Monthly Archives: november 2017

Ma olen oma vaimse tervise pärast mures

Posted on by
5

Mul on selline tunne, et see pidev sund koristada (Annu tolmuallergia pärast), on mulle OCD’d tekitamas.

Meie magamistuba on lõpuks nii palju valmis saamas, et ma sain riideid ja asju garderoobi panema hakata. Õhtul toome voodid ka ära. Jess, lõuuuuks ometi!
Kõige esimesena tõin ära enda ja mehe riided, ning veetsin päris hea jupi hommikust neid sorteerides, võimalikult täpselt ja ilusti voltides, ning täpselt sama kõrgetesse kuhjadesse asetades. Seejärel panin kõik jakid, kleidid jms riidepuudele, ning järjestasin need VÄRVI JÄRGI.
Siis veetsin 20 minutit rätikuid suuruse järgi järjestades. Lõpuks aga avastasin, et ma olen mõned rätikud ”valet” pidi pannud (kõigil ei olnud õmmeldud ääred väljapoole), ning veetsin veel 10 minutit kõiki rätikuid ettevaatlikult ringi tõstes. Ühel hetkel mõtlesin ma tõsimeeli ühe rätiku minema viskamisele, sest ma ei suutnud seda kuidagi nii kokku lappida, et ta teiste rätikutega sama suurelt volditud oleks! Järgmisena pean ette võtma voodiriided ja ma ausõna olen juba praegu hirmul. Mul ei ole nii palju voodiriideid ka, et kõik minema loopida, mis värvi või suuruse poolest teistega ei sobi! :D

Ma koristan iga jumala päev. Nagu, non-stop. Pidevalt korjan üles asju, mis on maha kukkunud ja vedelema jäetud, sest muidu tekib mul selline ‘appi-kõik-on-nii-käest-ära-ja-ma-kohe-lähen-lolliks’ tunne. Ja no kui ma ei pidevalt ei koristaks, siis päeva lõpuks oleks maja pahupidi ja ma nutaks looteasendis kuskil nurgas. Ükskord kusjuures proovisin nii, et ma ei korista mitte ühtegi asja maast ära ja vaatame mis õhtuks saab. Mul oli juba kahe tunni möödudes selline tunne, et ma kolin välja.

Minul on palju lihtsam pidevalt koristada, kui koristada korra päevas või veel harvem. Ja noh, ega ma ei saakski harvem koristada, sest ma pean vähemalt korra päevas kõik toad tolmuimeja, põrandapesuri ja lapiga üle käima. Esiteks ei pane ma seda koristamist enam nii väga tähelegi, sest see tuleb juba nii automaatselt, ning teiseks võtab see korraga vähem aega, kui lõpuks veeta tunde asju sorteerides ja õigetesse kohtadesse pannes.

Ma ei tea, ma olen vist üldse paras veidrik. Vahel ma vaatan majas ringi ja mõtlen, et ma ei saa seda maja iial normaalse tasemeni koristatud ja kui ma vaatan poolikult valmis olevat remonti, tuleb ka ahastuse tunne vahepeal peale. Me ei lõpeta mitte iial siia majja raha tagumist, sest sama kiirelt, kui mees ehitab ja remondib, hävitatakse teisest otsast juba kõik maatasa. Põhimõtteliselt surnud ring! Suvel alles saime köögi korda (1,5a jooksul teine kord!) ja nüüd juba on põrand pekki keeratud, ning seinas augud. Me ei ole veel magamistuppa sissegi kolinud, aga juba on nad suutnud lauanurgaga vastu seina sõita nii, et kipsis on auk sees ja jänesed jooksid ka üksõhtu siin, ning tõmbasid garderoobi seinast mõnusa lataka värvitud kipsi maha (liistud ei ole seal veel paigas). Mul on oma mehest lausa kahju!

Kusjuures, mu lastel ei ole minu arvates üldse niii meeletult palju mänguasju, aga kui nad need kõik maha tõmbavad, on ikkagi selline tunne, et peab harjaga teed tegema, et teise tuppa pääseda. Ma ei käi lastel koguaeg nuiaga seljas ka, et nad peale igat mängu lõppu kõik kohe ära koristaks, sest lihtsam ja kiirem on asjad ise kokku kühveldada. Aga õhtuti, enne kui ma viimase tolmuimeja ringi teen, sunnin neid küll koristama, et nad ikkagi midagigi õpiksid ja aru saaksid, et emme ei jää igavesti nende järel koristama. Tahate teada kuidas nad siis enamasti koristavad? Eeeem… Peale 10x ilusti ütlemist: ”Kas ma pean prügikotiga tulema või?” aga tegutsema hakatakse loomulikult alles siis kui nad kuulevad, et ma sahvrisse koti järgi lähen. Ja siis teeme võidu, et kes rohkem ja kiiremini tavaari kokku uhada suudab. Kogu pulli saadab pea alati Annu vali kriiskamine: ”Eiiii, ei vii teistele titadele, ma ju koristaaaaaan!!!!” Mõne minutiga on plats puhas! Nipp on selles, et kui see suur must prügikott tuleb, siis kõik asjad mis sinna lähevad, tulebki reaalselt minema viia. Ja siis paari nädala pärast vähehaaval tagasi tuua, nii, et nad ei märkaks. Nende arust läksidki kõik need mänguasjad ”teistele titadele, sest nemad ei osanud oma asju hoida”.
Edaspidi vist teen hoopis nii, et viin need garderoobi kõige ülemisele riiulile hoiule, siis on hea vahepeal mänguasju vahetada, et neil jälle põnev oleks. Samas Annu on nüüd juba nii taibukas, et mäletab asju. Saate aru, ta mäletab põhimõtteliselt aasta tagust seika, kus ta nägi kuidas meil tuttavad aastavahetuse puhul klaase kokku lõid. Ja nüüd on jumala tihti nii, et ta käsib meil ka söögilaua taga klaase kokku lüüa. ”Nukid!” hüüab ta siis nõudlikult oma klaasi tõstes… Ma juba kujutan ette, et kui ta lasteaeda läheb ja seal nii teeb, arvavad kasvatajad raudselt, et meil iga nädalavahetus siin mingi pralle käib. :D

Mul on ikka nii vinged lapsed!

Posted on by
7

Mul on ikka oma lastega rämedalt vedanud ja ma olen ikka niii õnnelik, et nad väikse vanusevahega on. Päris ausalt, ma ei ole iial näinud ühtegi õde-venda, kes teineteist nii väga hoiaks. Näiteks, kui Joel kukub, siis Annu on esimene, kes teda lohutama tormab ja ta püsti aitab. Kui Annu nutab, siis Joel läheb teeb kalli. Kui Joel ise mingi asjani ei ulatu, siis Annu ronib ja annab talle. Ükskord ronis Annu aknalauale ja ei saanud sealt enam alla, Joel läks lohistas köögist tooli, et õde alla saaks tulla. Kui Joel voodis karjub, sest ei taha magama jääda, ütleb Annu: ”pole midagi poja, tule kaissu” ja silitab samal ajal vaikselt poisi pead. Kui Joelil õnnetus juhtub, aitab Annu tal pükse vahetada. Vahel palun Annul Joelile sokid jalga panna ja ta panebki! Ükskord oli näiteks nii, et mees tuli poest ja oli lubanud neile ka midagi vist tuua. Joel nägi, et issi jõudis koju ja karjus siis kohe püüdlikult üle ukse: ”õõõdeeee, tuuleee!”

Päris pöörane on mõelda, et Joel ka umbes aasta pärast lakkamatult plätrama hakkab. Aastaga muutub ikka niii palju, isegi paari kuuga on meeletud muutused toimunud. Hetkel üritab Joel sõnu öelda küll, aga ega midagi väga selget sealt veel ei tule (peale emme, tissi, kaka ja mõne asja veel). Eile näiteks tõi ta mulle mandariini ja ütles ”koo”, nagu, et ‘koori’ ma eeldan. Ma siis aasta-emana tegin tema üle veidi nalja ja ütlesin, et mismoodi ma mandariini koon? Tüüp hakkas ise ka naerma ja peitis näo käte taha ära. :D

Eelmisel kuul võtsin kätte ja lõpetasin päevase mähkmemajanduse ära. Viskas siibri ette lihtsalt see mähkme-jama. Ma eeldasin, et sellega tuleb ikka kuudepikkune trall, nagu Annugagi omal ajal (alustasin 1a6k ja potil hakkas käima 1a9k), aga võta näpust – põhimõtteliselt esimesest päevast hakkas potil käima. Ma olen siiralt üllatunud, sest ma tõesti ei eeldanud, et ta 1a4k potil käima hakkab! Aga noh, suur õde on suureks eeskujuks kõiges ja hetkel juhtub tal õnnetusi vaid suures mänguhoos, kui ma ise ka pole taibanud teda potile suunata. Ma olen kohe uhke! Nii enda, kui ka tema üle, kuigi mina siin ei teinud ju põhimõtteliselt mitte midagi ja kogu tunnustus peaks minema poisiklutile.

Mähkmevaba ta nüüd põhimõtteliselt on, aga tissi matsutab ikka veel mõnuga. Sellest harjumusest ei paista me kuidagi lahti saavat ja ega ma otseselt ei kiirusta ka enam, aga vahel mind see siiski häirib. Kui ma ütlen, et ei saa tissi, siis kukub ta niimoodi nutma nagu maailmalõpp ise oleks kohale jõudnud. Nägu läheb punaseks ja suuuured pisarad voolavad üle põskede. Aga no nii ahistatud tunne on, kui ta täiesti suvalisel hetkel mulle kaela sajab ja pluusist tisse välja koukima hakkab. Eile, kui poes käisime, istus ta ostukärus, minu vastas ja hakkas üle poe kõva häälega ”tiss-tiss’ hüüdma, ning samal ajal patsutas mu piimariiulit. Üldse ei olnud ebameeldiv, eksole. Kõigele on oma aeg ja koht. Nii suurt last ma küll enam keset poodi tissitama ei hakka. :D

wpid-20171114_1355481455744220.jpg

Kuidas mahutada ühte kärru kaks last ja viis kotti tavaari – umbes nii.

Annu on ka juba nii suur ja tubli, et temast on kodus üsna palju tolku. Ta tahab aidata mul süüa teha ja ahju kütta, vahel tahab ise tolmuimejaga koristada või põrandaid pesta jne. Ega ta kaua ei viitsi, aga asi seegi ju. Kolmeaastase kohta on ta üsna mõistlikuks ja normaalseks plikaks saanud. Ma ei uskunud, et ma seda iial öelda saan!

Ükspäev joonistas ta meie perepildi. Ma olin ja olen siiani mega üllatunud ja uhke – isegi pikkused on paigas! Rääkimata siis sellest, et tema on issi külje all, sest on rohkem issikas ja Joel on minu külje all, sest tema on rohkem emmekas. Ja pange tähele, mina olen kõige laiem, see triibulise kleidiga. :D

wpid-IMG_20171113_181632_376.jpg

Eks meil muidugi ole oma päevad ja hetked, aga suures plaanis on mul ikka ülivägevad ja tublid lapsed. Vahel ma vaatan kuidas nad koos mängivad ja kui väga üksteist hoiavad, no pisar tahab lausa silma tulla, sest nii armas on. :D

Vahel peksavad üksteist ja ajavad mööda maja teineteist kiljudes taga, nagu vihavaenlased, aga 10 minuti pärast on see kõik ikkagi unustatud. Oeh, aga hää küll. Ma juba kuulen, et nad ärkasid ja naeravad köögis nagu vanakuradid ise – see ei tõota head! :D

Kui suure vanusevahega teie lapsed on ja kas teie puhul peab see paika, et mida väiksem vanusevahe, seda lähedasemad lapsed on?

Mitu korda su peale täna oksendati? KOLM

Posted on by
42

Käisime täna lastega Tartus allergoloogi juures, sest alates septembrist on neil nahk jälle käest ära läinud ja ma ausõna kartsin (kardan), et neil võib mõni uus allergia jälle olla välja löönud. Esimene mõte oli, et no äkki tõesti lõi nüüd jäneste vastu allergia. Kuigi seda enne neil ei olnud, siis need allergiad võivad alles kokkupuutel ka tekkida. On olemas veel igast rist-allergiad, ala, et eraldi võttes porgandi ja õuna vastu allergiat pole, aga kui laps neid korraga sööb, siis lööb allergia välja. Või noh, midagi sellist. Ühesõnaga, paras porr värk ja kunagi ei või kindel olla mis ja kas ja kuidas.

Praegu on seis selline, et Annu on end igast otsast lõhki kratsinud ja mina temaga öösel samas voodis magada ei taha. Ta lihtsalt ei lõpetagi seda kratsimist ära ja mu kõrvad tahavad peast ära kukkuda, kui ma kuulen kuidas ta end ribadeks rebib. Joelil on õnneks hetkel veidi kergem. Temal on punane laik vaid ühe jalalaba peal, aga see plekk kasvab koguaeg. Rinna andmist ma ei julgegi enam ära lõpetada, sest Annul oli ju samamoodi – alguses oli asi kontrolli all ja kui rinnaga lõpu tegin, läks asi käest ära.

Hetkel on jälle natukene selline kurb ja saamatu ja ahastuses tunne, sest mitte muhvigi targemaks ma täna ei saanud. Joelile tehti kassi, koera, tolmu, muna, piima, nisujahu, jänese, pähkli testid ja kõik olid negatiivsed, ehk neid allergiaid tal pole. Annu sai jänese, muna, piima, pähkli ja nisujahu testid ning temalgi oli kõik negatiivne. Arst alguses ei tahtnud Annule üldse mingeid teste teha, sest alles ju tehti (kevadel!), aga siis ma nagu mokaotsast kobisesin, et jänese oma võiks ikka vähemalt teha, et välistada uute lemmikute poolt tekitatud pahanduse.

Hakkab jälle see näpu viibutamine pihta, et vaadake menüüd ja vaadake menüüd. Aga no sel korral vähemalt on midagi vaadata, sest maiustuste peale on neil lastel hea nina. Ära keelati ka mandariinid, viinamarjad, arbuus ja põhimõtteliselt kõik muu, mida nad siin meeleldi kahe suu poolega näost sisse laseks. Kogu värgi juures ainus hea asi on see, et kui lapsed magusat süüa ei tohi, ei tohi seda ka koju osta, st mina ei saa ka midagi ”salaja” mugida. Kuigi noh, ma olen nüüd siin end julgelt tagasi hoidnud ses osas, aga no magusaisu on ikkagi selline, et sure või ära. Kuigi ma ei ole kunagi narkomaan, alkohoolik, ega suitsu-sõltlane olnud, siis ma natuke nagu tahaks suhkrusõltuvuse ka samma patta visata. Vähemalt on pärast hea tunne, kui olen suutnud mõnele asjale ‘ei’ öelda.

Suvi oli niii mõnus. Annu nahk oli täiesti puhas ja ma olin juba nii sillas, et äkki hakkabk see allergia-jant tagasi tõmbuma ja kogu asi sai tolmuallergia diagnoosiga lõpu, aga no kus sa sellega. Ise ma arvasin, et äkki võis hullenemine sellest ka tulla, et suvel olime ju enamasti õues, aga nüüd ikka pigem toas ja tolmuallergia lööb rohkem välja. Kuigi ma koristan mitu korda päevas, siis täielikult tolmuvabaks ei saa elamist iial. Ja kui nüüd laste menüü peale mõelda, siis suvel maiustasid nad minu arust vähemalt sama palju, kui nüüd, aga nahk oli ikkagi ilus. Samas suvi pidigi AD haigetel kõige parem aeg olema…

Igatahes, ma tunnen, et tänane käik ei andnud mulle mitte midagi. Ikka see sama vana jutt, et vaadake menüüd, määrige hormoone peale ja andke zyrtecit. Aga no mida ma määrin ja annan, kui need mitte midagi ei aita? Niisama neid mürgitada ma ka nagu ei näe mõtet. Samas ega arstid ka midagi väga teha ju saa…

Oleks ikka pidanud vist vereproovidega allergiate määramist paluma, sest sellega saab mitukümend asja korraga kontrollida, versus nahatest, millega saab korraga teha u 8 tk. Annu ülikõrge tolmuallergia tuli ju ka poolkogemata just veretestiga ilmsiks.

Kahe nädala pärast kutsus ta meid tagasi ja nii kaua pean neid siis hormoonkreemidega kreemitama ja neile zyrtecit sisse jootma. Eks ole näha mis saab. Äkki ikka küsin vereteste siis.

Ma vahetasin neil baaskreemi ka, sest peale paarikuist kasutamist võib nahk sellega ära harjuda ja see ei mõju enam nii hästi, aga hetkel ei ole see veel midagi paremaks muutnud. Võite mulle jälle soovitada ka mida teie väga tõsiste AD juhtumite puhul kasutate, mida ma järgmisena proovida võiks? Meil oli Bioderma Atoderm Intensiv ja see oli üliüliüli hea (aitäh kõigile kes tookord soovitasid!), aga nüüd peaks vist jälle midagi uut proovima mõneks ajaks. Hetkel määrin neid Erioiliga, see töötas Annul enne Bioderma leidmist üsna hästi. Hea suur tuub ja megaodav ka (u 7 euri 500 ml). Lisaks on neil siis veel vanni jaoks Linola vanniõli ja dušši all pesemiseks BioNike mingi vahend.

Nii, nüüd on arstijutud räägitud, aeg ‘huumoriks’. Kuna meil on auto ikkaaa veeeel pekkis (aga praeguseks on juba vajalik jupp olemas, vaid vahetamise mure), siis pidime bussiga minema. Lapsed ja bussid aga ei sobi teadupärast väga hästi kokku. Või noh, vähemalt minu lapsed ja bussid… Igatahes. Annu rääkis pool teed, et tal on paha olla. Ma olin koguaeg kotiga tal nina all, et no kui oksendab, siis püüan kõik kotti. Olime peaaegu Tartusse jõudnud ja hakkasime asju kokku panema, ning selle paari sekundi jooksul, mil me kõrvaliste asjadega tegelesime, oksendas Annu end täis. Ikka korrraaalikult. Pusa, püksid, mõlema lapse kummikud, iste, maaa… Ühesõnaga, nühkisime siis kõik puhtaks ja vahetasime Annul riided ära. Peale seda hakkasime kohe üleriideid selga panema. Joel seisis mul jalgade vahel püsti, et ma saaksin talle mütsi ilusti pähe panna, kui ta järsku ’iuuu’ ütles ja mulle sülle mõnusa roobi lasi. Saaateeee aruuuu, ta oksendas mulle sülle! Ma hakkasin niimoodi naerma, et pidin end täis laskma. Sellised asjad juhtuvad vist tõesti ainult meiega…  Igatahes, kuna Annu järgi koristamise peale oli enamus niiskeid salfakaid ära kulunud, siis ei jäänud mul muud üle, kui suurem enamus Annu pusaga kokku pühkida ja järelejäänud salfakatega kõik muu puhtaks nühkida. Kui välja arvata hingemattev sapihais, siis kõik sai vähemalt puhtaks! Nii kui bussist maha saime, lendas Annu pusa, mille sisse oli keeratud ka kõik oksesed lapid ja muu jura, prügikasti. Vetsus nühkisin nad nii puhtaks kui sain* ja läksime rõõmsalt arsti juurde. Tagasiteel oksendas Annu veel ühe korra. Ma tunnen siiani seda oksehaisu oma jalgadel, mmmmm…

*Ma olin täna niiiii tänulik, et otsustasin lastele ikkagi kvaliteetsed kombed tellida! Maksid küll meeletud 75 euri tk, aga selle eest on need 100% vee- ja tuulekindlad, st et kui laps porilompi kukub (või end täis ropsib), piisab vaid märja lapiga pühkimisest ja kombe on kui uus! Joelil konkreetselt voolas rops mööda kõhtu alla, aga piisas vaid märja lapiga üle tõmbamisest ja voilaa! Tänu pikendustele loodan ma nende kombedega mitu aastat ka välja venitada, seega ehk tasub see investeering end ikkagi ära. Eriti meeldib mulle, et see kombe on õhuke aga soe ja laps ei näe välja kui lumememm või sumomaadleja, kes ei saa oma käsigi liigutada, ning vaarub vaid küljelt-küljele, nagu üks aasta Annul ühe puhvis kombekaga oli. A no vähemalt oli kukkuda pehme. :D
Ainus asi mis mind praegu hirmutab, on nende kombede pesemine, kui peaks tõesti lõpuks selline vajadus tekkima. Sellel on vaja mingit spets pesugeeli ja pärast tuleb triikrauaga üle tõmmata? Eeeee, wat. A no küll ma siis guugeldan. :D

Btw, pole reklaam!

Miks peab koeraga koertekoolis käima

Posted on by
46

Kui me viis aastat tagasi endale koera võtsime, hakkasin ma temaga suht kohe ka koertekoolis käima. Kord nädalas temaga tund aega kuskil platsil käia ei olnud üldse raske. Viis euri tund, 20 euri kuu – polnud ei tea kui kallis lõbu kah. Keeruline oli aga selle asja juures see, et Sämmi on väga kangekaelne.* Isegi too õpetaja ütles seal, et see koer vajab jõudu, karmi kätt ja järjepidavust. Aga kuidagi läks elu nii, et me käisime seal koolis umbes kaks-kolm kuud, siis jäin ma aga rasedaks ja puht füüsiliselt juba kartsin temaga teise linna otsa komberdada. Ilm oli külm, teed olid libedad ja koer veel kutsika aruga, mitmekümne kilone pöörane sell, kes täiesti suvalisel hetkel suvalises suunas jooksma ja tirima võis hakata. Keset teed perseli käimine oli igatahes viimane asi millega ma riskida tahtsin, seega jäid tundi jõudmised harvemaks. Lõpuks ei läinud ma sinna enam üldse kohale…

*Ei no, ma ei tea kuidas mul nii jopanud on, et kõik mu ümber sellised püjäänid on… Või on asi hoopis siiski selles, et mina ise olen pehmo. :D

Selle paari kuuga talle eriti midagi külge ei jäänud. Tiris rihma otsas, kõrval käia ei osanud ja käsklustest ei teadnud ikka midagi. Või noh, teadis, aga käitus sellegipoolest nagu selektiivse kuulmisega kohutav kahene. Maiustuse peale sitsida, rullida, küsida, lamada käppa anda jne ta oskab, aga rihma otsas käia mitte. Ka mitte selliste piinariistadega nagu ogadega rihm ja poov-kett – endal hing kinni, aga ikka tirib edasi! Ja täpselt samamoodi ka nüüd, viis aastat hiljem. Ja sellepärast mina temaga kuskile minna ka ei julge! Kui ta pähe võtab, siis ta lihtsalt läheb ja mina lohisen seal järgi nagu kelgunöör. Mul ei käi sellest 50 kilosest elukast lihtsalt jõud üle.

Selline asi ei ole aktsepteeritav, et koer sõna ei kuula. Eriti veel selline suur elukas, nagu meie Sämmi. Kui väiksemat koera hoiad veel kasvõi füüsilise jõuga kontrolli all, siis suure koeraga on see ikka väga keeruline. Tegelikult pole ju vahet kui suur koer on, sõna peab ta ikkagi kuulama ja rihma otsas käia oskama.

Mõtle vaid kui koer murrab aiast välja või rihmast lahti ja läheb kellelegi kallale? Mõnele lapsele kallale või haavab mõnda teist looma? Omanikuna vastutad sina ja sina pead ka raviarved sellisel juhul tasuma või lausa kohtuteed tallama, kui asi nii kaugele läheb.

Kui me korteris elasime, oli see hobuse mõõtu koer meil toas, magas oma tugitoolis ja kolm korda päevas käisime temaga jalutamas. Enamasti tegi seda siiski mees, sest noh, mina väga ei julgenud, aga vahel polnud mul muud valikut. Võtsin ta hästi enda lähedale ja läksin. Kui nägin mõnda looma, keerasin otsa ringi ja kõndisin teises suunas. Autosi ta ka ei salli…

Kui majja kolisime, sai ta aeda lahti lastud, aga see teda kinni ei pidanud. Pidevalt avastasin, et ta on end kuskilt välja pressinud ja jookseb nüüd mööda tänavaid. Polnud midagi teha, pidin ta mõneks ajaks ketti panema. Seejärel ehitasime talle sauna taha oma aia, kus ta siis vabalt joosta sai, ning samas oli tänavast ja ahvatlustest eemal. Aga ka see teda nüüd enam ei pea! Mitu korda on end aia alt välja kaevanud, aeda lõhkunud, üle 1,8m aia hüpanud… Ühesõnaga, täiesti võimatu!

Hetkel oleme tagasi selle juures, et käin temaga paar korda päevas oma aias, rihma otsas jalutamas ja öösel, kui kedagi teist enam pole, teeme pikema jalutuskäigu rahulikel tänavatel. Ülejäänud aja on ta meil nüüd toas (varem käis vahel vaid õhtuti, paariks tunniks). Aga see variant ei ole just parim, sest esiteks on ta suur õuekoer ja ihkab tegelikult ikkagi õue, tal on toas palav, teiseks on Annul koeraallergia ju. Allergiat saab vast PetCleanse vahendiga leevendada, aga no… see ei ole ikka ideaalne lahendus.

Ühesõnaga, oma viie aasta taguse rumala otsuse pärast koertekoolile vilistada, olen ma nüüd selle loomaga püsti hädas. Oma rumaluse pärast pean ma ilmselt koera jälle ketti panema, et ta ei saaks endale või kellelegi teisele viga teha ja püsiks ikka oma territooriumil. Aga mu süda ei luba seda, sest koer ei ole ketiloom ja kui sa pead koera ketti panema, ei ole mõtet teda endale üldse võtta… Aga no minul ta juba on ja ära ma teda ka ei anna, sest ta on ikkagi meie suur sõber ja pereliige. Te peaks vaid nägema kuidas lapsed teda jumaldavad! Joel, kes alles mõnda aega tagasi end tunniks ajaks köögilaua alla peitis, kui koera tuppa tõin, on nüüd tema suurim fänn! Ükspäev käis tal muudkui järgi, kordas kalli-kalli ja üritas oma käsi koerale ümber sättida. Kui Sämmi oskaks, siis ta vist annaks ahistamissüüdistuse sisse! :D

Sämmi ja Joel

Sämmi ja Joel

Aga nali-naljaks, Sämmi on ikkagi parim koer ever. Ta on lastega nii kannatlik, üritab ettevaatlik olla ja hoiab neid väikseid pätte kui oma silmaterasi. Ma mäletan kui Annu veel beebi oli ja oma hällis nutma puhkes, hakkas Sämmi kohe ärevalt minu ja hälli vahet jooksma, endal selline nägu ees, et ‘noh, teed ka midagi või jätadki vaese beebi veel viieks sekundiks sinna nutma?’ Ta ei lase mitte kellelgi meile liiga teha. Kui mees mind täna kiusama hakkas ja ma tal käes kiljusin, siis Sämmi tuli mulle kohe appi ja üritas meest ära tirida. :D

Ühesõnaga, ta on vinge koer, aga sõnakuulmatu, sest mul polnud piisavalt mune, et teda kutsikana koolitada. Kui teil on hetkel kutsikas või plaanite ühte võtta, siis otsige ruttu koertekoolid välja, et hilisemaid probleeme vältida.