Ma jõudsin juba ammu järeldusele, et lastel pole tegelikult vaja virnade viisi mänguasju ja muud mõttetut modru, aga ometi süttib minus ikkagi mingi leek, kui ma mõnda lahedat asja näen. Kohe tekib mõte, et oooo, see võiks neile ju küll meeldida! Aga tõsiasi on siiski see, et 99% neist soetatud asjadest jääb varem või hiljem lihtsalt mulle jalgu seisma, ning siis ma vannun end maa-alla ja laon 300x päevas riiulitesse asju, mille ma olen suure hurraaga koju vedanud ja mõelnud, et küllap see ikka Annule ja Joelile meeldib, no kindlasti meeldib! Meeldib-meeldib, nii umbes päeva või kaks ja siis see vedeleb jälle kuskil diivani ees ja ma pean lapsi prügikotiga ähvardama, et nad oma jura maast kokku korjaks. :D

Kuigi ma tean kuidas uue mänguasja koju toomine lõpuks lõppeb, siis ei suuda ma enda sisemist hoarderit ikkagi ohjeldada ja kui ma midagi põnevat näen, siis jääb süda vaevama, sest no äkkiii on just see asi lõpuks see, millega nad mängivad põnevusega elulõpuni. Aga peaaegu never ei ole! Viimane selline asi oli näiteks too topshopi rallirada, magic tracks või misiganes. Tundus vinge, aga kui seda reaalselt poes nägime, siis no… mõttetu plastmassi kärakas. Jumal tänatud, et ei raatsinud tellida!

Käisime aastavahetuseks mu ema juures ja kuna seal veel ühtegi mänguasja neil ei olnud ja ma pidin alati kodust mänguasju kaasa lohistama, siis otsustasin, et viin siit kõik modru, millega nad pole juba kuid mänginud ema juurde minema. Jagasin asjad kolmeks: ühte kasti läksid asjad mis ma ema juurde viisin – näiteks mõned pusled ja häält tegevad asjad, mis muidu on terved, aga jumalale tänud, enam ei mölise. Teise kasti panin asjad millega nad hetkel ei mängi, aga muidu neile küll väga meeldisid – näiteks üks väikeste aukudega alus, kuhu saab nuppe sisse toppida (issandjumal kui tüütu neid nuppe koristada oli ja kui veel mõni jala alla jäi, oiblää). Kolmanda satsi jätsin siis riiulisse – suured autod, kõik raamatud (nüüdsest 50% mänguasjariiulist), paar puslet (sest ülejäänud 40 tk ootavad kastis sorteerimist ja uuesti kokku panemist, send help!), üks puidust kujundite sorteerimise alus ja väike kastitäis pudi-padi (väiksed figuriinid jms). No ja muidugi on neil lisaks veel see liumägi, mis nad jõuludeks said, mõlemal oma beebinukk, ja nukukärud, mis nad mu sugulastelt kunagi said, puidust rongiteed ja mänguköök. Aaaa ja no legod muidugi ka, kuigi neid pole meil palju – üks põhikomplekt, mis koosneb umbes 65 jupist ja nüüd said nad kaup24.ee’st kingituseks Mickey & Minnie sünnipäevarongi ka, milles on 24 juppi. Kui niimoodi üles loetleda, siis tundub neid asju ikka veel megapalju, aga tegelikult kui riiulit vaadata, siis pole nagu väga hullu enam. Ajaga lihtsalt koguneb seda mänguasjapahna nii palju ja paratamatult jääb midagi seisma. Tegelikult mul lähevad hukarvad püsti, kui ma sellele mänguasjade-situatsioonile mõtlen, aga no kõike ei saa ju minema ka tassida, mingi valik peab ju ikkagi neile jääma. :D

Ma tegelikult arvan, et see mänguasja hullus on mul minu lapsepõlve pärast ka. Mina ei saanud lapsena mitte kunagi asju, mida ma väga soovisin, sest kõik asjad olid mu isa meelest ”mõttetu sitt” (näiteks förbi (?), kiikhobune ja nukumaja, need olid terve lapsepõlve peale kolm asja mida alati saada lootsin) ja nüüd tahan ma oma lastele KÕIKE osta. Reaalselt saan ma ju aru, et mu lastel ei ole mitte millestki puudu ja nad elaks väga õnnelikult ka siis, kui neil oleks kahepeale üks mänguasi, peaasi ainult, et emme-issi tähelepanu ja armastust piiramatult on, aga noh, ikka tahad ju oma lapsi rõõmustada uute ja põnevate asjadega. Minul läheb see vahel lihtsalt veits lappama. :D