Tissipuuk

Joel on nüüd 1a4k ja juba viimased paar kuud võtan ma hoogu, et tissitamine ära lõpetada, aga no ma ei suuda kuidagi seda lõplikku sammu astuda. Kuskil poolteist kuud tagasi lõpetasin lõunase rinna, siis mõne aja pärast jätsin ka õhtuse ära, ning alles jäigi vaid varahommikune, kui ta end mulle kaissu pressima hakkab ja ma üritan veel viimaseid uneminuteid napsata.

Nüüd on ta aga teinud kannapöörde ja hakanud tissi nõudma ka täiesti suvalistel hetkedel! Näiteks, istun maha, et arvutis midagi kiirelt teha ja järgmisel hetkel on mul Joel süles/laua all ja kisub pluusi seest mu tisse välja. Kui ütlen, et ei saa, kukub ta niimoodi nutma, nagu ma oleksin talle öelnud, et ma maailma kõige viimase kommi ära sõin. :D

Minu jaoks on see midagi väga uut, sest Annul oli rinnast sellises vanuses juba megasavi* ja tema nö ”võõrutamine” käis mul minu mäletamist mööda ka üsnagi kergelt. Samamoodi jätsin ära hommikuse, siis lõunase ja lõpuks õhtud/ööd. Esimesed paar ööd mäletan nagu vähest viginat, et mismõttes ma ei saa, aga see läks väga ruttu üle. Joel aga seevastu läheb ikka VÄGA kettasse, kui ta oma armast tissi kätte ei saa.

*Vist oli see asi hoopis nii, et mul hakkas piim ära kaduma, kui Joeli ootama jäin ja kuna ta lõpuks enam rinnast niikuinii midagi ei saanud, oli tal suva kui asi lõplikult läbi sai…

Ma kardan, et ma magasin selle õige hetke maha ja nüüd on tal võõrdumise asemel hoopis vastupidine reaktsioon. Oleks ikka pidanud ühe jutiga kogu kupatuse kinni panema, mitte siin tilbendama jääma, et korra saad ja siis ei saa ja siis jälle saad. Sellise jura peale satuks ju igaüks segadusse.

Kui aus olla, siis hakkab mind ikka tõsiselt häirima see, et ta täiesti lambi hetkedel mulle end külge haagib, nagu väike puuk (sellest ka tissipuugi hüüdnimi), ükskõik kelle ees mu dekoldeed sikutama kukub või mulle pluusi alla poeb. Ükspäev näiteks käis mul tuttav külas ja Joelil tuli jälle ühel hetkel ilge tissi isu peale. Kukkus siis aga vigisema ja jaurama, ning kui ma ta sülle võtsin, et teda rahustada, hakkas tüüp hoopis mu pluusi kiskuma, et oma snäkimenüü üle tsekata. Eks sa katsu siis inimesega ärijuttu ajada, kui laps su tisse samal ajal paljaks kisub. :D

Ma tean, et ma tegelikult elan praegu ise oma elu keeruliseks ja kõik see on minu enda teha. Ütleksin ma talle koguaeg ei, saaks asi vast paari päeva-nädalaga läbi, aga noh… nii kahju on talle seda rõõmu keelata ja ma ei tea kas ma ikka olen valmis seda perioodi veel seljataha jätma.

Ühesõnaga, osa minust on täiega over it, aga teine pool minust natukene nutab, sest see võõrutamine on ju jällegi ühe väga tähtsa perioodi lõpp. Pealegi kardan ma natukene ka seda, et tal läheb siis AD hullemaks, nagu Annulgi, kui tema sama vanalt rinnast ära võõrutasin. Kui tissipiima head asjad lõppevad, peab ju keha ise kõigega hakkama saama…

Btw, saate aru, täna, täpselt kolm aastat tagasi oli Annu sünnitähtaeg. Annu saab esmaspäeval KOLM! Nagu mida helli. Alles ma olin temaga rase ja nüüd on mul juba kolmeaastane JA 1a4k JA ma tahan kolmandat. Nagu…meeletu.

Mina, kolm aastat tagasi, umbes 37.nädalat pregnona. Issand ma olin nii nummi ju. Nüüd olen ma nagu mingi… walking deadi sombi, kellest on kolm rekkat üle sõitnud. Sõbrantsiga just eile naersime, et ei tea kust mu lapsed küll nii palju energiat võtavad – eks ikka minust imevad (üks lausa sõna otseses mõttes!). Ausalt noh, ma ei ole veel ühtegi sellist energiapomm-last näinud, nagu minu kaks on. Nendega võrreldes on kõik põngerjad vaiksed kukununnud. Minu omad pidutsevad veel tunde ja tunde edasi, kui teised kõik juba ammuilma väsimusest kummuli on. :D

Kas ja kui palju on siin hetkel inimesi, kes on meie teekonda juba Annu sünnist või varasemastki ajast jälginud? See ei tundu ju absull kolme aasta tagune asi? Või olen mina lihtsalt praegu väga melodramaatiline? :D