Ma ikka vaatan vahel oma lapsi ja mõtlen, et küll nad on ikka tublideks ja asjalikeks kasvanud. Eriti Annu. Ennast pole veel õieti ollagi, aga nupp nokib nagu rebasel! Hommikuti nad mind enam näiteks üles ajama ei hakkagi. Veits aega tuierdavad magamistoas, käivad paar tiiru kaisus, otsivad omale kummutitest riided ja ajavad need omale selga, ning siis lähevad elutuppa mängima. Kui kõht tühjaks läheb, otsivad köögist midagi käepärast näksimiseks (õuna, pirni, banaani, külmikust kohupiimakreemi, kapist helbeid vms), nii kauaks kuni emme ükskord ehmatusega ärkab, sest tuba on kahtlaselt vaikseks jäänud.

Aga noh, see ei tähenda, et ma magada saaksin. Öösel käib ikka mingi tramburai ja ringi tuierdamine. Ma viin neid kolmsada korda oma vooditesse tagasi, rahustan neid, annan neile vett juua, ning viin neid pissile, aga 15 minutit peale seda kui ma olen silmad uuesti sulgenud, kuulen kuidas keegi pänta-pänta mu voodi poole paterdab ja iiiiiimevaikselt mu teki alla imbub. Ou-mai-gad.

Palm face

Aga okei. Keskendume hetkel sellele, et mul on andekad ja iseseisvad lapsed, mitte sellele, et need andekad ja iseseisvad lapsed on mulle põrgujumala enda poolt saadetud mini-deemonid, kelle missiooniks on iga viimsegi mu (pool)terve närvi ära söömine ja mulle esimeste hallide juuksekarvade põhjustamine. :D

Ükshommik tegi Annu näiteks kakaod. Ronis taburetiga külmiku juurde, võttis sealt piima ja kapist kakaopulbri, kapi pealt kruusid ja sahtlist lusikad, ning tegi täitsa ise endale ja oma väikevennale kakaod! Külma kakaod, aga ikkagi… millal ta nii suureks sai, et sellega ise hakkama saada ja seejuures peaaegu 0 segadust tekitada? Ta on alles kolm!

Tahavad tuld põlema panna? Lohistavad tooli ja panevad! Tahavad vett? Lohistavad tooli, võtavad kruusi ja lasevad omale kraanist! Tahavad midagi kapi pealt? Lohistavad tooli ja võtavad! Ei ole mingit ulgumist (enamasti), et emmäääää, tuleeeee, annnaaaa, teeeeee, koheeeee!

Ühesõnaga, rõõm on vaadata, et mu kogemata nende soovide unustamine hakkab vilja kandma.* Sest no, pole mõtet seda emmet tüüdata, tal läheb niikuinii minimaalselt pool tundi aega, et soov täita – lihtsam on ise teha-võtta-viia-panna. :D

*Näide:

Annu: Emme, palun anna mulle riiuli pealt hobune.

Mina: Kannata veidi, ma pesen nõud ära ja siis annan.

*Tund aega hiljem*

Annu: Emme, aga hobune?

Mina: Aaaaaa…oih.

Aga ega see Joel ka palju alla jää. Ta sai aasta lõpus aasta ja seitse kuud vanaks, ning oskab end päris ise riidesse panna: alustades pluusist, lõpetades sokkidega! 50/50 šanss muidugi, et kõik õigetpidi ka selga saab, aga ikkagi- jeee! Annu vingub mulle 70% kordadest veel siiani vastu, et ta ei oska end riidesse panna jms. Annu on tegelt üldse väga kaval. ”Ma olen juba suur!” hüüab ta siis, kui ta tahab midagi, mis pole lastele lubatud (ala mu kohvist lonksu, haha!). ”Ma olen alles niiii väike!” hüüatab ta siis, kui ta ei viitsi ise midagi teha, ala *sisesta siia põhimõtteliselt ükskõik mis asi, mida 3-aastane juba kindlasti ise teha oskab*. Õhtusöögiga on meil näiteks enamasti nii, et Joel sööb ise, aga Annu ulub seal kõrval, et ta on tita ja teda tuleb toita. :D Ta oskab kõike, nagu näha, aga alati lihtsalt ei jagu viitsimist.

Kodus teiste täiskasvanutega suhtlemine läheb ka aina keerulisemaks, sest Annu nopib kõik üles. Lollakaid nalju, iroonitsemist ja musta huumorit ei saa enam üldse teha, sest muidu hakkab üks teatud 3-aastane mulle sarnaseid kilde viskama. Ropendamisest ma parem ei hakka rääkimagi… Või noh, okeiii. Mis siin salata, et ma olen tegelikult ropu suuga ja vahel ikka lipsab mõni rumalus üle huulte. *Ups* Korra võib naljakas olla, kui kolmeaastane üle toa ”kulat küll!” käratab, sest väikevend lükkas ta hoolega ehitatud torni ümber, aga hmmm, mis saab siis, kui ta seda keset poodi karjatada otsustab?

Annu ja Joel teavad ka, et mul on tita kõhus. Või noh, Annu teab ja saab aru, Joel pigem lihtsalt imiteerib seda mida Annu teeb ja ütleb. Minu arust on see nii armas kuidas nad käivad mu kõhtu kuulamas ja musitamas, ning kui Joel minu otsas ukerdab, siis Annu alati manitseb: ”Joel, vaata ette! Emmel on tita kõhus, sa teeda talle haiget.”
Kui Annu kuskil mõnda beebit näeb, siis hüüatab ta kohe, et tema tahab ka sellist beebit omale ja siis tõdeb  mõne hetke pärast tõsise näoga, et aaa, emme kõhust juba tuleb varsti üks selline kisakõri…
Üksõhtu kuulasid nad jälle ”mida tita räägib” ja Annu siis teatas tähtsa näoga, et beebi olevat talle öelnud, et tal on kõhus passimisest kopp ees ja ta tuleks pigem juba välja, et nendega mängida. :D

Mees rääkis mulle ükspäev enda ja Annu vahelisest ”jutuajamisest”.

Mees: Sa oled issi printsess!
Annu: Ei ole. Mul on püksid jalas!

Sest no daaa, printsessid kannavad ju ainult kleite! Küll see issi on ikka rumal. :D

Aga teate millal läheb unejuttude lugemine juraks kätte ära? Siis kui laps hakkab aru saama, et sa ”kogemata” kaks lehte vahele jätsid… #mugaveluläbi