Mul on selline tunne, et see pidev sund koristada (Annu tolmuallergia pärast), on mulle OCD’d tekitamas.
Meie magamistuba on lõpuks nii palju valmis saamas, et ma sain riideid ja asju garderoobi panema hakata. Õhtul toome voodid ka ära. Jess, lõuuuuks ometi!
Kõige esimesena tõin ära enda ja mehe riided, ning veetsin päris hea jupi hommikust neid sorteerides, võimalikult täpselt ja ilusti voltides, ning täpselt sama kõrgetesse kuhjadesse asetades. Seejärel panin kõik jakid, kleidid jms riidepuudele, ning järjestasin need VÄRVI JÄRGI.
Siis veetsin 20 minutit rätikuid suuruse järgi järjestades. Lõpuks aga avastasin, et ma olen mõned rätikud ”valet” pidi pannud (kõigil ei olnud õmmeldud ääred väljapoole), ning veetsin veel 10 minutit kõiki rätikuid ettevaatlikult ringi tõstes. Ühel hetkel mõtlesin ma tõsimeeli ühe rätiku minema viskamisele, sest ma ei suutnud seda kuidagi nii kokku lappida, et ta teiste rätikutega sama suurelt volditud oleks! Järgmisena pean ette võtma voodiriided ja ma ausõna olen juba praegu hirmul. Mul ei ole nii palju voodiriideid ka, et kõik minema loopida, mis värvi või suuruse poolest teistega ei sobi! :D
Ma koristan iga jumala päev. Nagu, non-stop. Pidevalt korjan üles asju, mis on maha kukkunud ja vedelema jäetud, sest muidu tekib mul selline ‘appi-kõik-on-nii-käest-ära-ja-ma-kohe-lähen-lolliks’ tunne. Ja no kui ma ei pidevalt ei koristaks, siis päeva lõpuks oleks maja pahupidi ja ma nutaks looteasendis kuskil nurgas. Ükskord kusjuures proovisin nii, et ma ei korista mitte ühtegi asja maast ära ja vaatame mis õhtuks saab. Mul oli juba kahe tunni möödudes selline tunne, et ma kolin välja.
Minul on palju lihtsam pidevalt koristada, kui koristada korra päevas või veel harvem. Ja noh, ega ma ei saakski harvem koristada, sest ma pean vähemalt korra päevas kõik toad tolmuimeja, põrandapesuri ja lapiga üle käima. Esiteks ei pane ma seda koristamist enam nii väga tähelegi, sest see tuleb juba nii automaatselt, ning teiseks võtab see korraga vähem aega, kui lõpuks veeta tunde asju sorteerides ja õigetesse kohtadesse pannes.
Ma ei tea, ma olen vist üldse paras veidrik. Vahel ma vaatan majas ringi ja mõtlen, et ma ei saa seda maja iial normaalse tasemeni koristatud ja kui ma vaatan poolikult valmis olevat remonti, tuleb ka ahastuse tunne vahepeal peale. Me ei lõpeta mitte iial siia majja raha tagumist, sest sama kiirelt, kui mees ehitab ja remondib, hävitatakse teisest otsast juba kõik maatasa. Põhimõtteliselt surnud ring! Suvel alles saime köögi korda (1,5a jooksul teine kord!) ja nüüd juba on põrand pekki keeratud, ning seinas augud. Me ei ole veel magamistuppa sissegi kolinud, aga juba on nad suutnud lauanurgaga vastu seina sõita nii, et kipsis on auk sees ja jänesed jooksid ka üksõhtu siin, ning tõmbasid garderoobi seinast mõnusa lataka värvitud kipsi maha (liistud ei ole seal veel paigas). Mul on oma mehest lausa kahju!
Kusjuures, mu lastel ei ole minu arvates üldse niii meeletult palju mänguasju, aga kui nad need kõik maha tõmbavad, on ikkagi selline tunne, et peab harjaga teed tegema, et teise tuppa pääseda. Ma ei käi lastel koguaeg nuiaga seljas ka, et nad peale igat mängu lõppu kõik kohe ära koristaks, sest lihtsam ja kiirem on asjad ise kokku kühveldada. Aga õhtuti, enne kui ma viimase tolmuimeja ringi teen, sunnin neid küll koristama, et nad ikkagi midagigi õpiksid ja aru saaksid, et emme ei jää igavesti nende järel koristama. Tahate teada kuidas nad siis enamasti koristavad? Eeeem… Peale 10x ilusti ütlemist: ”Kas ma pean prügikotiga tulema või?” aga tegutsema hakatakse loomulikult alles siis kui nad kuulevad, et ma sahvrisse koti järgi lähen. Ja siis teeme võidu, et kes rohkem ja kiiremini tavaari kokku uhada suudab. Kogu pulli saadab pea alati Annu vali kriiskamine: ”Eiiii, ei vii teistele titadele, ma ju koristaaaaaan!!!!” Mõne minutiga on plats puhas! Nipp on selles, et kui see suur must prügikott tuleb, siis kõik asjad mis sinna lähevad, tulebki reaalselt minema viia. Ja siis paari nädala pärast vähehaaval tagasi tuua, nii, et nad ei märkaks. Nende arust läksidki kõik need mänguasjad ”teistele titadele, sest nemad ei osanud oma asju hoida”.
Edaspidi vist teen hoopis nii, et viin need garderoobi kõige ülemisele riiulile hoiule, siis on hea vahepeal mänguasju vahetada, et neil jälle põnev oleks. Samas Annu on nüüd juba nii taibukas, et mäletab asju. Saate aru, ta mäletab põhimõtteliselt aasta tagust seika, kus ta nägi kuidas meil tuttavad aastavahetuse puhul klaase kokku lõid. Ja nüüd on jumala tihti nii, et ta käsib meil ka söögilaua taga klaase kokku lüüa. ”Nukid!” hüüab ta siis nõudlikult oma klaasi tõstes… Ma juba kujutan ette, et kui ta lasteaeda läheb ja seal nii teeb, arvavad kasvatajad raudselt, et meil iga nädalavahetus siin mingi pralle käib. :D
