Minust ei saa iial suurlinna tšikki

Või noh, iial ära ütle iial, eksole. Aga nii kaua kuni ma vähegi veel valida saan, siis suurde linna ma ei koli. See pole lihtsalt minu jaoks. Kogu see müra ja sebimine on nii väsitav! Ma võin seal vahepeal käia ja olla, aga päeva lõpuks tahan ikkagi oma vaiksesse väikelinna ja igapäevaselt ma sellist möllu taluda ei tahaks.

Juhtusin mõnda aega tagasi rääkima ühe Tallinnlasega ja ta küsis, et kas Tartu on minu meelest suur linn? Ma ütlesin jah. Ta hakkas selle peale naerma ja ütles, et tema sureks Tartus igavusse, sest seal pole ju mitte kui midagi teha! Mina aga sureksin seal jällegi selle möllu kätte ära. Vot siis kui erinevad inimesed ja nede harjumused ikkagi on. Ja justnimelt harjumise asi see vast ongi. Tema on vist juba mitukümmend aastat Tallinnas elanud, aga mina olen ju terve oma teadliku elu elanud maal ja nüüd siis siin väikelinnas. Kuigi noh, päälinna inimesed peavad seda ‘linna’ ka siin külakolkaks. :D

Mind häirib suuremas linnas see, et seal on meeletu sebimine. Kõigil on ko-gu-aeg kiire, keegi ei pane sind tähelegi. Sinust joostakse vahepeal sõna otseses mõttes üle ja mitte mingit vabandust – sa oled mittekeegi. Sa võid kasvõi keset kõnniteed infarkti saada, aga sinust astutakse põhimõtteliselt lihtsalt üle (on sedagi ju juhtunud!). Siin aga seevastu on inimesed kuidagi nii mõnusad ja omad. Kõik on sõbralikud, naeratavad, pakuvad oma abi, kui näevad, et oled hädas jne. Nagu näiteks tänagi. Ostsime lõpuks uue boileri* ja vedasime seda lapsevankriga koju. Poiss oli kärus, boiler Annu seisulaual ja Annu veel omakorda boileri otsas (polnud nii ohtlik olukord, kui kõlab). Järsku jäi meie kõrval mingi auto seisma ja vanem meesterahvas küsis, et ehk saab ta meid aidata – visaku me aga boiler auto peale ja ta viib ära, me niikuinii siinsamas ümber nurga elame ju! Nii vahva minu meelest! Ja parajalt creapy ka, et meie jaoks täiesti võõras inimene teab kus me elame. Aga no see ei ole tegelikult esimene kord, kui keegi täiesti võõras viib nime-näo-elukoha omavahel kokku. Ükskord küsisin kohalike facebooki grupis, et ehk on kellelgi nööpe ära anda, et tahaks lastele ühte mängu teha. Paar tundi hiljem helises uksekell ja mu ukse taga seisis võõras daam, näpus suur pakk erinevaid nööpe. Ei tea mina teda ega ka seda kust ta mu elukohta teab! Väike koht noh.

*Meil ei olnud mingi kaks nädalat sooja vett. Esimesed paar päeva-nädal on täitsa teistmoodi ja põnev, aga siis viskab ikka juba üle see kausis pesemine ja suure potiga vee keetmine. Mõelda vaid, et paljudes kodudes on see veel tänapäevalgi igapäevaelu ja mõnel pole vapsee vett sees, seega jamh. Olgem tänulikud ka kõige väiksemate ja ‘tavalisemate’ asjade eest, mida igapäevaselt iseenesestmõistetavana võtame.

Aga kui nüüd tagasi pöörduda selle elukoha teema juurde, siis ma koliks tegelikult üldse hea meelega kuskile pooleldi-metsa. Päris nii ka ei tahaks, et kilomeetrite viisi mitte ühtegi hingelist ümber ei oleks (natuke liiga ‘vale pööre’ minu jaoks), aga nii oleks väga okei elada, et lähim naaber on umbes üle põllu, paarisaja meetri kaugusel, metsatuka taga vms. Ikka nii, et lähed õhtuhämaruses palja peega koerale süüa viima ja ei pea kartma, et keegi parasjagu tänaval mööda kõnnib ja su tselluliiti loendab. Aga no eks ”metsas” elades ole miinuseid ka. Näiteks see, et siis peaks majas olema mitu autot, et kõik saaksid tööle-kooli-poodi (paras lisakulutus). Sellepärast ongi antud hetkel meie maja asukoht ka meie jaoks ideaalne. Siin on piisavalt rahulik* ja turvaline, nii, et julgen lapsed hetkeks üksi õue mängimagi jätta, ega ei pea kartma, et mingi kommionu nad üle värava kaasa haarab (lisaks on meil väga karm koera- ja naabrivalve!). Mehe töö juurde on põhimõtteliselt kolme minuti kõnd. Kõik hädavajalik, nagu näiteks arstid, koolid, lasteaed (oma basseiniga!!!), erinevad poed ja mõned toidukohadki, on max 15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Seega see ei ole päris nii küla ka, et sulatad kogemata lapse jalanõud ära (juhtus just ükspäev!) ja pead kuskile kaugele sõitma, et uusi saada. Topi aga pambud riide, kõnni 7 minutit ja osta.

*Meie maja on ühe nö peatänava ääres ja suvel ikka tegelikult häirib, kui aknad lahti on. Iga natukese aja tagant sõidab või kõnnib keegi valjult rääkides mööda. Kunagi tahaks ikka nii, et kui öösel akna lahti lööd, siis kuuled rohutirtse, mitte lällavaid noori ja autosi.

Kui lapsed ükskord koolis käima hakkavad, siis ei pea ma nende pärast nii väga muretsema. Selleks, et nad kooli saaksid, tuleb neil teed ületada vaid kaks korda. Ma ei pea neid kooli-lasteaeda-trenni vedama, sest kõik on jalutuskäigu kaugusel! Ühesõnaga, rahulik, ilus, turvaline ja mugav. Meie jaoks ideaalne koht kus oma põnne hetkel kasvatada.

Muide, ma siiani mäletan seda lummust kui esimest korda Räpinasse tulime. Põhimõtteliselt kaks kätt taskus ja telk seljas, aga no me olime nii armunud ja nii noored ja nii põnevil, et isegi päevade viisi märjas telgis magamine ja järves pesemas käimine ei heidutanud… ühesõnaga, ma tahtsin tegelikult kiita Räpina ilu. Tol ajal pidasin ma seda tõesõna üheks Eesti ilusamaks linnaks. Ma ei tea kas praegu olen ma sellega lihtsalt juba nii ära harjunud, või on siin midagi alla käinud, aga hetkel ma seda lummust enam kahjuks ei tunne…

Ainus asi mille pärast ma Räpinast hetkel loobuda tahaksin, on vahemaa meie vanemate ja sugulastega. Jube kahju on, et lapsed näevad oma vanavanemaid nii harva…

Aga tahate teada milline oleks mu ideaalne kodu, millest ma tegelikult lapsepõlvest saati unistanud olen? Suur punane maja, valge aiaga, järve kaldal – klišee jah. Sel majal võiks olla vähemalt kaks korrust, nii, et kõigil (mu neljal lapsel) oleks oma vaikne nurgake. Magamistuba suure katuseaknaga! Päikesepoolne terass, kus kiiktoolis hommikukohvi juua ja raamatut kirjutada. Ruumikas köök, et kõik mahuksid ära. Külmal talveõhtul kaminas praksuv tuli. Järvekaldal olev saun, et peale head leili kohe vette hüpata.* Hiiglaslik kasvuhoone ja aiamaa. Veidi eemal oleks karjamaa ja tallid. Kanad, haned, pardid, hobused, lambad… Kuldkollased heinapallid ja värskelt lõigatud muru lõhn. Karjamaad ja mets nii kaugele kui silm ulatab.

See oleks idüll. Ugh, mul tuleb kohe klomp kurku kui ma sellele mõtlen. See oleks nii vinge! Iseasi muidugi kas mul tegelikult ka nii palju selgroogu oleks, et seda majapidamist ülal hoida, kui ma juba praegu siin väsinult undan, eksole. Aga ikkagi – see oleks nii vinge! Lähed hommikul öösärk seljas, korv käes ja kummikud jalas kanalasse mune korjama, et perele omletti teha.

*Aaaga mind tegelikult väga hirmutab ka mõte veekogu ääres elamisest. Alati kui sellele mõtlen, tuleb silmade ette pilt sellest ühest korrast, kui ma värava lahti unustan ja mõni mu silmatera järve äärde seiklema pääseb ja… ugh, liiga koledad mõtted siin vastu ööd.

Kuna ma tegelikult olen ju kõrvalt näinud ka seda talutöö stressi, kui raske see tegelikult on ja kui palju ohvreid tuuakse pere kõrvalt, siis pole see ratsionaalselt mõeldes muidugi nii idüll midagi, aga idee on iseenesest ju ilus küll. Kes teab, ehk kunagi, midagi… Selles mõttes, et kuus aastat tagasi ei oleks ma oma parimas unenäos ka osanud loota, et mul on lapsed, oma maja… Kaks ja pool aastat tagasi kirjutasin ma räämas korterist, et tahaks nii väga oma majja. Pool aastat hiljem olime oma majas. Seege never ei tea mis järgmised kaks, neli, kuus aastat toovad. Järgmise kuue aasta pärast võibki see ju juba tõsi olla. Iial ei tohi lõpetada unistamist ja vaikselt, aga kindlalt selle poole liikumist. Kuigi jah, minu unistus nõuaks ilmselt lotovõitu. :D

Kas teie olete pigem suurlinna, väikelinna või päris maaka usku? Kui teil oleks pappi nagu muda, siis milline oleks teie ideaalne kodu? :D