Kõik mida pead teadma küülikutest

Kui sa mõtled küüliku võtmisele aga ei tea veel päris täpselt mida küülik sööb, mida tal eluks vaja läheb jne, siis oled õigesse kohta sattunud. Üritan alljärgneva tekstiga kõik võimalikult lühidalt, aga täpselt ära seletada.

Internet on muidugi täis erinevaid arvamusi ja kõigil on oma tõde, aga siin on kirjas need põhimõtted, mida mina olen omaks võtnud oma kogemuse, uurimistöö, veterinaaridega rääkimise, jms põhjal.

Btw, see alljärgnev, just eriti toitumise osa, käib ka paljude teiste näriliste kohta, ning teraviljavaba söögi osa lausa ka kasside ja koerte kohta, st kassid ja koerad peaksid ka sööma teraviljavaba sööki, aga nende puhul siis peaks olema toidus võimalikult palju liha (koeral vist mingi 75 ja rohkemgi %)

Täiskasvanud küüliku toitumine – mis sobib, mis mitte? Mida, kui palju ja millal anda?

Tänapäeva küülikud pole enam samasugused, nagu vanasti maal vanaema juures väikses puuris kasvatati. Siis oligi enamasti eesmärgiks küülik võimalikult kiiresti võimalikult suureks kasvatada ja lihaks teha, mitte teda tervislikult toita, hoida ja armastada, et ta elaks pika ja ilusa elu lemmikloomana. Siit tulevad ka erinevused lemmikloomana peetava ja liha eesmärgil kasvatatava küüliku pidamisel.

Küülikul peab koguaeg piiramatult ees olema hein ja puhas joogivesi. Hein on küüliku põhitoit, mis moodustab tema menüüst lausa 80-90%. Hein sisaldab palju kiudaineid, mis on küülikule ääretult tähtsad, et seedeorganid saaksid ilusti töötada ja samas kulutab see ka küüliku hambaid. Küüliku hambad kasvavad terve elu, seega on ülioluline hambad vahel kontrollida. Normaalne on kui hambad on kohakuti või ülemised ulatuvad veidikene alumiste peale. Kui hambad liiga pikaks kasvavad, siis tuleb jänku arsti juurde viia ja lasta seal hambad jälle normaalseks lõigata. Mõnel loomal peab seda lausa iga paari kuu tagant teha laskma!

Milline on hea hein ja miks see tähtis on?

Hea hein lõhnab meeldivalt ja värskelt, ei tolma, hallita ega ole märg. Hea hein on pehme, ilma kõvade kõrreliste ja tükkideta, ning värvilt ilus hele. Tolmav hein kahjustab küüliku hingamisteid, ning võib tekitada hingamisteede haiguseid. Sh aevastamine võib ka olla tingitud tolmavast heinast.

Veel toitumisest

Lisaks heinale ja veele, tuleks küülikule anda iga päev vähemalt üks klaasitäis värskeid juur- ja köögivilju ühe kilo kohta, st 2kg kaaluv jänku vajab kaks klaasitäit jne, soovitatavalt vähemalt kolme sorti korraga. Näiteks jupike porgandit, tükike paprikat ja natuke maitsetaimi vms. Aga kõike tuleb anda mõõdukalt, sest küüliku seedesüsteem on õrn. Brokoli, hiinakapsas, peakapsas jms kapsalised, ning õun, pirn jms võivad küülikule gaase tekitada, mille väljutamisega ta ise hakkama ei saa, seega tuleb värsket kraami anda ettevaatlikult ja vähe korraga. Väga raske olukorra puhul võib küülik gaasidesse lausa surra. Liialdada ei tohiks ka palju vett sisaldavate viljadega (kurk, paprika jms), sest need võivad põhjustada kõhulahtisust.

Kindlasti ei tohi küülikule anda sibulat (sh porrulauk, küüslauk, murulauk jms) ja kartulit, sest need on küülikule mürgised. Mina pole ka andnud tsitruselisi (mandariin, apelsin jms). Loomulikult pole küülikule sobivad ka piim, muna jms loomne produkt (piima ja muna võivad sisaldada mõned loomapoodides müüdavad maiused!). Ka praetud ja keedetud toidud pole küülikule sobilikud.

Vanasti anti küülikutele kuivatatud saia-leiba, et nad oma hambaid kulutaksid, aga lemmikloomana peetavale küülikule mina siiski leiba-saia ei pakuks. Esiteks sisaldab sai-leib loomseid produkte ja palju süsivesikuid, teiseks, see ei anna küülikule mitte midagi head juurde, seega pigem üldse mitte anda. Hammaste kulutamiseks pakkuda pigem õunapuu oksi. Küüliku toitmisel tasub alati mõelda mida ta looduses kätte saaks? Eestis elav küülik ei saaks ju iial looduses mandariini, ammusi siis veel saia-leiba… Aga ainult selle peale ka siiski enam lootma ei saa jääda, et küll küülik ise teab mis talle sobib ja mis mitte – koduküülik on need instinktid unustanud ja usaldab inimest, seega vastutad sina tema eest 110%.

Hammaste kulutamiseks ja närimisvajaduse rahuldamiseks tuleks küülikule pakkuda ka puuoksi. Sobivad näiteks õunapuu, pirnipuu, paju oksad ja lehed. Mõned väidavad, et sobib ka kirss, ploom jms luuviljaliste puude oksad ja lehed, aga teised ütlevad jällegi, et need võivad küülikule mürgised olla. Mina pole katsetama hakanud, ning olen pigem läinud mugavamat ja kindlamat teed, ning lõiganud neile oma aia õuna- ja pirnipuust oksi. Meie küülikud armastavad oksi väga, seega pakun neid neile mitu korda nädalas. Okste närimine rahuldab nende närimisvajadust, seega siis on lootust, et nad pole teie juhtmete, liistude ja tapeetide ampsamise järgi ka nii näljased. ;)

Küülikule ei ole hea anda ka viljateri ja neid sisaldavaid krõbinaid, sest ka need võivad küülikule tekitada gaase ja kõhulahtisust, millest ennegi juttu oli. Kui tahad küülikule graanuleid/krõbinaid siiski pakkuda, tuleks valida teraviljavabad graanulid (“grain free”). Kuna graanulid sisaldavad palju süsivesikuid, vähe kiudaineid ja palju kaltsiumi, võib täiskasvanul küülikul nende piiramatu manustamine põhjustada ülekaalu, südame-, maksa-, ja neeruhaigusi ning kroonilist kõhulahtisust. Kiudainesisaldus graanulites peab olema 18% või rohkem, ning toortuha sisaldus võiks jääda alla 8%. Täpsemat toitumisjuhist võid vaadata konkreetse krõbinapaki pealt. Normaalse ja mitmekülgse toitumise puhul ei vaja küülik ka vitamiine. Soolakivi võib puuris siiski olemas olla.

Krõbinatega on veel see lugu, et kui need on küülikul pidevalt piiramatult ees, võibki ta hakata krõbinaid heinale eelistama. Sellisel juhul tuleks krõbinate kogust kindlasti vähendada, et küülik ikka piisavalt heina sööks, mitte maiustaks vaid krõbinatega. Hein on küüliku põhitoit!

Toidu- ja loomapoodides müügil olevad krõbinad on enamasti küülikule täiesti sobimatud, sest need ei sisalda piisavalt kiudaineid ja on hoopis suure süsivesikute sisaldusega maiustused, mida võiks äärmisel juhul pakkuda vaid preemiaks, mitte põhitoiduna. Küülik loomulikult tahab neid, kui ta on neid proovida saanud, sest need on talle nagu komm. Aga liigne kommi söömine pole ju kellelegi hea, ammugi siis pisitillukesele küülikule. Kuigi kõik need värvilised pakid ja glasuuritud terad on inimestele kutsuvad, siis just sellepärast need selliseks tehaksegi – et inimesed neid ostaks. Tootjad tahavad vaid raha teenida ja neil on ükskõik, mis sinu küülikust seda toitu süües saab. Mina võrdleks seda näiteks nii – kõike müüakse, ka suitsu ja alkoholi, aga see ei tähenda, et need asjad sulle ju head on? Seega, alati vaadake ka krõbinate paki pealt mida see toode sisaldab.

Alla 3-kuune küülik – mida, kui palju, millal ja kuidas? Uude koju saabumine jms.

Kuni 3-kuuse küüliku toitmine ja hooldamine on aga veidi teistsugune. Kui sa oled omale just pisikese küüliku koju toonud, siis ei saa sa teda toitma hakata nagu täiskasvanud küülikut. Uude koju loovutatakse tavaliselt (minimaalselt) alates 2.elukuust, sest siis on küülik piisavalt iseseisev ja emast võõrutamine on juba toimunud. Alla 2-kuust küülikut ei ole soovitatav veel uude koju viia, sest ta vajab veel emapiima. Me keegi ju ei taha, et värskelt koju toodud jänkubeebi haigeks jääks ja sureks, seega pigem olla ettevaatlik ja kannatlik. Sellepärast ongi liikvel ka nii palju lugusi, kus loomapoodidest ostetud küülikud tihti uues kodus surevad. Põhjus on lihtne – nad on oma emadest liiga varakult eemaldatud. Kuu aega vana küülikutita on ju nii armas, et igal inimesel läheb süda hellaks, ning tahaks endalegi ühe koju tuua, st mida väiksem küülikubeebi, seda kergem on teda maha müüa! Keegi aga ei mõtle selle peale millisesse stressi väike küülik niiviisi langeb. Kuna küülik on juba oma olemuselt väga arg loom, siis võib see pisike hing stressi lausa ära surra. Kui lisada sinna veel vale toit jms, võivadki kahjuks tulemused väga kurvad olla.

Üldiselt soovitatakse alla 3-kuu vanustele küülikutele värsket kraami üldse mitte pakkuda, sest nende seedesüsteem ei pruugi veel selle jaoks valmis olla, ning kõhulahtisus ja gaasid on kerged tekkima. Uued omanikud on tihtilugu küülikust ka nii vaimustuses, et tahaksid talle koguaeg midagi head pakkuda, et jänkule heameelt teha. Hea soov, aga tulemus võib kurb olla, seega tasub siinkohal väga ettevaatlik olla. Värsket kraami tuleks tutvustama hakata vähehaaval. Ühel päeval näiteks viiluke porgandit, teisel päeval juba veidi suurem viiluke jne. Tark ei torma, sest pisike küülikutita saab esialgu kõik oma vajalikud ained heinast, ning ka emapiimast saadud heast kraamist jagub veel mõneks ajaks.

Ka krõbinaid võib väiksele küülikule pakkuda, aga jällegi, jälgida tuleks mida krõbinad sisaldavad ja kui vanale küülikule need sobivad. On täiesti saada ka teraviljavabu krõbinaid, mida võib anda alates 3. elunädalast. Esimese 5-6 elukuu jooksul, kui küülik veel aktiivselt kasvab, ei pea krõbinate hulka piirama, sest ülekaaluks jms veel ohtu pole, st alla 6-kuu vanusel küülikul võivad krõbinad koguaeg ees olla. Aga siis tasuks jällegi jälgida seda, et küülik ikka piisavalt heina sööks ja vaid krõbinatest ei toituks. Kui märkad, et heinaküna seisab täis, aga krõbinakauss kipub pidevalt tühjaks saama, tuleks mõneks ajaks krõbinate kogust piirata.

Alati tasub küüliku eelmiselt omanikult uurida millist toitu ja kui palju ta nende juures sai, ning omalegi koju samu asju varuda. Siis on küülikul üks uus asi ka vähem, millega uues kodus harjuma peab. Kui mina oma kaks küüliku-õde võtsin, siis kolistasid nad mitu õhtut täpselt kell 22.00 oma puuri ust, justkui millegi meeldetuletuseks. Eeldasin, et ju nad olid siis vanas kodus harjunud iga päev kell kümme õhtul midagi head saama, ja nüüd tuletasid mullegi meelde, et halloooo, snäki aeg! :D

Esimesel paaril päeval, kui sa oled just küüliku koju toonud, tasub talle rahu anda, et ta saaks omas tempos uue kodu, inimeste, häälte ja lõhnadega harjuda. Ma saan väga hästi aru, et tahaks hirmsasti seda väikest karvapalli paitada ja nunnutada, aga anna talle aega. Küülik on arg loom ja enese liigne peale surumine võib talle pigem tekitada hirmu ja tunde, et ta peab end sinu eest kaitsma (võib tekkida kaitserefleks hammustamise jms näol). Ära kisu teda vägisi sülle, vaid pigem paku talle käest midagi maitsvat, et ta saaks sinu lõhnaga harjuda ja vajadusel jälle vabalt eemale tõmbuda.

Kõige parem viis uue küülikuga sõbraks saada, ongi talle aega anda, talle käest maitsvaid palu pakkuda ja lihtsalt rahulikult tema lähedal istuda. Kui ta on valmis, siis tuleb ta ise sinu juurde sind uudistama. Mina näiteks jätsin küülikute puuri ukse lahti ja nad ise hakkasid siis vähehaaval puurist väljas käima, kui tundsid, et ümbrus on piisavalt turvaline. Las puur olla tema tagala, kus keegi teda ei kisu ega sega, et ta saaks end seal turvaliselt tunda. Las ta usubki, et keegi ei saa teda sealt kätte. :D

Üks või mitu küülikut?

Kui mina oma esimesed küülikud võtsin, siis soovisin võtta kohe kahte korraga, sest koos on ju palju toredam. Nüüd aga, kui need kaks on osutunud parajateks tõbrasteks. :D mõtlen, et oleksin ikka pidanud võtma esialgu ainult ühe. Neil on muidugi koos toredam, aga kaks on ikkagi poole rohkem, kui üks. Poole rohkem hävitustööd, poole rohkem väljaheiteid põrandal, toidule kulub poole rohkem jne. Lisaks tekkis neil mingil hetkel võistlusmoment, et kes siis on ikkagi karja boss, ning nad hakkasid valimatult igalepoole oma junne jätma, ning kõike uriiniga märgistama. Küüliku uriin aga haiseb umbes sama kohutavalt, nagu kassi oma, seega sai minu elutoast ühel hetkel paras karjalaut. Siinkohal on mulle aga abiks uriinihaisu eemaldaja, mida kulub meil ikka kõva pudelike kuus. Selle eemaldajaga pesen aeg-ajalt üle kõik puurid, ning kui keegi on maha loigu jätnud, pesen ka selle koha kohe haisu eemaldajaga üle. Vaid nii saan oma kodu inimlikus seisukorras hoida.

Ühesõnaga, kui minult küsida, et kas üks või mitu küülikut, siis alustuseks soovitan võtta vaid ühe. Kui hiljem tekib sul aga tunne, et üks on ikka liiga vähe, saab üldiselt alati teise juurde võtta. Harjutamiseks läheb veidi aega ja on risk, et ehk nad ei hakkagi omavahel läbi saama, aga see on kindlasti parem, kui see, et sa avastad end ühel hetkel olukorrast, kus tahaksid mõlemad küülikud lihtsalt mättasse lüüa, sest keegi on sulle jälle voodisse, vaibale või diivanile kusenud.

Mina panin siinkohal tähele ka seda, et kui ma võtsin kaks jänksi korraga, ei pidanud nad vajalikuks minuga sõbruneda, sest nad olid ju teineteisel juba olemas. Üksikuna võetud küülik aga sõbrunes minuga paremini, sest kedagi teist, kellega suhelda, tal ju polnud. Eks siin võib muidugi mängida väga suurt rolli ka küüliku enda iseloom ja see millisest kodust ta sinu juurde tuleb.

Emane või isane küülik, pättuste tegemine jms.

Üldiselt arvatakse, et emased on rahulikumad, peavad paremini korda ja on üldse pigem sellised nunnud. Samas kui isased on rohkem metsikud, märgistavad oma territooriumi jne. Omast kogemusest ütlen aga, et meil on asi pigem vastupidi. Minu emased küüliku-õed on ikka tõelised tõprad – lasevad oma hädad kuhu juhtub- diivan, voodi, padjad – spetsiaalselt kohe käivad sinna kusele, kui saavad! Koguaeg hüppavad oma puuri peale ja pissivad siis sealt sorinal alla, hiljem hüppavad sinna loiku sisse ja löövad käppadega kust kahte lehte laiali, endal selline nägu ees, et ”omg, iu, kes see kuses siia, omg, iu!”. Emased on täielikult ära hävitanud mu eelmisel suvel valminud elutoa – pole seina, kust nad poleks tapeeti maha kiskunud. Kõik juhtmed, mis meil vähegi on korraks vedelema jäänud, on just emased läbi närinud. Mingiaeg harrastasid nad lausa seda, et hüppasid telekalauale, ronisid teleka taha ja hakkasid sealt juhtmeid närima! Küülik võib väga kõrgele hüpata. Üks mu emane hüppab maast vabalt 60cm kõrgusele, kapi peale.

Isane on meil aga hoopis teisest puust. Ta on mul nüüd emastest eraldi tuppa tõstetud, ja tema võib kasvõi 24/7 lahti olla, mitte ühtegi sigadust ei tee! Pole ta iial mulle voodisse kusenud (kuigi olen näinud, et ta vahel voodite peale ikka hüppab), ühtegi seina, juhet ega liistu pole ta ka närinud. Isegi pabulaid ei jäta põrandale, vaid käib teeb oma hädad kõik kenasti puuri ja potti. Täielik muster-küülik! Probleemid tekivad vaid siis, kui ta kogemata elutuppa pääseb, kus emaste puurid on. Siis on ta nii ärevuses, et pissib ja junnitab terve puuri esise täis.

Ühesõnaga, mina ei oska küll kindlalt väita, et üks sugu oleks nüüd parem, kui teine. Ma usun, et siin pigem mängib jällegi rolli küüliku iseloom ja see kuidas ta kasvatatud on.

Üks asi, mida ma igale inimesele, kes küülikut võtta soovib, meelde tuletan, on see, et küülik pole mingi ninnu-nännu loom. Ta võib olla su parim sõber, aga ta võib osutuda ka täielikuks tõpraks. See on fakt, millega pead arvestama. Maha kistud tapeedid ja läbi näritud juhtmed võivad olla alles algus! Kõik mis ripakil, see ära. Küülikud on hullemad hävitusmasinad, kui lapsed! Silmapilguga võivad nad läbi hammustada üle lauaääre rippuvad kõrvaklapid või klaviatuuri juhtme, maas vedeleva pikendusjuhtme või laadija. Nende hambad hakkavad kõigele taha. Lahtine tapeedinurk – või noh, kui pole lahti, siis teeme nii, et on lahti! Igal juhul, ole mureta – ajame asja korda ja tõmbame selle tapeedi maha! Liistud võidakse ära närida, samuti mööbel (mu puidust köögilaud on nii mõndagi näinud!) Sa pead valmis olema, et küülik võib su asju hävitada, ning kedagi peale iseenda sul sellisel juhul süüdistada pole. Muidugi võib sulle sattuda ka muster-küülik, kes neid asju ei tee, aga igal juhul, sa pead selliseks asjadekäiguks valmis olema.

Loe veel minu kogemusi SIIT ja SIIT! P.S tegu on emotsiooni ja viha tulval olles tehtud postitustega, reaalselt pole ma ühtegi küülikut veel ära suutnud ikkagi anda. Nad on tõprad, aga nad on minu tõprad…

Puur, sinna sisse käiv varustus jms.

Siin kehtib minu arust reegel, et mida suurem, seda parem. Aga võtame siiski arvesse, et kõik kodud ei ole kummist, ning igalepoole ei mahu 160cm pikk puur, aga absoluutne miinimum võiks olla 120cm küljepikkusega puur.

Arvestada tuleb siiski seda, et küülik peab puuris veetma suure enamuse oma päevast. Osa ruumi võtavad enda alla veel erinevad vee- ja toidukausid, pesa, vetsupott jms, seega jääb küülikul vaba ruumi iga puuri lisatava asjaga aina vähemaks. 120cm pikas puuris näiteks u 2kg kaaluv kääbusküülik väga joosta ega hüpata ei saa…

Mina näiteks tellisin enda küülikutele puuri Saksamaalt (zooplus.de), sest seal maksab 160cm pikk puur u 70 eurot, Eestis ei saa sellise raha eest isegi mitte 120cm puuri. Antud lehel on ka hein, krõbinad, mänguasjad, kausid, künad jms palju odavam, kui Eestis. Meie kohalikus toidupoes maksab näiteks 500g heinapakk 1.29, zooplus.de lehelt tellides saan sama raha eest terve kilo (tellin 17kg pakiga). Teraviljavabad krõbinad, mida mina oma küülikutele ostan, maksavad seal 6-8 euri/4kg. Väga soojalt soovitan seal lehel ringi vaadata, eriti just puuri valides.

Mina olen puuri põrandapinda säästnud ka puuri võrede külge kruvitavate kausside abil. Veetopsik on meile võrede küljes ka sellepärast, et nad ei saaks sinna nii palju sodi sisse ajada. Mina soovitangi küülikutele vett pakkuda pigem kausist, kui sellest kuulikesega pudelist. Kausist joomine on küülikule loomulikum, ning ta saab paremini ja kiiremini vett kätte, sh ta joob rohkem, mis omakorda on talle jällegi kasulik.

Kui aga valida siiski põrandale käivad kausid, tasuks eelistada raskeid ja laia põhjaga anumaid, et küülikul oleks võimalikult raske neid ümber ajada. Tasub jälgida ka materjale, sest küülikud kipuvad iga asja peal oma hambaid teritama ja plastmassi söömine pole kindlasti hea mõte.

Kuna küülik on uruloom, siis oleks tore talle puuri ka pesa panna, kuhu ta saaks vajadusel peitu pugeda.

Allapanu – mida, kuhu, kui palju?

Mina olen asja lahendanud nii, et puuri põrand on paljas ja puidugraanilid on küülikutel vaid vetsupotis. Kui ma ka ülejäänud puuri põranda millegagi katan, kipuvad nad alati sinna pissile, seega meie jaoks toimib kõige paremini just selline variant. Hea kerge puhtana hoida, materjali kulub vähem ja ei jõua ka haisema hakata.

Allapanuks ei sobi kindlasti paakuv kassiliiv, sest kui küülik seda näksima juhtub, ummistab see tema sooled ära. Hea pole ka ajaleht jms, sest seegi on küülikule mürgine.

Poti peal käimine – kuidas õpetada?

Mina proovisin mitmeid erinevaid variante, aga kõige paremini on siiani siiski töötanud see, et puuri põranda jätan paljaks, ning graanulid panen vaid vetsupotti. Mulle tundub, et nii saab küülik kõige kergemini aru kus on hädal käimise koht. Meie küülikud on paari päevaga ära jaganud, et kui nad keset puuri pissivad ja sinna hiljem sisse hüppavad, on neil paha olla. Kes see ikka tahaks olla märg ja haiseda nagu uriin, seega hakkavad nad poti peal pissil käima. Junne jätavad vahepeal ikka sinna kuhu juhtub, aga puuris nad siiski pigem hoiavad puhtust. Muide, ma soovitan panna heinaküna vetsupoti kohale, sest küülik on nagu part – sööb ja kakab.

Neid puidugraanuleid ostan ma kõige tavalisemast ehituspoest, puidupellet jms on selle toote nimi. Hind on ka väga hea, võrreldes muude alternatiividega – 15kg kott maksab ca 4.50.

Olen proovinud ka saepuru jms, aga kuna meie küülikud on pikakarvalised, siis jääb sodi kergelt neile karvade külge, ning siis on terve puur ja ka meie elamine seda jama täis. Aga kui siiski otsustad allapanu terve puuri ulatuses panna, tuleks valida midagi pehmemat, kui need puidupelletid või siis pelletid heinaga katta, sest puidupelletid on teravad ja kõvad, ning võivad küüliku jalgadele haiget teha, kui ta pidevalt nende peal hüppama peab.

Väljaspool puuri puhtuse hoidmine on muidugi omaette teema. Iga paari kuu tagant (eriti just indlemise ajal) tekib minu küülikultel mingi kreisi idee, et on okei IGALEPOOLE pissida ja junnitada. Siis tuleb neil aga jällegi läbida kiirkoolitus nimega ”kus on kusemise koht”. Ninapidi ”õnnetuse” juurde (karmimal juhul lausa sisse, kui muidu ei õpi) ja puuri tagasi oma tegude üle järelemõtlema, vähemalt paariks tunniks. Väga hästi saavad aru, ei ole nad midagi nii lollakad, nagu mõni väidab. Vähemalt pissiloikude puhul töötab see hästi, junni-probleemi vastu ma veel lahendust leidnud ei ole…

Vabalt liikumine.

Küülik pole puuriloom, st ta vajab iga päev vabalt liikumist – minimaalselt 2-3h päevas, et püsida terve ja tugev. Küülik, kes ei saa piisavalt vabalt liikuda, muutub närviliseks ja kurjaks, ning tal tekivad halvad harjumused (näiteks näksamine, puuri võrede kolistamine jms). Vähese liikumisega kaasnevad ka ülekaal, liigeste jms probleemid.

Suguküpsuse saabumine, kastreerimine ja steriliseerimine.

Küülik saavutab suguküpsuse umbes 3-4 kuu vanusena, seega selleks ajaks tuleb kindlasti emased ja isased eraldada või steriliseerida/kastreerida, kui sa poegi ei soovi. Õde ja vend poegi saada ei tohi! Pojad võivad sündida väärarenguga jms tervisekahjustustega.

Kastreerimine/steriliseerimine pidavat ka küülikut leebemaks muutma, seega kui sul on probleeme küüliku käitumisega, tasuks proovida tema kastreerimist/steriliseerimist. Maksab see umbes 50+ eurot, olenevalt kliinikust.

Vaktsineerimine.

Eestis vaktsineeritakse küülikuid müksomatoosi vastu. Müksomatoos on ägedalt kulgev väga nakkuslik küülikute viirushaigus, mille peamised tunnused on silmapõletik ning nahaalused sültjad moodustised, mis on peamiselt pea-, päraku- ja suguelundite piirkonnas. Haigus esineb puhangutena. Sagedamini haigestuvad küülikud soojadel aastaaegadel. Haiguse peamiseks levitajaks on verdimevad putukad (sääsed, kirbud, täid, puugid). Mõned viirustüved levivad ka õhu kaudu, seega ei ole vabanduseks ka see, et ”minu küülik ei käi õues ja ei puutu putukatega kokku”. Aknaid ju ikka teete suvel lahti ja sealt võib ka see õnnetu sääseke sisse lennata, kes haigust kannab. Haigusele spetsiifiline ravi puudub, seega pigem investeeri korra aastas see 20 eurot ja vaktsineeri oma lemmik ära. Vaktsineerida saab alates 3.elukuust.

Ootamatud kulud

Haigus ei hüüa tulles ja sa pead valmis olema selleks, et küülik võib üleöö haigestuda, ning sul on vaja ta kiiresti arsti juurde viia. Mõtle selliseks puhuks variant valmis – milline kliinik, kes viib, kuidas viib ja pane selle jaoks ka raha kõrvale, sest iial ei tea millal see ootamatus sind tabab. 100 eurone kliinikuarve võib sul kuulõpus üle jõu käia, aga kui sellest oleneb su lemmiku elu, pead sa selleks kulutuseks valmis olema. Selliseks puhuks võiks olemas olla ka transpordipuur, millega on looma turvaline transportida.

Muu

  • Küüliku haistmismeel on väga tundlik, seega on talle kõik vänged lõhnad ebameeldivad. Ära lõhnasta end küüliku lähedal ega kasuta tema puuri pesemiseks mingeid lõhnastatud puhastusvahendeid ega kemikaale. Ära kasuta ka lõhnastatud allapanu. Ebasobilikuks peetakse ka ntk okaspuudest tehtud saepuru, sest selle lõhn võib küüliku haistmismeelt ärritada, lisaks on okaspuud neile mürgised.
  • Küülikut ei tohiks märjaks teha, sest ta võib kergesti haigestuda. Nad saavad enda pesemisega üldiselt ise ka väga hästi hakkama. Kui aga tekib siiski väga tugev vajadus küülikut pesta, tuleks seda teha soojas, tuuletõmbeta ruumis, sooja veega, ning peale pesu küülik koheselt korralikult kuivatada.
  • Küülikuga võib ka õues käia (spets õue puur, jalutustraksid), aga vaid ilusa, tuulevaikse ilmaga, ning ajal mil muru pole enam märg. Õuepuuri puhul tasub jälgida, et ta ei saaks sellest välja, st, et puur oleks kinni nii pealt kui alt. Küülik oskab kaevata, seega on ta igati võimeline end puuri alt välja kaevama, lisaks hüppavad nad väga kõrgele – 60cm maast üles hüpata pole minu küülikutele näiteks mitte mingi probleem. Ohtlikuks võivad saada ka röövloomad, kes end puuri sisse murda/kaevata võivad.
  • Küülikule ei meeldi kõrgused, sh kõrgel süles olla. Pigem istu temaga maas, et ta ootamatult rabelema hakates maha kukkuda ja end vigastada ei saaks.
  • Jah, küülik tõesti ongi üks paras sitahäda, kes iga väikse asja peale haigeks jääda või ära surra võib, seega tasub olla ettevaatlik ja tähelepanelik.

Kui keegigi suutis selle, üle 4000 sõnalise teksti, lõpuni lugeda ja sul pole seejuures vähimatki huvi küülikute vastu, anna mulle endast teada – sa oled kiitust väärt! :D :D :D

Kui kellelgi on siia nimekirja veel midagi lisada, mis võiks ühte potentsiaalset küülikuomanikku aidata, siis ole hea ja jaga oma kogemust! :)

Tuuleveskitega võitlemine…

Ma ei tea enam kas asi on selles, et ma olen rase-megaemotsioon, või lihtsalt ongi mõni inimene nii… rumal, aga aina enam märkan ma ka nö suurte tegijate poolt pirakaid apse, mida lihtsalt ei tohiks juhtuda. Ja järjekordselt on teemaks muidugi turvavarustus.

Ma eeldan, et enamus teist mäletavad, et hiljaaegu oli siin üks suur kammajaa ühe autode edasimüüjaga (või misiganes see firma on), kus firma reklaamis oma uut ja toredat ”suurpere autot”. Ma ka väga täpselt ei jõudnud end kurssi viia selle draamaga, aga mina sain aru, et nemad väitsid, et selles autos võib tagaistmele paigutada kolm turvatooli, või -hälli, kuigi auto kasutusjuhend seda selge sõnaga keelas. Sellele ”väiksele asjale” tähelepanu tõmbavad kommentaarid kustutati, ning need inimesed lihtsalt blokeeriti sealt lehelt.
Kui aga asi suure kella külge tõmmati, sai firma lõpuks aru, et on teinud vea, ning kutsusid ühe MTÜ Laps Turvaliselt Autos inimese enda juurde intekat andma. Hiljem pandi sellest turvavarustuse teemal hariv video kokku.

Järgmine, minu arvates, suur apsakas oli ühe väga suure jälgijaskonnaga riidefirma poolt, kes tegi ühe tuntud inimesega koostööd. Ühel on instagramis, kus ka need fotod rippusid, pea 11 tuhat, teisel pea 14 tuhat fänni. 25 tuhat potensiaalset mitte-nii-teadlikku-inimest, kes võivad sellisest pildist vale infot saada ja oma lapse elu ohtu panna…Nimelt riputati üles pilte, kus alla aasta vanune laps oli turvahälliga nägu sõidusuunas. Jah, tegu ei olnud liikuva autoga, vaid fotoshuudiga, ning võib ju öelda ka seda, et kes see ometi nii loll on, et paneb lapse turvahälliga valet pidi ja KUIDAS üldse on võimalik hälli niipidi kinnitada, aga uskuge mind – see ON võimalik! Reaalselt, ma olen lugusi kuulnud ja pilte näinud…
Kui nüüd üks värske, mitte-nii-teadlik-lapsevanem seda pilti näeb, võib tallegi jääda mulje, et see ongi okei, et äkki nii ka võib, sest TEMAL ju oli ja TEMA on ju ometigi hea, kuulus ja tark. See mitte-nii-teadlik-inimene ei pruugi kahte ja kahte omavahel kokku panna, ning aru saada, et tegu oli vaid fotosessiooniga. Seega on targem selliseid pilte üldse mitte üles panna, et vältida rumalaid olukordi, mis võivad mõnele beebile maksma minna tema elu. Kui sellele asjaolule tähelepanu juhiti, siis lõpuks siiski mõisteti viga, vabandati ette-taha, fotod kustutati ja riiete reklaamimiseks tehti uus sessioon.

Selle kõige lappimise eest tuleb tänulik olla MTÜ Laps Turvaliselt Autos inimestele, kes seda vaevarikast tööd varjatult teevad. Seega, kui keegi peaks kunagi kusagil nägema mõnda sellist prohmakat ja ise ei julgeta midagi ütlema minna, siis KINDLASTI andke sellest teada lapsturvaliseltautos@gmail.com või nende facebooki lehe postkasti. Viimane on info edastamiseks ka kõige kiirem viis, sest enamasti on kiire reageerimine ülioluline.

Ja siis eile… Lugesin ühe emme suurt imestust, et tema mees oli politsei poolt kinni peetud, ning politseinik oli mehele noomituse teinud, et miks neil lapse turvatool ”valet pidi” on, et laps peab ikka näoga sõidusuunas olema. Tegu oli AxKid Minikid turvatooliga, mis ongi vaid selg sõidusuunas kasutatav, sest noh, see on kõige turvalisem viis lapse transportimiseks. Aga nagu reaalselt… Kui juba POLITSEINIKUD, kes peaksid hea seisma meie, ja eelkõige meie laste, turvalisuse pärast, jagavad sellist väära infot, siis… Mõni lapsevanem ehk jääbki sellist politseinikku uskuma, sest noh, POLITSEINIKUD ju ikka teavad mis on õige, aga… ma ei tea. Mul saab lihtsalt mõistus otsa seda lollust vaadates. Paratamatult jääbki selline tunne, et me võitleme tuuleveskitega.

See on juba tavaline, et ma sõimukirju saan, kui ma mõne teema või postituse all turvavarustuse teemal ”targutan”, aga siiski, see teeb mind nii kurvaks, kui mõni inimenene loeb mu teksti ja selle asemel, et järele mõelda, kukub lahmima, ning oma rumalust õigustama. Alles eile saadeti mind näiteks sõna otseses mõttes p***i, sest julgesin tähelepanu juhtida asjaolule, et aastasele lapsele kohe kindlasti ei sobi nägu sõidusuunas Brittoni firma turvatool. :D

”Vanasti polnud üldse turvatoole ja näe, ikka elame!” See on ilmselt üks kõige levinumaid vastuseid, mida ma näen. Muudkui vanasti ja vanasti. Vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem… Esiteks, vanasti polnud nii palju autosi, teiseks kiirused polnud nii suured ja kolmandaks – ka sel ajal juhtusid avariid, surmaga lõppevad avariid! Sel kuldsel-hea-ajal nimega ‘vanasti’ lihtsalt polnud inimestel facebooki, et kõike suurele ilmale kohe kellama kukkuda. Muide, autosi oli sel ajal palju vähem, aga avariisi toimus ikkagi sama palju, nagu tänapäeval… Ühesõnaga, mina olen teatud inimestega alla andnud. Ühe korra seletan ja kui inimene hakkab klähvima, nagu marutõbine koer, siis head teed tal minna. Mõistusega inimene saab aru, ülejäänud lihtsalt…noh, ei saa. Hirmus on lihtsalt vaadata neid uhkeid autosi, kus sees on ebaturvalised turvatoolid, mis vastavad mingitele hädistele miinimumnõuetele. Veel hirmsam on liikluses liigelda ja näha kõiki neid ohtlikke manöövreid, mida tehakse. Mul hakkab süda sees värisema, kui vaatan kuidas mõni idioot minust 120ga kurvis mööda sõidab, nagu tänavapostist. Mis siis kui ees tuleb mõni auto (veel hullem – rekka) ja see ”lahe” kimataja otse minu ees matsu paneb, ning tänu temale ka meiega midagi juhtub? For fuck sake, mul on kolm last! Sellistel tahaks lihtsalt õlgadest kinni võtta ja kõvasti raputades küsida, et mis kurat sul viga on… See 10-20-30 km kiiremini sõitja võidab oma teekonna ajakulus paar minutit, aga mina pean sellepärast riskima oma laste eludega? Millal ükskord inimesed ometi aru saavad…

Aga, et mitte lõpetada seda postitust nutumaik suus, siis jagan teile Laps Turvaliselt Autos facebooki lehelt toda toredat ja harivat videot, millest enne juttu oli – vaata SIIT! Ning mul on hea uudis ka neile, kes hakkavad oma põnnidele uut turvatooli vaatama – 2018a plus testi läbinud turvatoolide nimistu on väljas!*

*Plus test on maailma kõige karmim turvatest, mille on läbida suutnud vaid käputäis turvatoole, sh ka eelpool mainitud AxKid Minikid ja meie laste AxKid Wolmax.

Kuidas valida lapsele (ratsa)kiivrit?

Kuna Joel ja Annemaia käivad nüüd iga nädal vähemalt korra ratsutamas, siis oli neile vaja ka isiklikke ratsakiivreid. Kui ma seda laste ratsatreeneriga arutasin, soovitas ta mul pöörduda ratsavarustus24.ee poole, sest tema olevat juba aastaid oma varustust sealt ostnud, ning pöörduvat selle e-poe pidaja poole ka muude hobusteemaliste küsimustega. Mulle meeldib, et nende koduleht on hästi üles ehitatud. Seal on väga kerge orienteeruda ja leida, mida otsid. Mõnel teisel lehel võidki jääda klõpsutama, sest asjad on täiesti ebaloogiliselt paigutatud.

Kuna ratsavarustus24 nö ‘peakontor’ asub Kirsi Ponitalu lähedal, kus me ka ratsutamas käime, käisime kohapeal kaskasi proovimas, et kindel olla, et lapsed saavad täpselt õiged kiivrid, mis nende pea kujuga sobivad. Kuna Annemaia ja Joel on kiiresti kasvavas eas, tundus kõige mõistlikum võtta neile reguleeritavad kiivrid, et tagada maksimaalne kasutusaeg. See tundub ideaalne variant samuti ajaks, kui kiivri alla peab veel mütsi panema, samas saab kiivri parajaks timmida ka suviseks perioodiks, mil mütsi enam vaja pole.

dsc_0054

Annul on lilla värvi vaimustus, seega valis tema omale lilla kaska, mille peal pidid loomulikult olema ka hobused. Joelil oli värvist veel suva, seega sai tema musta värvi kaska, sest see mudel istus tal peas kõige paremini. Saada oleks vast olnud ka kirjumaid variante, aga lõppkokkuvõttes on siiski kõige olulisem kiivri turvalisus ja see, et kiiver lapsel hästi peas istuks.

Mõned näpunäited, kuidas kiivrit valida:

  • Kiivri kinnitusrihmad peaksid moodustama Y tähe ja pannal peaks jääma kõrvanibu alla. Mitte mingil juhul ei tohi kiiver katta kõrvu!
  • Kui pead küljelt küljele ja ette-taha liigutada, siis kiiver ei tohi liikuda.
  • Kiivri esimese otsa ja lapse kulmude vahele peaks jääma umbes kahe sõrme jagu ruumi, ning kiiver peab olema paraleelselt.

wpid-DSC_0021_20180419220632801.jpg

Kas te seda teate, et ka kiivritel on säilivusaeg, samamoodi nagu turvahällidel ja -toolidel? Sarnaselt enamikele turvahällidele ja -toolidele, on ka kiivrite säilivusajaks enamasti 5 aastat. Seda muidugi juhul, kui selle viie aasta jooksul pole kiivriga mingit õnnetust juhtunud. Peale avariid vahetate ju turvavarustuse välja? Kiivriga on samamoodi. Kiiver on ette nähtud kaitsmaks su last sel ühel korral ja edaspidi ei pruugi see enam nii turvaline olla, seega tuleks kiiver peale õnnetust välja vahetada. Siinkohal peaks kindlasti tutvuma turvavarustuse kasutusjuhendiga, et kindlaks teha mis hetkest hakkab kasutusaeg jooksma. Mõnel firmal algab see aeg tootmiskuupäevast, mõnel sellest hetkest, kui kiiver kasutusele võetakse (turvahällide ja -toolidega on sama lugu!).

dsc_0034

Praegu vaatan, et Joelil on kiiver pahasti ikka jäänud sinna mütsi peale.

Samamoodi nagu ma ei roniks punaste lintide alt ehitusplatsile, kuigi sealt saaksin ehk kiiremini oma sihtkohta, aga samas riskiksin näiteks telliskiviga pähe saamisega, ei ostaks ma ka riski peale turvavarustust järelturult. Lapse turvalisus pole minu jaoks asi millega riskida. Iialgi ei tea mida see “hästi hoitud” antud müüja arvates tähendab. Asi ei pruugi olla avariiline, aga äkki on see lauanurgalt või kapi otsast alla kukkunud, mis tegelikult on sama asi – turvavarustus on rikutud ja ei pruugi enam turvaline olla. Müüja jaoks ei pruugi see probleem olla, aga minu jaoks oleks see ikka väga suur probleem.

Tänapäeval näevad paljud inimesed vaid potentsiaalselt teenitavaid eurosi, mitte seda mis on tõeliselt tähtis, seega valetatakse ka must valgeks ja pannakse sead lendama – peaasi, et raha saab. Ma ei kavatsegi maksta asja eest, mille turvalisuse puhul jääb kahtlusruumi. Kasutatud turvavarustust julgeksin ma äärmisel juhul osta vaid kelleltki oma lähiringkonnast, st kelleltki, kelle turvavarustuse teemaliste põhimõtetega ma nõustun ja keda ma usaldan piisavalt, et teada, et nad ei müüks mu lapsele kahjustatud asja.

Ühesõnaga, turvavarustust valides palun teil olla teadlik, ning enne ostu teha uurimistööd kas ja kui turvaline on antud toode, mida ostma plaanite hakata. Lõppkokkuvõttes võib see siiski maksta teile teie lapse elu ja sellega ei taha me ju keegi riskida…

dsc_0025

Kel on aga sel aastal vaja täiendada enda või oma lapse ratsavarustust, siis ratsavarustus24.ee lehel kehtib teile oktoobri lõpuni sooduskood LIPSUKE, mis annab teile -10% kõigelt, sh ka juba eelnevalt sooduses olnud toodetelt! Sooduskood tuleb kirjutada ostukorvis olevasse kinkekaardi turvakoodi lahtrisse. Ja kui teil on vaja ratsavarustuse teemal nõu, siis kirjutage julgelt selle e-poe pidajale, Riinule, ta on väga tore ja abivalmis! Kontaktandmed leiate SIIT!

Kolmas laps: kakskümmend neli nädalat

Mul on selline tunne, et ma olen juba unustanud kuidas oli olla ”normaalne” inimene. Ma nagu mäletan, et kunagi vist nagu oleks olnud selline aeg ka, kus ma mõtlesin, et tõusen püsti ja lihtsalt tõusingi… mitte ei veninud suure oigamise saatel kaks minutit selleks, et siis teosammul edasi longata, nagu jalutu zombie. Reaalselt, isegi Annul on minust kahju! Käib teine pidevalt murelikult mu õlga patsutamas, kui näeb, et ma jälle kuskil siruli olles õnnetult siputan, nagu selili kukkunud kilpkonn. ”Rahulikult emme, rahulikult!” kordab ta.

Ühesõnaga jah, sama vana, ei midagi uut sel rindel. Sada valu, meeletu ootusärevus ja haiglaselt kiiresti kasvav kõht. Endal on ka täiega imelik selline sitahäda olla, aga no ausõna, asi ongi vahepeal päris jura…

Vahepeal teeb mulle veidi muret ka lapse liigutuste mitte tundmine. Või noh, ma midagi ikka tunnen ja vahel müdistab ta seal kohe mõnuga ringi, aga see on ikkagi pigem harva. Tavaline on see, et päeva jooksul saan heal juhul paar-kolm tuntavat matsu, ning kui joppab, siis õhtul, kui olen juba kuskile lääpa ära vajunud, tunnen veel mõnda müksu, aga see on ka kõik. Seda on minu arvates ikka maru vähe. Eelmiste raseduste ajal käis mul sellises staadiumis, minu mäletamist mööda, juba korralik möll. Eks sel korral ole muidugi see erinevus ka, et platsenta on ees seinas, ning pekk ka kindlasti veel summutab neid lööke, aga ikkagi. Vahel võtab kohe kõhedaks, kui mõtlema hakkan, et millal ma siis viimati midagi üldse tundsin ja ei suudagi nagu meenutada. Ükspäev oli lausa nii, et ma ei saanud üle 24 tunni mitte ühtegi matsu. Isegi kõhu togimine, erinevate asjade söömine, jms ei aidanud. Vot siis tõmbas küll seest õõnsaks korraks. Ma ei tea, mõtlen üle niikuinii, nagu alati, aga arvestades, et see elanik on seal juba ca 30 cm pikk, siis võiks teda nagu ikka rohkem tunda olla. Teine variant on see, et see laps on lihtsalt tulnukas, sest siiani on kõik temaga seonduv olnud 180 kraadi erinev sellest, mis mul tema õde või venda oodates toimus (loodame siis, et sama kehtib ka sünnituse kohta!). Püha jumal, kujutate ette, äkki see beebi tuleb… rahulik? Vaene laps sel juhul, sest õde ja vend on tal küll puhta segased. Ilma naljata, vaadake kasvõi mu instagrami, seal on tõendusmaterjali küllaga. :D

Ma ei suutnud oma inner pregosaurust ka rohkem kontrolli all hoida, ning tellisin sel kuul lapsele igast väiksemat nänni juba ära. Homme peaks saabuma pakike Tulast, paari nädala jooksul peaksid tulema mõned riidest mähkmed, wubbanub, mähkmekorv, kokkuvolditav vann jms. Järgmisel kuul (või juunis) vast saan ära tellida ka turvavarustuse ja selle 3in1 häll-lamamistooli, vaatan, et mytoys.de lehel on need päris hea hinnaga. Siis on jäänud veel kuskilt välja otsida kõhukipsi komplekt, mille tegemine mul juba traditsiooniks saanud on, ning otsustada millisest riidest ja mida täpselt ma tahan, et sõbranna saaks ära õmmelda kojutoomiskomplekti ja tekikese.

Veel tahan selle lapsega katsetada sellist asja nagu white noise taustamüra, mis aitavat lapsel paremini magada. Kuigi jah, Annu ja Joel on minu arvates siin piisavalt suur ‘taustamüra’, olen siiski otsustanud uuele beebile osta Cloud B jänku, mis teeb siis seda paljukiidetud white noise müra ja merekohinat, lisaks jäljendab see südametukseid, laulab unelaulu ja on ka öölambi eest. See jänku võikski siis ideaalis jääda beebitüdruku kaisukaks, mille kõrval saaksin ka iga kuu pilte teha, et tema kasvamist jäädvustada. Seda muusikatoosi pidavat saama jänku seest eemaldada, seega pole hirmu, et kaisukas hiljem tüütuks elukaks osutub, kes lambi hetkel ise tööle hakkab ja sind surnuks ehmatab. Oibläää kuidas ma vihkan seda tüütut laulukoera ja kõiki neid häälega puslesi, mis öösiti oma elu elada armastavad. Üksöö just oli. Lapsed olid pehmete mänguasjade korvi magamistuppa lohistanud ja siis see väike värdi inises seal korvis: ”ma näen sind!” ”aidaaa!” ”ma armastan sind!”. Arvestades seda kui vähe ma niigi magada saan, kui raske on mul voodist üles saada, ja kui kuri ma selle eluka peale tol korral olin, ütleks ma, et ta olgu õnnelik, et tal pea otsa jäi. :D

Vankri osas jõudsin ka otsusele. Ma armusin Bumbleride Indie’sse ära! Nüüd tuleb vaid otsustada mis toonis ma seda käru tahan… Siiani olen pendeldanud 2017a halli-sinise ja üleni sinise mudeli vahel. Aga 2018a mudelil on veel roosa-hall ja see merelainetega sinine on ju vapsee kaunitar, tundub nii kirgas. Samas meeldib mulle 2017a tumesinine ka… aga no kui reaalsed need toonid seal netilehel on, kes seda teab. Samas 2017a sinine tundub juba seal pigem tuhm, kui selline särav kirgas ja silmapaistev… Tahaks juba ise neid Tartusse näppima pääseda!

2017a hall-sinine

2017a sinine

2018a hall-roosa

2018a merelainetega sinine

2017a tumesinine

BR Indie tundub hetkel ideaalne. Hiiglaslik, avatud pakikorv, suured rattad, pikk kaarvari, kõik riidest detailid on eemaldatavad ja pestavad (ka kaarvarjul!!!). Värvivalik on üsna okei, kuigi minu arvates võiks see veelgi kirjuma olla. Aga noh, tänu sellele, et kõik riidest osad on eemaldatavad, annab sellele ka ise igasuguseid ilusaid kaarvarjusi külge õmmelda. Ja noh, kui ise ei oska, siis tuleb sõbrannad pukki lükata, kes oskavad (ole siis hoiatatud Pilar!) :D

Eile, kui pööningul lastele jalanõusi otsimas käisin, otsustasin, et tühja kah, viskan siis selle beebiriiete koti alla ja sorteerin uuesti korralikult läbi, et reaalselt aimu saada mis seis riietega on. Ja no hea on, et ma seda tegin, sest nagu välja tuli, on osa riietest ikkagi rikutud, pooled on poiste värvides/tegumoega, ning viimane osa on siis selline mida kannataks ka beebitüdrukule selga panna. Ühesõnaga, polegi see asi nii roosiline, nagu ma paar nädalat tagasi arvasin. Oleks pidanud kohe korralikul valguse käes asju vaatama, mitte poolpimedas õhkama, et oi kui nunnu… Aga noh, vähemalt nüüd tean, et ei pea end väga metsikult piirama, kui kuskil mõni armas asi ette jääb.

Lõpetuseks teile üks raseda mao võrdlus, ehk 16, 20 ja 24 nädalat. Kas ma reaalselt olen ainus, kes mõtleb, et see on…metsik? Mul on juba umbes kümnendast nädalast alates tunne, et ma olen ”no niiiiii rase” ja” no niii suur”, aga….reaalselt?! Tunne on selline nagu hakkaks homme sünnitama, mitte kolme kuu pärast. Samas, 24 nädalat tundub naeruväärne, nii vähe. Aga samas on igati positiivne ja kindlust andev see, et nüüdsest on laps juba elujõuline, st kui meil peaks midagi juhtuma ja laps ära sünniks, oleks ta võimeline ellu jääma. Loodame muidugi kogu hingest, et mina ei pea iial sellise stsenaariumiga kokku puutuma, sest ma ei kujuta ette ka mis tundega ma ta igal õhtul sinna haiglasse maha jätaks ja…agh ei, ma ei lähe oma mõtetega sinna. Aga vähemalt hea teada, et siis oleks mingigi šanss.

Põrgusse need peenrad!

Täna oli esimene tõeliselt mõnus kevadilm. Päike oli nii soe ja ilus, lapsed jooksid aias ringi, kiikusid, lasid liugu ja hullasid liivakastis. Mina toimetasin vaikselt hoovi peal ja korjasin lume alt välja sulanud sodi kokku. Lõpuks tõin keldrist välja ka võrkkiige ja üritasin sinna külili visata, sest päike oli tõesti nii mõnusalt soe ja mul oli juba ringi trampimisest kopp ees. Aga noh, loomulikult oli siis vaja neil kahel mudakollil ka sinna minu otsa ronima tulla. Ei ole ikka nii, et emme istub üksinda ja kujutate ette, ei tee mitte midagi! :D

Seal võrkkiiges istudes vaatasin oma aeda ja mõtlesin kuidas ma kohe üldse ei viitsi sel aastal peenraid tegema hakata. Kogu see kaevamine (mille veeretaksin rahuliku südamega mehele), silumine, juurikate noppimine, peenarde sirgeks ajamine, külvamine… Hiljem veel rohimine ja igapäevane kastmine. Bläääääh.

Ma ei tea kas asi on selles, et ma olen lihtsalt mega laiskvorst, valusalt väsinud ja rase või hakkab mu ”jeee, lõpuks oma maja ja aed” vaimustus üle minema, aga… johhaidii, ma ei viitsi. Seega otsustasin, et sel aastal ei hakka ma peenardega jändama. No ei ole minus sel aastal seda ”saaks juba näpud mulda” kihku, mis eelnevatel aastatel juba jaanuaris platsis olnud on.

Lõppkokkuvõttes polegi mul vist eriti mõtet vaeva näha, sest enamus asju mädanesid mul eelnevatel aastatel niikuinii peenra peale lõpuks lihtsalt ära. Näiteks herned. Eelmisel aastal panin KÜMME pakki herneid maha, aga 70% neist ei tulnud üldse üleski. Lapsed kiskusid veel ellu jäänud taimed puruks ka, kui salaja hernekaunu ”noppisid”. Lõpuks kõik lihtsalt kuivas ja mädanes seal peenra peal… Värskeid porgandeid oli tõesti mõnus peenrast tõmmata, kaevu all loputada ja siis kohe krõmpsutada, aga ülejäänud kaks ämbritäit, mis sügisel ”talvevaruks” kokku korjasin, mädanesid ikkagi keldris ära…Kogu mu töö ja vaev siis kahe ämbritäie porgandite ja mõne hernekauna pärast (no pluss nipet-näpet muud asjad)?

Tomati ja paprika panin siiski juba kuu aega tagasi potti ja kurgid tuleb ka varsti vist mulda pista, aga nende kasvuhoonesse istutamine ja selle hilisem kastmine-rohimine on ikkagi tunduvalt kergem ja kiiem töö, kui peenarde vahel roomamine. Oma kasvuhoone kurkidest ja tomatitest loobuksin küll vaid relvaähvardusel, sest need on ikka üle mõistuse head, võrreldes poe kraamiga. Porgandid, peedid, kaalikad jms, on aga poes ka nii odav ja kättesaadav, et ma vist tõesti ei viitsi sel aastal tõmmelda… Peenra vahel roomamise asemel löön sel aastal hoopis jala üle põlve, loen võrkkiiges mõne mõnusa raamatu ja naudin perega suve, kui seda viimast vähegi antakse. Poole suve pealt tuleb meil niikuinii jälle suur ümberkorraldus, nimega ”beebi-õde” ja jumal seda teab milliseks see elu siis välja kujuneb…

Mahla ja moosi pean ka niikuinii tegema, sest mul küll ei tõuse käsi poes nende sodi täis topitud, hirmkallite ja samas tibatillukeste, moosipurkide järele. Mahla tegemisest rääkides, siis praegu oleks vast viimane aeg kuskilt ”talvise” hinnaga mahlaauruti soetada, sest kaua ma seda ikka naabrinaiselt laenuks kerjan, peaks enda masina soetama. Keegi teab kus kõige soodsam on?

Järgmiseks aastaks on meil loodetavasti vana võrkaed ilusa, kõrge puitaia vastu ka vahetatud. Siis saab koera siiapoole aeda lahti lasta, kartmata, et too üle aia tuld paneb. Peenrad võin ka siis lõpuks teha sauna taha, kus nad tee peale välja ei paista. Seal ei näe seda ka keegi kui nad rohimata jätan! :D

Olete juba mõelnud kas, mida ja kui palju sel aastal maha panete, purki-pudelisse teete?