Monthly Archives: märts 2018

See meeletu ootusärevus!

Posted on by
9

Alates hetkest mil sain teada, et ootame väikest tüdrukutirtsu, olen ma full on baby mode ja ma ei suuda end enam peatada! Ma lihtsalt ei suuuudaaaaaa ära oodata mil ta ometi ükskord siin on! Kui võimalik oleks, siis ma läheksin hommepäev sünnitama, sest isegi see ei tundu enam nii hirmus. Ma olen pigem ootusärevuses, et kuidas ma sel korral hakkama saan. Kuskil kuklas ikka pesitseb lootus, et no esimene kord läks aia taha, sest laps oli vales asendis, teine kord ei läinud ka nii hästi, kui oleks võinud, sest ma olin liiga stressis uue keisri hirmu pärast, ning üritasin kõike liigselt kontrollida. Aga vot, see kolmas kord… see kolmas kord peab ju ometigi veel paremini minema! Nüüd ma tean, et ma suudan ise sünnitada, keha ehk ka mäletab veel mida ta tegema peab ja äkkiiii, kui ma vähegi suudan, olen teisiti mõtestatud ja lasen asjadel minna, mitte ei ürita absoluutselt igat pisiasja kontrollida.

Näiteks tuhude vahede mõõtmine. Iga jumala kord kui mõni arst tuppa astus, esimene küsimus oli, et kui pikad vahed on. Seega üritasin ma elueest neid vahesi mõõta. Ma arvan, et ma keskendusin liiga palju telefoni näppimisele, üritades neid tuhusi sinna kirja saada, selle asemel, et lõdvestuda, kaasa hingata ja keskenduda protsessile. Sel korral saadan selle vahede mõõtmise niipea nihhi, kui tunnen, et ma enam ei taha seda teha, st suht alguses.

Teine asi, mis tagantjärele mõeldes võis mind häirida – kõige ajaliselt üles kirjutamine või lugejate facebookis asjade käiguga kursis hoidmine. Tegin seda, sest selle järgi on hea pärast meenutada mis, millal oli ja ntk sünnilugu kirja panna. Ilma nende märgeteta oleks Joeli sünnilugu ilmselt poole lühem olnud, sest ma lihtsalt ei mäletanudki hiljem pooli asju mis minuga tehti või mis kell mingi asi aset leidis. Märkmetest aga vaatasin, et ahhaaa, veed avati kella kuue paiku, epiduraali sain kaheksa paiku jne. Ise ei oleks ma neid kellaaegu suutnud enam paika panna.

Ükspäev ronisin teisele korrusele ja sorteerisin laste riideid. Üsna pea olen ma juba nii suur ja kohmakas, et mina küll enam ei julge redeliga kuskile pööningule ronida, seega otsustasin, et teen selle asja nüüd ära. Otsisin Annu ja Joeli suveriided välja, ning tõstsin need eraldi kasti, et mehel oleks hea suve alguses see kast siis lihtsalt alla tõsta, ilma, et peaks kõiki 20 kasti mulle alla tassima ja pärast siis uuesti üles tagasi vinnama.

Ühtlasi sorteerisin ka titeriided läbi, ning panin kõrvale kõik 50-62 suuruses asjad, et mehel oleks neidki hea vajadusel ühe korraga mulle alla tuua. Ja joppenpuhh, ma sain šoki! Mul on reaalselt nii palju riideid, et ma võiksin nendega kaksikud ka ära riietada. Mul ausõna ei olnud aimugi, et neid nii palju järgi on ja, et veel nii heas seisus. Mul oli pigem meeles, et mõne asja nagu panin kõrvale, enamus jagasin laiali ja osad viskasin üldse minema, sest need olid juba liiga kaltsud, aga oh üllatust, eks. Ühest otsast nagu jeee – üks asi vähem mille pärast muretsema peab, aga teisalt nagu tahaks natuke nutta, sest see tähendab, et ma ei saagi eriti uusi beebiriideid valida ja ahhetada kui nunnu kõik on. Või noh, kui ma neid asju seal sorteerisin, siis sain vist juba nagu piisavalt ahhetada ja ohkida kui tillukesed ja armsad kõik asjad on, aga ikkagi, tahan veeeeel!

See beebiasjade vahtimine tekitab mulle veel suurema ootusärevuse ja beebipalaviku, et no liiguks see aeg ometi kiiremini ja saaks ometi kiiremini selle väikse põngerja oma kätevahele. Kuigi ma ei suuda endale veel väga selgelt ette kujutada kuidas ma kolme alla 4-aastasega kaine mõistuse säilitan või kuidas kõik olema hakkab, olen ma siiski kindel, et see saab lõppkokkuvõttes imeline olema. *Olge mureta, küll te paari kuu kuni poole aasta pärast kuulete, kui imeline see kõik tegelikult on. :D*

Ka Annul ei möödu päevagi, mil ta ei ütleks kui väga ta juba oma väikse õega kohtuda tahab. Ükspäev just vaatasime siin ühte beebide videot ja siis ta ohkas nii südantsoojendavalt: ”tita võiks juba su kõhust välja tulla, ma ei jaksa enam oodata…” Minu arust on see nii super armas, et tahaks kohe natukene nutta (hah, mida hormoone noh). Joel seevastu on veel veidike liiga väike ja sõnaaher, et oma emotsioone sel teemal nii selgelt väljendada. Kuigi ma kardan, et tema sellest beebivärgist nii vaimustuses siiski pole. Ma natukene isegi pelgan, sest ma olen üsna kindel, et erinevalt Annust, on Joel uue beebi peale kade. Võib-olla isegi kohe väga kade. Ja see on hirmutav. Joel on emme poja, ning ma ei kujuta ette kuidas ta lepib sellega, et mingi väike vääksuv präänik ise pidevalt emme süles olla tahab… Aga noh, edasminek on juba toimunud. Kui ma alguses nukkude peal mängisin, et toidan beebit, siis marssis Joel minu juurde, rabas nukul natist kinni ja lennutas selle üle toa minema. Nüüd tuleb teeb pigem nukule pai ja kiidab, et ”söö-söö”. :D

Joeli sõnaaherus paneb mind tegelikult imestama. Kui Annu sama vana oli, pani tema juba kolme-nelja sõnalisi lauseid kokku. Joeli kõige lähem saavutus lausele on ”ei taha-aaa” ja ”anna, kähku”. :D

Vaatasin siin hommikukohvi kõrvale igast titetavaari ka, ning panin isegi paarile asjale silma peale. Näiteks hakkas mulle meeldima Tiny Love 3in1 häll-lamamistool-kiik. Tundub igati praktiline. Piisavalt madal, et lapsed saaksid turvaliselt beebit vaadata, ilma hälli ümber tõmbamata (seda kartsin koguaeg, kui Annu moosese korvis magavat Joeli vaatamas käis), tundub kergesti transporditav, st tahan tõstan kööki, tahan võtan elutuppa, magamistuppa jne kaasa. See võtab ka vähem ruumi, kui kõik kolm eraldi ja lõppkokkuvõttes vast tuleb ka odavam. Algselt tahtsin ma ju kiiku, ning lisaks veel mingit hälli laadset asja, kus beebi päevasel ajal turvaliselt tukkuda saaks.

Mõned nipet-näpet asjad tulid veel meelde, tänu sellele netis surfamisele. Näiteks wubbanub-soothie lutt, mida Joel omal ajal väga armastas ja uued mähkimistekid pean ka ostma, sest eelmised lasin küülikutel lolli peaga täis kuseda ja need on nüüd mingeid rõvedaid plekke täis. Lugesin, et palju kiidetakse Muslini tekke, olevat teised ökopuuvillast, hästi hingavad jne – kesksuve beebile ideaalsed. Ma nende tekkide mustritest parem ei hakka rääkimagi! Ükskord otsustamiseks läheb, siis ilmselt saan kümme infarkti, sest valik on lihtsalt nii suur ja nii nunnu!

  

Agh, mul pole aimugi mis siin majas toimuma hakkab, aga üks milles ma siiski kindel olen – kõik loksub niikuinii lõpuks justkui iseenesest paika. Võtaks see aeg nüüd ometi jalad tagumiku alt välja ja hakkaks kiiremini liikuma, sest ma tõestiiii ei jaksa väga kaua enam oodataaa! :D

 

Lõppastme koolitus Tartus

Posted on by
15

Ma ei tea mis mul sellega on, et ma iga jumala kord padurasedana autokoolides koperdan. Kui ma Annut ootasin, siis üritasin ka vist lubade tegemist lõpule viia ja võtsin sõidutunde. Lõpuks jätsin ikkagi pooleli, sest liiga raskeks ja stressirohkeks läks. Kui ma Joelit ootama jäin, otsustasin, et kahe lapsega ma enam küll bussiga ringi sõitma ei hakka, ning sõidueksami sain tehtud, kui olin 8k rase. Nüüd, 6k rasedana pidin käima lõppastme koolitusel, sest mu load aeguvad nii umbes-täpselt paari päeva pärast.

Eile ma siis seal lõpuks ära ka käisin ja otsustasin, et panen oma kogemuse kirja, sest kindlasti on piisavalt palju neid kel see veel ees on ja kes samamoodi närvitsevad või üritavad oma küsimustele googlest vastuseid saada. Aga no mida pole, seda pole, eks.

Päev algas kell 9.00 klassiruumis, kus alguses tutvustasime end ja rääkisime oma kogemustest politseiga. Sellest tutvustamise ringist sain umbes aimu milliste inimeste keskel ma olen ja miks meil nii palju avariisi on… Üks vend näiteks rääkis uhke näoga, et jäi 180km/h sõites mentidele vahele ja sai 5-päevase šokivangistuse. No ütleme nii, et kasu sellest talle midagi ei paistnud olevat, sest kui me hiljem sõitma läksime, jättis tema sõidustiil küll kõvasti soovida. No näiteks, klassiruumis rääkisime pikalt sobilikust pikkivahest, aga tema vist unistas sel ajal juba järgmisest korrast mil saab 180ga sõita, sest vastasel korral poleks ta ilmselt meie autole koguaeg nii lähedale roninud. Ma oleksin olnud võimaline tagaaknast tema ninakarvu lugema…

Ühesõnaga, loeng koosnes videote, väikefilmide ja slaidide vaatamisest, ning erinevate olukordade ja arvamuste arutamisest. Vaatasime isegi laste turvavarustuse õige kasutamise üle, ning kuna mina olin seal sel teemal ainus sõnakas ja kogenud emme, sain jälle tarka panna, ning oma teadmisi ka tulevastele lapsevanematele edasi anda. :D

10.30 paiku tegime 5 minutilise sirutamise pausi. Peale seda õppisime kuni kella kaheteistkümneni, mil tegime 30-40 minutilise lõunapausi. Enamik inimesi läksid välja jalutama, kuskile söögikohta sööma vms. Mina jäin koos ühe teise naisega klassiruumi ja nosisime seal vaikselt oma kaasa võetud lõunasööke. Tagaruumis asusid ka aparaadid kust sai tasuta vett ja 1 euro eest erinevaid kuumi jooke.

Natukene enne kella 13.00 saime klassiruumis kõik jälle kokku, jagunesime autodesse laiali ja sõitsime umbes tund aega Tartust väljapoole, et libedarajal oma piruetid ära teha. Selle tunniajase sõidu ajal said kaks inimest oma ökosõidud ka tehtud (tagasiteel said sõita teised kaks). Kirja pandi keskmine kiirus ja keskmine kütusekulu. Minuarust meie autos ei saanud keegi sellega hästi hakkama, sest kõigil oli kütusekulu üle 5l/100km kohta. Nagu õpetajast enne aru sain, siis oleks see number võinud jääda pigem kuni 4,5l/100km kohta. Aga noh, meie kaitseks võin öelda, et meie sõiduõpetaja nagu väga ei suunanud ka, et kuidas siis ökolt sõita, ning ainsaks õppetunniks jäigi klassiruumis teise õpetajaga räägitu, mille järgi me siis talitada ka üritasime.

Libedarajal jagunesime uuesti laiali. Nelja auto peale sai kolm õppurit ja sõitsime kordamööda. Iga juhi kohta kulus u 25 minutit, st ca 1,5h kokku. Seal oligi vaid üks harjutus, mida pidime proovima. Kiirusega 40km/h pidime sõitma koonuste vahele, korraks pidurid blokki lööma, takistusest mööda põikama, järgmiste koonuste vahelt läbi sõitma ja siis ettenähtud kohas seisma jääma. Ma kippusin küll liiga vara pidurdama, aga põhimõtteliselt mitte midagi keerulist.

Kella viieks olime Tartus tagasi, saime oma paberid kätte ja läksime laiali. Uue loa saab taotleda nii maanteeameti lehel (20 eurot), kui ka maanteeametis kohapeal (26 eurot). Mina tegin enda oma juba samal õhtul netis ära.

Lõppkokkuvõttes ütlen, et oli tore päev, aga ega ma tegelikult seal nagu midagi väga juurde ei õppinud. V.a mõned numbri-faktid, ala, et libedaga 90km/h sõites on pidurdusmaa 320 (!!!) meetrit. Olen õnnelik, et valisin ühepäevase koolituse, mitte mingi e-õppe, sest kohapeal sai ikka küsimusi esitada, asju läbi arutada jne. Kuigi kohati oli tüütu ja väsitav seal suure kõhuga ühe koha peal paigal istuda, siis võrreldes sellega, mis mul siin muidu kodus toimub, oli tegu täieliku puhkusega. Keegi vähemalt ei vingunud mulle 300x minutis ”emme, emme, emmeeee” kõrva, ega tahtnud, et ma tema tagumikku pühiks.

Sõidu osa oli ka mõnus, sest sattusin ühte autosse ühe toreda noorpaari ja minust vanema naisega, kes kõik elavad minuga sarnases kandis. See vanem naine kartis metsikult ja rabistas ikka päris korralikult, aga lõpuks sai temagi kõigega hakkama. Sõiduõpetaja oli ka väga muhe ja sõbralik, kuigi minu arvates oleks ta võinud ökosõidu ajal ka juhtnööre anda, et mida paremini teha jne, et oleks veel ökom.

Hah, kusjuures. Hiljem selgus, et see noorpaar, kellega ma koos sõitsin, vist teab mind läbi blogi. Igatahes ütles see kutt mulle hiljem klassiruumis tagasi olles midagi sellist, et no nüüd saan blogis ka öelda, et sain oma lõppastme tehtud. See tuli nii ootamatult, et ma vist pobisesin midagi väga imelikku talle vastu ja panin punastades jooksu nagu mingi veidrik (kes ma ju tegelt olengi, hah). :D

Loengus vaatasime ka ühte lühifilmi, kus neli noort käisid järve ääres grillimas, jõid õlut-siidrit ja siis üks tüüp, kes oli ”kõigest” paar õlut joonud, otsustas, et tema on kõige kainem ja sobilikum juht sõprade linna tagasi toimetamiseks. Ühesõnaga, lõppkokkuvõttes oli üks tüüp surnud ja ülejäänud kolm tõsiselt vigastatud. Ja mina? Mina ulgusin nii, et ripsmetušš valgus mööda mu põski ja nuukseid oli ilmselt üle kogu klassi kuulda. Kuradi hormoonid ja mu liiga elav kujutlusvõime. Mõtle veel korra, et ”loodetavasti pole minu lapsed tulevikus nii lollakad” ja mana kogemata silmeette pilt, kus võhivõõra näitleja asemel lamab sinu poeg… või meenuta avariid, tänu millele oleksid võinud terve oma pere kaotada.

Seal koos olnud noorte liiklemisse suhtumist vaadates paistab eredalt silma, et nende kõige kohutavam kogemus liikluses on see, et nad said kiiruse ületamise eest 80 eurot trahvi või mingi šokivangistuse, mis nende suhtumises mitte midagi ei muutnud. Ka mina sain alles peale avariid aru mida sõiduõpetajad/kogemusega juhid oma juttudega mõelnud on ja kui kiiresti see kõik tegelikult käib. Nagu näha siis oli ka mu mehel õiges, kui ta ütles, et enne ei õpita ega saada seda õiget ohutunnet kätte, kui omal mingi korralik mats ära käib, kus elu silmade eest läbi jookseb. Tuleb siis vaid loota, et ainus kannataja selles avariis on auto, mitte näiteks mõni perekond, kes selle ohutundeta juhi pärast oma lapse kaotab. Agh, ma ei saa, ma lähen lausa närvi, kui mõtlen kui vastutustundetud on mõned juhid teiste elude suhtes!

Aga ma mõtlesin, et vasta lühidalt ka mõnele küsimusele, millele ise enne lõppastme koolitusele minekut mõtlesin.

Kas ja mida peab koolitusele kaasa võtma? Minult küsiti ainult autokooli tunnistust, et sinna vastav märge teha. Duplikaadi saab ka kohapealt osta, aga see maksab 15 euri. Paberite täitmisel oli vaja ka lube ja ID-kaarti (isikukood, id-kaardi number, lubade number, lubade algus ja lõppkuupäev). Märkmikku vms vaja pole, kui sa just ei taha enda jaoks mingeid märkmeid teha. Pastaka võid võtta, aga kohapeal oli ka pmt saada.

Kas päeva jooksul süüa ja puhata ka saab, või käib kõik ühe jutiga? Kuna ma ei teadnud mis seis seal lõunasöögiga on ja terve päeva mu rase kere näljas istuda ei suudaks, siis võtsin endale kodust lõuna ka kaasa. Aga nagu välja tuli, siis hädapärast oleks jõudnud ka kuskil poes või söögikohas käia, et midagi näksimiseks osta. Minu jaoks oli siiski mugavam, et võtsin söögi ja joogi endale kaasa, ega pidanud võõras linnaosas ringi koperdama. Pause oli ka piisavalt.

Kui palju inimesi ühel koolitusel osaleb? Meil oli klassis cs 12 inimes. Teooria loengut viis läbi üks tore naine, ning kui sõitma läksime, jagunesime kolme autoss, igaühte sai kaasa ka üks õpetaja.

Kui kaua lõppastme koolitus kestab? Oleneb grupi suurusest, sest libedarajal peab teiste järgi ka ootama, aga meil läks üheksast viieni. Seega kuskil kaheksa tundi.

Millistest osadest lõppastme koolitus koosneb? Teooria (ca 3-4h), ökosõit (ca 30 minutit per inimene) ja libedasõit (ca 20-30 minutit per inimene).

Kas lõppastme koolituselt on võimalik ka läbi kukkuda? Üldiselt ei, aga olevat olnud juhuseid kus saadetakse lisakoolitusele vms, kui õpetaja tõesti näeb, et juht absoluutselt kohe kuidagi hakkama ei saa. Auto välja suretamine jms pole probleem, sest õpetajad üldiselt ikka mõistavad, et iga autoga on tunnetus erinev ja juhil on närv niigi sees, seega ei tee nad sellest numbrit. Probleemiks vast saab see kui sa sel päeval avarii teed, mõne liikluseeskirja vastu rängalt eksid, õpetaja alla ajad vms. Isegi kui sa libedasõiduga väga hakkama ei saa ja kõik koonused omale auto alla kinni sõidad, ei jää sul paber kätte saamata. Mingeid kirjalikke teste vms ka ei pidanud tegema.

Kui palju lõppastme koolitus maksab? Oleneb millise variandi valid. Kiirkoolitus oli 125, ühepäevane 100.

Kas teil on lõppastme koolitusel käidud? Mis teie seal tegema pidite, kui kaua läks jne?

Kuidas valida jooksuratast

Posted on by
7

Kui Annu oli väiksem ja ma esimest korda sellisest asjast, nagu jooksuratas üldse kuulsin, mõtlesin, et see on kõige mõttetum asi üldse. Mis ratas? Sel pole ju pedaalegi! Mis selle asja point on? Pealegi näeb laps seda kasutades veel naljakas (loe:harjumatu) välja kah.

Annu sai oma esimese ratta eelmise aasta suvel, kui ta oli umbes 2,9 aastane. Ostsime talle tavalise kaherattalise, millel olid abirattad all. Aga no ei tulnud sellest sõitma õppimisest midagi välja, sest ta ei osanud pedaalidelegi vajutada. Koguaeg üritas tagurpidi väntama hakata ja kui ratas edasi ei liikunud, läks endast välja. Ühesõnaga, tol suvel ta seda sõitu ära ei õppinudki. Aga nüüd tõime talle ratta tuppa ja paari korraga sai ta asja selgeks, ning kruiisis mööda tuba nagu proff.
Kui kõnniteed puhtaks sulasid, viisime ta õue sõitma ja no alates sellest hetkest pole teda enam miski peatanud. Või noh, kui välja arvata see üks kord, kui tal õnnestus nägupidi porilompi kukkuda. Mitmesaja meetri ulatuses oli vaid see üksainus lomp ja loomulikult leidis tema just selle ühe oma näoga üles… Mokk maani, pill taevani ja muda mööda mütsi, nägu ning õlga voolamas… Ma tundsin end nagu kohutav lapsevanem, aga see oli tõesti veidi naljakas. :D

Ühesõnaga, kuna Annu nüüd rattaga sõitma hakkas ja Joel justkui kõrvale jäi, otsustasin siiski uurida mida see jooksuratas endast kujutab ja kuidas oma lapsele ühte sellist üldse valida.

Sain selgeks mõned põhilised punktid, mida jooksuratast ostes üldse jälgida.

  • Kõige madalamas asetuses võiks sadul olla tagaratta lähedal, et tagada lapse jalgadele õige asend. Sadula ja lenksu vahel võiks olla piisavalt ruumi, et laps saaks mugavalt jalgu pikalt ette sirutada.

  • Ratas võiks kaaluda kuni 30% lapse enda kaalust, aga mida kergem on ratas, seda kergem on lapsel seda ka käsitleda.
  • Ratta rehvi suurus vali vastavalt lapse vanusele ja pikkusele. Näiteks 2-4aastasele lapsele sobib pigem 12” tolline, samas kui 5-aastasele võiks pigem võtta juba 14” või isegi 16” tollise.
  • Rehvi materjal. Valikuid on mitmeid, näiteks vaht, täiskumm, õhkkumm ja plastik. Kõigil on oma plussid ja miinused, ning see kõik mõjutab ka ratta kaalu ja hinda. Täiskumm ei lähe tühjaks, aga see ei taga ka nii head vedrustust, kui näiteks õhkkumm. Plastikust rattaid ma üldse ei kaalukski, sest need kolisevad metsikult ja neil on null vedrustust, aga samas on need ka kõige kergemad.
  • Poldid. Ohutum on, kui kõiksugused poldid ratta raamil, oleksid peidetud, et vältida vigastusi lapsele. Pealegi kuluvad väljaulatuvate poltide pead pikapeale koledaks ja krobeliseks.
  • Pidurid. Kuigi jooksuratta põhilised ”pidurid” ongi lapse jalad, siis hea oleks siiski ka mehaaniline pidurdussüsteem, et vältida õnnetusi ja vähendada jalanõude kulumist. Mugavamaks kasutamiseks peaks pidur olema lapse käele lähedal.

  • Pöörde ulatus. Võiks eelistada ratast mille lenksu saab ratta raamile lähemale tuua, et lapsel oleks parem pöörata.

  • Jalatugi. Enamikel jooksuratastel pole jalatuge ja tegelikult pole seda vajagi, sest laps õpib jalgu üleval hoidma. Kui aga valida jalatoega ratas, võiks jälgida, et tugi poleks liiga suur, sest see jääb lõpuks last hoopiski segama, ning ta võib oma kannad sinna ära lüüa.

  • *See kummist osa lenksul, millest laps kinni hoiab ja mille õiget nimetust mu rase aju hetkel meelde tuletada ei suuda*. Hea oleks, kui lenks lõppeks selliste kummist munadega. See kaitseb kukkumise korral lapse käsi.

Pidades seda kõike silmas, ning üritades samas ka ratta hinna normaalsuse piirides hoida, hakkasin netiavarusi läbi kammima, ning jõudsin sellisele lehele nagu jooksuratas.ee.

dsc_0012-2

Kuna sellel lehel müüdav jooksuratas vastas enamikele eelnimetatud punktidele*, ning oli sealjuures siiski ka hea hinnaga, otsustasin, et just sellelt lehelt ma Joelile ka ratta tellin. Enne ostu mõtlesin neile siiski ka kirjutada ja uurida, et ehk on nad huvitatud minuga koostöö tegemisest, sest kevad on ju saabumas ja kindlasti otsivad just praegu paljud emad oma põnnidele jooksurattaid. Minu õnneks olid nad nõus ja nõnda meie majja üks roheline isend saabuski.

*Peidetud poltide ja pidurite pealt otsustasin möönduse teha, sest kõigele muule ta siiski vastab ja sellise hinna eest ma rohkem nagu saada ei oskakski soovida. Muide, kaalub see ratas vaid 2.5kg! Isegi Annu tõstab seda ühe käega.

dsc_0014

Selle jooksuratta maaletoojaks on üks väike perefirma, kes soovib pakkuda hea hinnaga kvaliteetseid jooksurattaid. Rataste osad tulevad Ungarist, ning kokku pannakse rattad Eestis. Poodides neid rattaid ei müüda, seega ei lisandu hinnale suurt juurdehindlust. Pole vahendajaid, pole edasimüüjaid, pole lisakulusid ning rataste hind püsib mõistlik.

Hetkel Joel selle peal veel väga osav ei ole, ning õues ei taha ta sellega veel üldse sõita, aga toas ta ikka vähehaaval harjutab. Küllap ta suve alguseks asja käppa saab ja siis saavad nad juba Annuga koos ringi kruiisida.

Kuna Joel polnud õues ratta kõrval ega selle peal poseerimisest vaimustuses, siis võtsin modelliks Annu, kes muidugi kukkus lõpuks hoopis edvistama.

P.s ratas on Joeli järgi sätitud, st Annule oleks ta selliselt sätituna liiga väike.

Lõpuks sain poisi ka ratta kõrvale, aga noh jah… Parem see kui mitte midagi, eks? :D

dsc_0027

Muide, kõik kes jooksuratas.ee lehelt jooksuratta tellivad, saavad soovikorral nimekleepsu tasuta! ;)

Kas teie lastel on jooksurattad? Kui vanalt te need neile soetasite ja kui kaua läks lapsel sõitma õppimiseks aega?

Kuidas jänkutitadel läheb?

Posted on by
8

Nagu te mäletate, siis mu küülikud said kuu alguses pojad. Kes ei mäleta, loeb SIIT! Nüüdseks on nad umbes 2,5 nädalased ja enamusel neist on ka silmad pähe tulnud. Hetkel on kuuest pojast alles viis. Üks esimesest pesakonnast, sellest kus oli kaks poega, kahjuks ei jäänud ellu. Ühel hommikul jänkse kontrollima minnes avastasin, et ta puurinurgast surnuna. Ju ta oli pesast välja kooserdanud ja liigselt maha jahtunud, või midagi. Proovisin teda lausa elustada, sest ta oli veel leige ja polnud päris kangeks tõmmanud. Soojendasin teda puupliidi kohal, vajutasin õrnalt südamele, tegin isegi kunstlikku hingamist, ning korra juba rõõmustasin, et sain hakkama, sest mulle tundus, et ta siputas käppa ja kui ta nina puutusin, siis nagu oleks tõmmelnud… aga peale seda kui ma olin teda pea poolteist tundi hoidnud, soojendanud ja elule tagasi proovinud turgutada, andsin ikkagi alla, sest ta ei reageerinud enam.

Ütlen ausalt, et see oli raske ja ma mõtlesin veel mitu päeva, et mina olin selles süüdi. Miks ma jätsin puuri elutuppa, kui teadsin, et see tuba jahtub kiiremini maha. Äkki ma tegin midagi elustades valesti. Kui ma poleks nii kaua voodis vedelenud ja oleksin kohe üles tõusnud, äkki siis oleksin veel õigel ajal ta leidnud… oeh, see väike vaene hing.

Hetkel on mul veel ühe poja pärast mure, sest ta ei kosu üldse. Paar päeva tagasi avastasin, et üks poegadest on haiglaselt kõhn – selgroog konkreetselt paistis ja kõht oli aukus, kuigi seal samas kõrval lebasid kolm täiesti ümarat ja ilusat poega. St emal piima on, pojad saavad süüa, aga miks see väike vennike selline on? Ehk ei lase teised teda piisavalt jaole ja lükkavad ta oma suure kasvuga eest lihtsalt minema, või on ta haige, või jumalteab, eksole… Igatahes olen teda nüüd paar korda päevas eraldi toitnud, st emase küüliku vägisi selili keeranud ja poja talle kõhule pannud, et too pisike ka süüa saaks. Nüüd tal enam kõht nii aukus ei ole, aga pisike, kõhnake ja äbarik on ta ikkagi. Karta on, et kui ma poleks sekkunud ja teda toitma asunud, oleks seegi poeg juba surnud. Ma hetkelgi kardan iga kord tema pessa vaadata, sest äkki… Hoian pöidlaid, et ta oleks lihtsalt rohkem oma isa kasvu, ning teised kolm oleksid pigem emasse ja sellepärast neil selline metsik kasvuvahe ongi, aga jamh, valmistan end siiski vaimselt ette, et ühel hommikul ei pruugi ta enam elus olla, kui neid kontrollima lähen.

Tegelikult oli ta juba sündides teistest jupp maad väiksem, aga siis oli üks poeg veel samasugune. Nüüdseks on aga ainsana väikseks jäänud vaid too musta värvi vennike, teised kolm kosuvad metsiku kiirusega. Aga ega ma kahjuks midagi enamat teha saa, kui teda lihtsalt hoida, eraldi toita ja loota.

Nunnud on nad aga küll, seda pean ma tunnistama. Nad on pehmed nagu väiksed pilvekesed!

 

Hetkel on emased koos poegadega elutoas ja isane magamistoas. Emased ei saa enam peale poegade saamist vapsee läbi, st samal ajal nad lahti olla ei saa, muidu ajavad üksteist taga ja kaklevad. Kui üks neist lahti on, pean teise emase puuri ümber aia ehitama, et esimene emane sinna peale hüpata ei saaks ja puuri täis ei laseks. Isane seevastu on aga magamistoas jumala tubli. Ma pole selle aja jooksul sealt toast mitte ühtegi puurivälist pabulat leidnud, kuseloikudest rääkimata. Terve päeva jookseb seal ringi ja mitte ühtegi sigadust ei tee! Erinevalt näiteks emastest. Mõnda aega hoidsin ühte seal eraldi ja lasin tal vabalt joosta. Mis oli tulemus? Ta kuses mulle kolm korda voodisse (tekk on rikutud!), pabuldas terve põranda täis ja küttepuud kuses ka koguaeg märjaks. Kui ümber voodi piirde üles panin, siis murdis ta sellest läbi ja lasi jälle kõik kohad täis… Kui see poegade kasvatamise aeg läbi saab, siis ma ei tea mis ma edasi teen. Rohkem pesakondi minu hing välja ei kannata, steriliseerimist võib proovida, aga see ei pruukivat enamasti aidata, ära anda ka nagu ei raatsi, aga see küülikusitas elamine on ka üle mõistuse.

Eelmise jäneste teemalise postituse all sain paar kommentaari, et no mida ma siis küülikuid võttes ootasin, või kust ma oma infot sain, sest küülikud ongi sellised! Aga mina julgen küll vastu vaielda. Enamus küülikuomanikud ütlevad, et nende omad küll sellised emmid pole. Mõned üksikud pabulad maas ja asju närivad küll, kui kätte saavad, aga mingit sellist porri neil pole olevat, et lased jänese tunniks ajaks lahti ja siis pühid kühvlitäie junne kokku, kuivatad igast toa nurgast seitse kuseloiku ja terve maja haiseb nagu laut. See pole lihtsalt okei.

Ma ise arvan, et need emased lihtsalt ei sobi meie maja elukeskkonda. Vähemalt mitte koos. Võibolla oli minu esimene viga võtta nad paarina, sest siis ei olnud neil vajadustki minuga tutvuda – nad olid ju üksteisel olemas. Ehk aitaks nüüd see, kui ma kõik kolm eri tubadesse paigutaks, aga seda võimalust mul ka tegelikult väga pole. Minu arvates pole nad siiani meiega täielikult ära harjunud, sest pai ma neile näiteks väga teha ei saa ja mingit armastust või hellust nad minu vastu üles ei näita. Kohe pagevad eest ära, kui üritan neile läheneda. Isane näiteks, kes tuli mitu kuud hiljem üksikuna, on minu arvates nüüdseks palju paremini kohanenud. Ta laseb end silitada, kui rahulikult lähenen, ta pole mind mitte kunagi rünnanud ja vahel, kui ta sülle võtan ja kõik vaikne on, jääb tüüp mulle lausa sülle tukkuma. Ja kusjuures! Emased tulid tubasest õhkkonnast, kus nad pidid ka potil käima, aga meie juures sigatsevad. Isane tuli konkreetselt laudast! ja käitub nüüd eraldi toas olles täitsa viisakalt. Ma nagu kaldun arvama, et need emased on lihtsalt kaabakad. :D

Aaaa, kutsikatega oli hoopis see printeri nalja pilt!

Põlva sünnitusosakonna kaitseks

Posted on by
16

Ma ei plaaninud sel teemal sõna võtta, sest mind jätab lõppkokkuvõttes pigem külmaks kas see osakond suletakse või ei. Antud haiglas ma enam niikuinii sünnitada ei plaani, sest seal puudub epiduraali võimalus, mis minu sünnituste puhul on aga äärmiselt tähtsaks osutunud. Kui seal oleks koguaeg kohapeal saada anestesioloog, kes vajadusel epiduraale teeb, ei kahtleks ma sekunditki ja sünnitaks iga kell uuesti Põlvas.

Ma ei kahtle sealse personali professionaalsuses ja ainus asi mis mind sünnitusvalude alates sinna tormamast hoiab, ongi hirm, et kui tekib vajadus järjekordseks keisriks või tõesti ei hakka mul jälle avatus ilma epiduraalita tekkima, tehakse mulle jälle üldnarkoosis keiser ja no see on tõesõna kõige viimane sünnitusviis, mille ma uuesti valiksin. Ainult ja AINULT sellepärast olen otsustanud oma järgnevad lapsed ilmale tuua Tartus.

Põlva teeb minu arvates Tartule silmad ette peaaegu kõiges. Alates arstide personaalsemast lähenemisest, sest neil pole 24/7 veel mitukümmend naist korraga sünnitamas, lõpetades rahulikuma ja vaiksema taastumise võimaldamisega. Põlvas võid 99% kindel olla, et saad peretoa (mis kusjuures on Tartu omast mitu korda odavam), Tartus võid pigem 99% kindel olla, et sa seda ei saa.

Kui ma võrdlen sünnitusjärgset aega Põlvas ja Tartus, siis need kaks pole isegi mitte võrreldavad. Tartus olin ma stressis ja häiritud, sest pidevalt oli kuulda mingit kõrvalist müra, mul oli palatikaaslane, kelle kohalolu paratamatult häiris, ning arstidel oli alati kiire, täielik konveierilint – kiirelt sisse, võimalikult kiirelt välja. Põlvas olin aga kunn – kõik oli vaikne, arstidel oli aega mind kuulata ja isegi keset ööd tuldi mulle naeratades vastu, kui läksin valvetuppa neile rääkima, et lapsel on nibudes munad või näitasin neile verist mähet (mõlemad olid tingitud rinnapiimast saadavast hormoonist).

Seda postitust ajendas mind aga tegelikult tegema Marimelli postitus. Minu arust on Leenu seda postitust tehes astunud samasse ämbrisse, kus minagi mitmeid kordi erinevatel teemadel ära käinud olen – ta kirjutas millestki, millest pole tal tegelikult väga aimugi. Tema arvamus on kujunenud vaid artiklite põhjal. Antud juhul on minu arust hoopis tema see Lammas, kes biiti ei hoomanud (sorri Leen, kõigest tsiteerisin sinu lauset!) ”Inimesed on vahest ikka jumala lambad. Ei hooma üldse biiti, miks midagi tehakse.” :D

Põlva sünnitusosakond tahetakse sulgeda, sest seal pole piisavalt sünnitajaid, mitte sellepärast, et sealne seltskond oleks ebapädev. Selle otsuse vastu võtjad vaatavad ainult (raha)numbreid ja ei süvene absoluutselt sellesse mis toimub. Kui Põlva osakond suletakse, siis ma ausõna tahaksin näha kes sõidab 30km kaugusele Võrru ja kes sõidab 50km kaugusele Tartusse. Ma olen täiesti kindel, et enamus hakkavad Tartusse sõitma. Aga point on ju selles, et Tartu on juba praegu täiesti ülekoormatud ja kui kõik need sünnitajad hakkavad veel Põlvast ja ka Valgast Tartusse voorima, siis ma ausõna ei tea mis saab.

Juba 2016a, kui ma Tartus Joelit sünnitamas käisin, oli olukordi kus tundsin, et ma ei saanud piisavalt tähelepanu. Näiteks siis kui ma olin juba kokku õmmeldud, mees oli koju Annu juurde sõitnud, arst läks teiste sünnitajate juurde ja mul tänu epiduraali laksule jalgu all polnud. Üritasin kapi pealt veepudelit kätte saada, aga ei ulatunud, ning kui ma püsti tõusta üritasin, läksid jalad alt ära ja ma maandusin maas. Hädakutsungi nupuni ei ulatunud, püsti ei saanud, appihüüdu keegi ei kuulnud… Lõpuks suutsin end ikkagi ise kuidagi toolini vinnata ja sain sinna istuma nii kauaks kuni keegi tuli ja mu uuesti voodisse aitas.

Nagu Leenu ka oma postituses välja tõi, siis tõesti, Põlvas lõigati Annul opi käigis nina peale kriim. Selles ma aga arsti (enam) ei süüdista. Nii lihtsalt juhtus, sest emakas oli pikast ja intensiivsest valutamisest juba nii õhuke, ning laps oli vales asendis. Lapse nägu oli tegelikult seal, kus see olla ei tohiks. Isegi normaalses asendis oleva lapse välja opereerimisel on lastele sisse lõigatud. Tavaliselt on lõike koha peal siiski pea, mitte lapse nägu. Negatiivseid kogemusi leiab igast haiglast, see ei tähenda, et seal töötavad arstid oleksid kuidagi mõnest teisest kehvemad ja antud haigla vääriks sulgemist.

Tartus sünnib ühe kuuga umbes sama palju lapsi, kui Põlvas terve aastaga, aga ometigi olen ma vaid kahte lugu kuulnud, kus Põlvas sünnitaja pole rahule jäänud. Üks neist kusjuures võitleb nüüd selle nimel, et Põlva sünnitusosakond alles jääks.

Kommentaare lugedes on selgelt aru saada, et enamus inimesi ei saa üldse aru mis see on, millele nad kaasa kraaksuvad. ”Jaajaa, päris jama on jah, et haigla kinni pannakse, ise ka ei tahaks iga kuu 60km kaugusele kontrolli sõita” jne. Eeeem, ma ei oska kohe midagi öelda. Kallis inimene, sulgeda tahakse ikka sünnitusosakond, mitte naistenõuandla, kus rasedad kontrollis käivad…

Ühesõnaga, mina andsin petitsioonile allkirja, olenemata sellest, et meie erijuhtum lõppes minu jaoks ootamatult ja ebameeldivalt. Me oleme lapsega mõlemad elus ja terved, ning seda ainuüksi tänu nendele arstidele. Kutsun ka teid allkirju andma, et Põlva sünnitusosakond jääks alles! Teha saab seda SIIN! Vajalik kogus allkirju on juba peaaegu koos! Nüüd jääb vaid üle loota, et see midagi reaalselt ka muudab. Põlva pole mingi suvaline, allakäinud maakate “teine Eesti”! Uhke on olla sama kandi inimene ja näha kuidas hädas inimesed kokku tulevad, ning vastu hakkavad!