagi. Ostsime lõpuks uue boileri* ja vedasime seda lapsevankriga koju. Poiss oli kärus, boiler Annu seisulaual ja Annu veel omakorda boileri otsas (polnud nii ohtlik olukord, kui kõlab). Järsku jäi meie kõrval mingi auto seisma ja vanem meesterahvas küsis, et ehk saab ta meid aidata – visaku me aga boiler auto peale ja ta viib ära, me niikuinii siinsamas ümber nurga elame ju! Nii vahva minu meelest! Ja parajalt creapy ka, et meie jaoks täiesti võõras inimene teab kus me elame. Aga no see ei ole tegelikult esimene kord, kui keegi täiesti võõras viib nime-näo-elukoha omavahel kokku. Ükskord küsisin kohalike facebooki grupis, et ehk on kellelgi nööpe ära anda, et tahaks lastele ühte mängu teha. Paar tundi hiljem helises uksekell ja mu ukse taga seisis võõras daam, näpus suur pakk erinevaid nööpe. Ei tea mina teda ega ka seda kust ta mu elukohta teab! Väike koht noh.

*Meil ei olnud mingi kaks nädalat sooja vett. Esimesed paar päeva-nädal on täitsa teistmoodi ja põnev, aga siis viskab ikka juba üle see kausis pesemine ja suure potiga vee keetmine. Mõelda vaid, et paljudes kodudes on see veel tänapäevalgi igapäevaelu ja mõnel pole vapsee vett sees, seega jamh. Olgem tänulikud ka kõige väiksemate ja ‘tavalisemate’ asjade eest, mida igapäevaselt iseenesestmõistetavana võtame.

Aga kui nüüd tagasi pöörduda selle elukoha teema juurde, siis ma koliks tegelikult üldse hea meelega kuskile pooleldi-metsa. Päris nii ka ei tahaks, et kilomeetrite viisi mitte ühtegi hingelist ümber ei oleks (natuke liiga ‘vale pööre’ minu jaoks), aga nii oleks väga okei elada, et lähim naaber on umbes üle põllu, paarisaja meetri kaugusel, metsatuka taga vms. Ikka nii, et lähed õhtuhämaruses palja peega koerale süüa viima ja ei pea kartma, et keegi parasjagu tänaval mööda kõnnib ja su tselluliiti loendab. Aga no eks ”metsas” elades ole miinuseid ka. Näiteks see, et siis peaks majas olema mitu autot, et kõik saaksid tööle-kooli-poodi (paras lisakulutus). Sellepärast ongi antud hetkel meie maja asukoht ka meie jaoks ideaalne. Siin on piisavalt rahulik* ja turvaline, nii, et julgen lapsed hetkeks üksi õue mängimagi jätta, ega ei pea kartma, et mingi kommionu nad üle värava kaasa haarab (lisaks on meil väga karm koera- ja naabrivalve!). Mehe töö juurde on põhimõtteliselt kolme minuti kõnd. Kõik hädavajalik, nagu näiteks arstid, koolid, lasteaed (oma basseiniga!!!), erinevad poed ja mõned toidukohadki, on max 15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Seega see ei ole päris nii küla ka, et sulatad kogemata lapse jalanõud ära (juhtus just ükspäev!) ja pead kuskile kaugele sõitma, et uusi saada. Topi aga pambud riide, kõnni 7 minutit ja osta.

*Meie maja on ühe nö peatänava ääres ja suvel ikka tegelikult häirib, kui aknad lahti on. Iga natukese aja tagant sõidab või kõnnib keegi valjult rääkides mööda. Kunagi tahaks ikka nii, et kui öösel akna lahti lööd, siis kuuled rohutirtse, mitte lällavaid noori ja autosi.

Kui lapsed ükskord koolis käima hakkavad, siis ei pea ma nende pärast nii väga muretsema. Selleks, et nad kooli saaksid, tuleb neil teed ületada vaid kaks korda. Ma ei pea neid kooli-lasteaeda-trenni vedama, sest kõik on jalutuskäigu kaugusel! Ühesõnaga, rahulik, ilus, turvaline ja mugav. Meie jaoks ideaalne koht kus oma põnne hetkel kasvatada.

Muide, ma siiani mäletan seda lummust kui esimest korda Räpinasse tulime. Põhimõtteliselt kaks kätt taskus ja telk seljas, aga no me olime nii armunud ja nii noored ja nii põnevil, et isegi päevade viisi märjas telgis magamine ja järves pesemas käimine ei heidutanud… ühesõnaga, ma tahtsin tegelikult kiita Räpina ilu. Tol ajal pidasin ma seda tõesõna üheks Eesti ilusamaks linnaks. Ma ei tea kas praegu olen ma sellega lihtsalt juba nii ära harjunud, või on siin midagi alla käinud, aga hetkel ma seda lummust enam kahjuks ei tunne…

Ainus asi mille pärast ma Räpinast hetkel loobuda tahaksin, on vahemaa meie vanemate ja sugulastega. Jube kahju on, et lapsed näevad oma vanavanemaid nii harva…

Aga tahate teada milline oleks mu ideaalne kodu, millest ma tegelikult lapsepõlvest saati unistanud olen? Suur punane maja, valge aiaga, järve kaldal – klišee jah. Sel majal võiks olla vähemalt kaks korrust, nii, et kõigil (mu neljal lapsel) oleks oma vaikne nurgake. Magamistuba suure katuseaknaga! Päikesepoolne terass, kus kiiktoolis hommikukohvi juua ja raamatut kirjutada. Ruumikas köök, et kõik mahuksid ära. Külmal talveõhtul kaminas praksuv tuli. Järvekaldal olev saun, et peale head leili kohe vette hüpata.* Hiiglaslik kasvuhoone ja aiamaa. Veidi eemal oleks karjamaa ja tallid. Kanad, haned, pardid, hobused, lambad… Kuldkollased heinapallid ja värskelt lõigatud muru lõhn. Karjamaad ja mets nii kaugele kui silm ulatab.

See oleks idüll. Ugh, mul tuleb kohe klomp kurku kui ma sellele mõtlen. See oleks nii vinge! Iseasi muidugi kas mul tegelikult ka nii palju selgroogu oleks, et seda majapidamist ülal hoida, kui ma juba praegu siin väsinult undan, eksole. Aga ikkagi – see oleks nii vinge! Lähed hommikul öösärk seljas, korv käes ja kummikud jalas kanalasse mune korjama, et perele omletti teha.

*Aaaga mind tegelikult väga hirmutab ka mõte veekogu ääres elamisest. Alati kui sellele mõtlen, tuleb silmade ette pilt sellest ühest korrast, kui ma värava lahti unustan ja mõni mu silmatera järve äärde seiklema pääseb ja… ugh, liiga koledad mõtted siin vastu ööd.

Kuna ma tegelikult olen ju kõrvalt näinud ka seda talutöö stressi, kui raske see tegelikult on ja kui palju ohvreid tuuakse pere kõrvalt, siis pole see ratsionaalselt mõeldes muidugi nii idüll midagi, aga idee on iseenesest ju ilus küll. Kes teab, ehk kunagi, midagi… Selles mõttes, et kuus aastat tagasi ei oleks ma oma parimas unenäos ka osanud loota, et mul on lapsed, oma maja… Kaks ja pool aastat tagasi kirjutasin ma räämas korterist, et tahaks nii väga oma majja. Pool aastat hiljem olime oma majas. Seege never ei tea mis järgmised kaks, neli, kuus aastat toovad. Järgmise kuue aasta pärast võibki see ju juba tõsi olla. Iial ei tohi lõpetada unistamist ja vaikselt, aga kindlalt selle poole liikumist. Kuigi jah, minu unistus nõuaks ilmselt lotovõitu. :D

Kas teie olete pigem suurlinna, väikelinna või päris maaka usku? Kui teil oleks pappi nagu muda, siis milline oleks teie ideaalne kodu? :D

”Kui probleemi ei taha, ära looma võta”

Nõnda on mu ema mulle ikka vahel öelnud, kui olen loomadest rääkinud või elevusega jahvatanud, et tahan veeeel kedagi juurde võtta. Ma olen alati mõelnud, et no mis probleemi nendega ikka nii väga on. Anna süüa, käi vahel arsti juures, hoia ja armasta – lihtne ju! Aga ma pean tunnistama, et alles nüüd, kui mul neid loomi siia juba omajagu kogunema on hakanud, hakkan sellest lausest aru saama. Nendega on koguaeg üks jant! Nagu teine paar lapsi, ma ütlen. Aga no eks nad anna sama palju jällegi rõõmu ja armastust ka vastu, seega neeh.

Käisin täna kasside ja koeraga arsti juures, sest nad on JÄLLE kuskilt omale kõrvalestad saanud, uute vaktsiinide aeg oli juba ammu käes ja Sämmi on end tagumiku pealt katki ka näksinud – eeldasin, et ehk sügeleb tal nende lestade pärast ka nahk vms.

DSC_00144

Sämmi

Kuna meie enda auto on ikka veel tuksis, palusin naabrimehe appi. Vastasel juhul oleksin pidanud Joeli omale selga siduma, Annu ühe käe ja koera teise käe otsa võtma, kassid puuridega kärru laduma ja seda hammastega lükkama. Ütleme nii, et ma oleks pigem kaevu hüpanud, kui seda üldse üritamagi hakanud. :D

Arsti juures selgus, et Sämmil on lisaks kõrvalestadele veel ka mingid haisupaunad vms täis ja see võivatki seda enda närimist ka põhjustada. Ja oiblää kui arst need paunad tühjaks pigistas… See hais tahtis ninakarvad ka ää põletada. Aga koer ise oli nii tubli. Väga rahutu ja närvis, aga vaatamata sellele, et talle natukene ka haiget tehti, ei üritanud kedagi näksata ega end meeletult lahti rapsida. Sama muidugi ei saa öelda Nublu kohta, kes ainult puurist välja võtmise peale mulle juba küüned sisse lõi. Ta on ikka eriline draama queen ja teda ei tohi puutuda ka, kui talle midagi parasjagu ei sobi. Ta on mulle mitu korda jalga kinni hüpanud, sest julgesin liiga lähedalt mööduda. :D

DSC_0123

Nublu

Grinchiga oli lihtne. Tema oli armas ja nühkis end arsti vastu, nagu ikka. Kuni muidugi selle hetkeni, mil ta suraka tagumikku sai… Muide, see kass sai oma nime ”Grinch, kes varastas jõulud” järgi, sest ta kiskus kuuse alla pandud kingitused jõuluööl lahti. Ma pidin hommikul kell 4 vetsu minnes infarkti saama! Ei noh, mida mul ikka rasedana keset ööd teha on, kui kingitusi uuesti pakkida. :DDSC_0138                                              Jõulud 2015

grinchFilmi-Grinch vs Meie-Grinch

Kuna nad on mul kõik pooleldi vabapidamisel, st kassid käivad ka õues jalutamas, puutuvad nad tahest tahtmata kokku ka teiste loomadega ja saavad neilt igasuguseid ebameeldivaid asju. Ma suurima heameelega ei lasekski neid enam õue, aga praeguseks hetkeks on see juba mission impossible, sest nad on harjunud käima ja pressivad end kasvõi läbi tuulutuava või teevad tormijooksu, kui näevad, et keegi ukse poole liigub.

Ja no oleks siis veel nii, et meie kassid käivad mööda linna hulkumas ja jäävad haigeks, aga ei – hulkuvad kassid ronivad ise meile hoovi! Käivad ja kiimatsevad siin mu emaste peale (kuigi mõlemad on sterritud!), tassivad oma haigusi mulle hoovi ja mina siis olgu see miljonär kes neid arveid veterinaarile plekib, eksole. :D

Lisaks ajab mind närvi see, et need hulkurid käivad mulle koridori kusemas. Mitu korda on vanker täis lastud, mitmel korral olen reaalselt näinud kuidas kass tuleb, ajab saba püsti ja kuseb mulle uksest sisse! Nüüdseks ma enam ei suudagi tuvastada kust see räme kusehais tuleb.

Kui aken lahti on, siis nad käivad ja söövad nahhaalselt minu kasside toitu. Ükskord üks isegi magadas mul aknalaual, endal selline nägu ees nagu elakski siin. Kujuta pilti – tuled koju, vaatad mööda tänavat tulles enda aknasse ja näed, et teisel pool klaasi magab mingi täiesti võõras kassinäss. :D Suvel ei hoia ju koguaeg uksi-aknaid kinni ka, et mingid rändom vennad sulle tuppa ei vajuks.

Tuttavad on soovitanud kassipüüdjad kutsuda, et need rändurid siit minema saata, aga ma arvan, et ega sellest mingit kasu ka ei ole. Pärast tulevad uued ja hullemad!  Ja never ju ei tea kelle kassid siin uidata võivad – äkki on mõne memme armas kassike, keda ta kuskilt pärast otsima ka minna ei oska ja mina saatsin ta kiisu kuskile varjupaika surma ootama. Aga samas ei taha nagu tuppa astudes koguaeg kusehaisuga näkku ka saada ja elupäevade lõpuni võõraid kasse kallite krõbinatega toita, eksole…

Muide, äkki keegi mäletab – ma mingiaeg rääkisin, et jänesed hakkasid sigadusi tegema ja hädasi poetama sinna kuhu juhtub? See probleem on hetkel seljatatud, aga, et kõik ikka liiga roosiline ei oleks, siis nüüd on meil uus mure tekkinud – rändom asjade närimine. Nad on paari nädala jooksul ära närinud ühe wifi kaabli, kodukino, tohhujaa tapeeti ja hammustanud mõnda maas vedelevat asja (laste raamatud, kaisukad jms). Aga noh, see on paratamatus, kui pead toas lahtiselt kahte jänest. Tuleb lihtsalt veel hoolikam olla.

Kas ja mis loomad teil on? Keda kunagi veel juurde võtta tahaksite, kui võimalus avaneb? Ma tassiks vist kõik loomad omale koju ja armastaks neid nii, et vähe pole. Hetkel tahaksin ma näiteks täiega Beagle laadset koera (täna nägin ka ühte jalutamas, nii kift koer!). Sellist väikest, nunnut ja lontis kõrvadega. Aga noh, olgem nüüd realistid ka sekundiks, eks – meie majas on juba piisavalt karvaseid ja sulelisi. Aga kunagi kindlasti. :)

Kui sa üritad nädalamenüüd teha

Kuna ma tahaksin hakata vältima seda, et ma õhtul kell viis avastan, et ‘aa, fuck, kahe tunni pärast peaks söök laual olema, aga ma pole veel midagi sulamagi võtnud’ olukorda, siis mõtlesin, et proovin taas teha nädalamenüüd.

Läksin siis rõõmsalt esimesele retsepti-saidile, mis pähe kargas ja hakkasin aga lappama. Ütleme nii, et seitse lehte hiljem tekkis mul lõpuks mõte, et kas reaalselt ka keegi teeb ja sööb neid asju, ning mina olen jälle mingi loll maakas, kes ei oska ÕIGET toitu hinnata, või…? Tsilline vaarikakaste, porgandikaste jogurtiga, kapsa-virsikusalat tsillikastmega, kartuli-suitsukalkunikotletid banaaniga, eeee miks ometi.

Ei no, tegelikult ma saan aru küll, mõnele meeldib magus+soolane kombo, aga õnneks/kahjuks ei ole mina üks neist. Ma tahaks näha mis nägu lapsed teeksid, kui ma neile õhtusöögiks mingit tsilli-banaani-juurvilja pläusti serveeriksin…

Kui ma isegi leian midagi, mis pealkirja järgi tundub hea, siis retsepti lugedes vajutan ikkagi ruttu back nuppu, sest koostises on üks imelikum nimi, kui teine. Pooli asju pole tavaliselt meie ”külapoes” müügilgi! Umbes, et võta ükssarviku filee, puista see üle tähetolmuga, lisa üks haldjast ristiema, marineeri kuus kuud purustatud härjapõlvlastes ja prae seejärel 30 minutit. Näm-näm, head isu!

Või siis teine äärmus – ühel hetkel jäi mulle ette selline retsept nagu ‘keedetud riis’. Klikkisin huvipärast ja ennenäe mis ma leidsin – ”Pane riis külma veega keema, keeda pehmeks. Kurna ja loputa puhta kuuma veega.” ja kõik. Wow, I just got my mind blown. :D

Jeerum, kuhu on jäänud kõik kasvõi pooleldigi tavalised toidud? Tõesti tekib selline tunne, et ma teen oma viite ”normaalset” retsepti vaheldumisi elupäevade lõpuni. Aga ma ei taha juuu. Agh, kui raske on leida seitse (kasvõi kolmgi siis) retsepti, mida sel nädalal teha? Nii rumal ja saamatu tunne on jälle. See kokkamine on üks igavene tüütu peavalu, ma ütlen! :D

Ja ma veel mõtlesin, et mis see siis ära ei ole – valin seitse retsepti ja vsjoo.

Mis on teie lemmik retsept? Kas te olete kunagi menüüd pikemalt ette planeerinud (ma tean, et mõned teevad menüü KUU AEGA ette! how the eff)? Kust teie retsepte otsite? Palun öelge, et ma pole ainus, kel see kokkamise värk pea valutama paneb. :D

Mina ja maagiline maailm

Mind on alati omamoodi lummanud maagiline ja paranormaalne maailm. Nõiad, kaardid, kivid, ennustused, vaimud… See on kõik on veidi hirmutav, aga samas äärmiselt põnev. Seega vaatan nüüd seda Eesti selgeltnägijate uut hooaega ka. Ma ei tea kas ja mis seal saates reaalne on, aga väga põnev on see küll. Samas arvan ma ka seda, et tõeline sensitiiv ei lähe sellisesse kohta kuulsust otsima ega võidu peale välja. Äärmisel juhul tahab ta end lihtsalt proovile panna, sest igapäevaelus ju ei tule sulle selliseid juhtumeid ja võimalusi niisama ette.

Sain saatest nii palju motivatsiooni, et kraamisin oma kaardipaki ka kohe välja. Nimelt olen ma juba pea 10 aastat omanud ühte Taro kaartide komplekti. Viimased kolm aastat pole ma enam eriti ennustanud, aga nüüd otsustasin endale jälle laduda. Ja no mulle meenus miks ma iseendale ei lao – liiga karm tõsi, millega ma leppida ei taha.

Alati enne kaartide ladumist mõtlen ma, et äkki ma lihtsalt kujutan endale ette, et see kõik nii täppi läheb? Aga nii kui olen kaarte tõlgendama hakanud, lähevad ihukarvadki püsti, sest see on lihtsalt niii haige kuidas kõik seostub ja klikib. Näiteks paar aastat tagasi, täpselt enne seda aega kui Annu ootele jäin, otsustasin üles kirjutada mis kaardid näitasid. Nüüd tagantjärele seda lugedes vajus suu suht lahti, sest iga viimnegi kaart tähendab nüüd midagi, kuigi tol ajal ei saanud ma sellest veel essugi aru. Näiteks oli seal, et üks eluperiood lõppeb, aga algab uus ja veel parem, kus on rahulolu, õnn ja armastus (saime Annu), siis pidi tulema raske aeg, mis lihtsalt tuleb üle elada (Annu beebiea raskused oleks meid peaaegu lahku ajanud). Seejärel oli paar väga täpset kaarti meie suhte kohta ja viimaks see, et ostame kinnisvara või renoveerime midagi (poolteist aastat hiljem oli meil maja JA me hakkasime remonti seal tegema), aga ka seal tulevad ette suured takistused ja raskused (jumala õige!).

Tahaks tegelikult ise ka mõne ennustaja juures käia ja kuulata mida tema mulle räägib…

Tol õhtul, kui seda selgeltnägijate saadet vaatasin ja hiljem ka endale ladusin, otsustasin mitu tiiru teha, aga teisel tiirul sain TÄPSELT SAMAD KAARDID, mis esimesel korral. Kui suur on tõenäosus, et sa laod kaks korda 78’st kaardist välja täpselt need samad kuus?

Kui ma kellelegi teisele laon, peab tuba olema vaikne ja see inimene peab kaartide segamise ajal hoolega kaasa mõtlema. Kui ta laseb mõtetel rännata ja samal ajal mõtleb ala, et mida õhtusöögiks teha, siis ega kaardid ka midagi erilist näita ja ajavad vaid ümarat mulli, mis temaga kuidagi ei kliki. Kui aga inimene keskendub ja avab oma meele… ütleme nii, et olen niimõnegi mitte-uskuja südame kiiremini põksuma pannud. Kuigi see tundub mulle endalegi pöörane ja uskumatu. :D

Olen tegelikult ammu mõelnud, et tahaks teist pakki veel, näiteks ingli tarosi. Inglite teema on mulle ka kuidagi südamelähedane, sest ma tahaksin väga uskuda, et ka minul on kaitseingel, kellele ma oma lühikese elu jooksul juba päris palju peavalu põhjustanud olen. Paar karmimat näidet:

  • Olin umbes 9-aastane. Tulime sõbrannaga bussi pealt ja jooksime pead laiali otsas bussi tagant niimoodi üle tee, et ma oleksin peaaegu rekka alla jäänud. Ma reaalselt tundsin mööduva rekka kaasatõmbavat tuult oma seljal. See oli SENTIMEETRITE küsimus. Kõige haigem osa? Mu ema oli ületee autos ja vaatas seda kõike pealt. Ma oleksin omaenda ema silmade ees sodiks sõidetud… Mu ema väriseb siiani, kui seda meenutame.
  • Teine kord oli siis kui ma oma hobusega ratsutama läksin ja ta järsku mööduva auto peale ära flippis. Ta viskas mu seljast maha ja ma maandusin täpselt ühe rauakolaka kõrval, millel olid püstised orgid. Pool meetrit kolaka poole ja ma oleksin tikuvõileib olnud.
  • Oli väga kõva tuul ja ilm kiskus tormiseks. Ma jooksin üle õue, et suur kuuri uks kinni panna, et torm seda küljest ära ei murraks. Äkki aga lendas mu nina eest mööda teravate äärtega katuseplekk. Ma oleksin peast ilma võinud jääda…
  • Me kõik vast mäletame veel hästi selle aasta juunikuud, kui avariii tegime? Kui meie auto poleks saandu lööki rattasse, nagu ta sai, ja löök oleks hoopis veidi rohkem külje peale tulnud, poleks ma täna vast enam siin. Ilmselt poleks enam ka Joelit, kes mu seljataga istus. Õppetund kogu eluks.

Lugematutel kordadel olen väga napilt pääsenud tõsistest õnnetustest. Uppumine, mitmed avariid ja õnnetused, ugh, jube mõeldagi!

Ühesõnaga, kes usub, kes mitte. Mina nagu usun, aga samas kui kaine mõistusega mõtlen, tundub see lihtsalt liiga hullumeelne, et tõsi olla.

Kuidas on teiega – kas ja mida te usute? Või arvate, et see kõik on üks suur lollus?