Ma olen viimase nelja nädalaga saanud kinnitust, et palju raskem on olla paks ja rase, kui lihtsalt paks või rase. Ma mõtlesin, et äkki ma Annu ajal olin lihtsalt hädapätakas, sest Joelit kanda oli paljuuuu kergem* ja ometi oli mul siis juba üks aktiivne aastane jõmm kõrval, kes suht nonstop midagi tahtis. Joeli ajal roomasin veel päev enne sünnitustki aiamaal, külvasin ja rohisin. Kui ma praegu, kuusteist koma midagi nädalat rasedana mõtlen, et ma pean paari kuu pärast peenraid tegema hakkama, siis….oibläää. Ma reaalselt ei kujuta seda ette.
*Praegu ja Annu ajal kaalusin 20kg rohkem, kui Joelit oodates.
Mul on need viimased nädalad kohati ikka päris hädised olnud. Selg teeb koguaeg põrgupiina ja parempoolne puusaliiges ka trikitab. Kui ühte asendisse liiga kauaks jään, siis lööb puusaliigesesse hästi terava valu, nagu keegi oleks mind sinna pussitanud või midagi.
Hormoonid möllavad ka täiega. Iga veidikenegi armas filmilõik või video ajab nutma, seal samas jälle suudan end nii välja vihastada ka üheainsama ”valesti” öeldud sõna peale, või ahastusse sattuda kui näen kui räpane mu maja on. Ma ei tea kas see on mingi OCD häire, hormoonid või pesapunumise tuurid, aga ma reaalselt käin kodus ringi ja näen lihtsalt igal pool mustust. Näiteks… Ma vedelesin täna hommikul voodis, kuulasin kuidas lapsed elutoas naerdes igast peenikest mänguasja-sodi maha valasid ja mõtlesin, et ma ei suuda püsti tõusta, ma ei taha sellega tegeleda. Aga oleksin pidanud ikka üles tõusma, sest selle lakke vahtimisega avastasin, et meil on laeliistud pesemata jäänud ja kolm korda võite arvata kas ja kui palju see mind häiris, ning kas ma need lõpuks pestud ka sain… Ütleme nii, et viiendat kuud rasedana, kahe üksteise peale asetatud lauaga lae alla ronimine polnud ilmselt mu tänase päeva kõige geniaalsem mõte, aga ära tegin ma selle ikkagi. Kõigest 15 korda pidin üles-alla ronima, et laudu edasi liigutada, ning ühe korra pidin pikali ka viskama, sest pilt hakkas silmade ees uduseks kiskuma… :D
Lõhestunud isiksuse tunne on. Üks osa minust vaatab kodus ringi ja tunneb metsikut vajadust koristada, organiseerida ja küürida, sest kõik on lihtsalt niii rämesitane, aga teine osa minust ei suuda õieti liigutadagi, sest selg on valus ja puus on valus ja kael on valus ja kõndida on raske ja kõhu lööb valusalt toonusesse, kui üritan liiga palju tõmmelda. Ühesõnaga, blääääh, täitsapekkis värk.
Üksöö nägin unes, et hakkasin lapse liigutusi tundma. Ma veel mõtlesin samal ajal, et no see ei saa ju hetkel veel päriselt laps olla, sest esiteks on mul sel korral platsenta eesasetus, teiseks olen ma nii fät ja kolmandaks pole see laps vist veel nii tugevaid luidki omale suutnud kasvatada, et mind niimoodi toksida. Aga tunne oli nii tuttav ja tore, ning ma ei suuda ära oodata millal ta päriselt niimoodi siplema hakkab. Ja mõelda vaid, see aeg polegi enam mereda ja mägede taga! Annu ja Joeli liigutusi hakkasin tundma 17-18 nädala vahel, aga siis oli platsenta tagaseinas ka, seega nüüd ma enne 20. nädalat väga nagu ei loodagi midagi.
Magu, aju ja isud ei suuda ka kokkuleppele jõuda. Isuga vaatan midagi ja mõtlen, et ooo kus seda alles sööks, aga kui sööma hakkan, läheb süda pahaks või saab kõht kahe ampsuga täis.
Oeh, aeg võiks juba nii kaugel olla, et saaks selle tite kätte ja asi vask. Aga mõte järjekordsest kahekümnetunnisest sünnitusest ei ole just ka kõige meeldivam. Ma oma naiivsuses loodan, et äkki kolmandal korral joppab ja saan siiski lõpuks kergemini. Esimesel korral läks ju asi pekki sellepärast, et Annul oli juba kõhus olles nina püsti ja ta ei mahtunudki normaalseid teid pidi välja. Teisel korral olin hirmul, et esimese korra jama kordub taas, ning avatus hakkaski normaalselt alles siis tekkima, kui epiduraali sain mis kõik ära lõdvestas. Nüüd kolmandaks korraks loodan väga, et saan täitsa ise hakkama, et suudan olla rahulik ja lõdvestunud. Ehk on mu kehal ka nüüdseks selge mida kurjamit ta tegema peab!
Mõtlen endiselt palju ka tasulise ämmaka võtmisele, aga see üks kellele ma kirjutasin, ei suvatsenud mulle vastata. Kui küsite nüüd, et milleks mulle tasuline ämmakas, siis näiteks selleks, et mu sünnituse juures oleks mulle juba tuttav inimene, keda ma tunnen ja usaldan. Inimene kes teab mu eelnevaid kogemusi, mu soove ja hirme. Inimene kes oskab mind maha rahustada, tagant sundida ja vajadusel paika panna, aga seejuures siiski meeldivaks jääda. Lisaks fakt, et mu eelnevad sünnitused on olnud pikad ja rasked, ning ma olen olnud mitme vahetuse valvata. Tema aga oleks terve selle aja minu juures. Valves olev ämmakas ei jõua ealeski end sinu looga kurssi viia ja süveneda, tasuline ämmakas on personaalsem ja tagaks mulle ehk selle rahu, mida ma vajaksin, et sünnitus läheks hästi. Kas keegi teist oskab mulle mõnusat ämmaemandat soovitada?
