Kolmas laps: kakskümmend neli nädalat

Mul on selline tunne, et ma olen juba unustanud kuidas oli olla ”normaalne” inimene. Ma nagu mäletan, et kunagi vist nagu oleks olnud selline aeg ka, kus ma mõtlesin, et tõusen püsti ja lihtsalt tõusingi… mitte ei veninud suure oigamise saatel kaks minutit selleks, et siis teosammul edasi longata, nagu jalutu zombie. Reaalselt, isegi Annul on minust kahju! Käib teine pidevalt murelikult mu õlga patsutamas, kui näeb, et ma jälle kuskil siruli olles õnnetult siputan, nagu selili kukkunud kilpkonn. ”Rahulikult emme, rahulikult!” kordab ta.

Ühesõnaga jah, sama vana, ei midagi uut sel rindel. Sada valu, meeletu ootusärevus ja haiglaselt kiiresti kasvav kõht. Endal on ka täiega imelik selline sitahäda olla, aga no ausõna, asi ongi vahepeal päris jura…

Vahepeal teeb mulle veidi muret ka lapse liigutuste mitte tundmine. Või noh, ma midagi ikka tunnen ja vahel müdistab ta seal kohe mõnuga ringi, aga see on ikkagi pigem harva. Tavaline on see, et päeva jooksul saan heal juhul paar-kolm tuntavat matsu, ning kui joppab, siis õhtul, kui olen juba kuskile lääpa ära vajunud, tunnen veel mõnda müksu, aga see on ka kõik. Seda on minu arvates ikka maru vähe. Eelmiste raseduste ajal käis mul sellises staadiumis, minu mäletamist mööda, juba korralik möll. Eks sel korral ole muidugi see erinevus ka, et platsenta on ees seinas, ning pekk ka kindlasti veel summutab neid lööke, aga ikkagi. Vahel võtab kohe kõhedaks, kui mõtlema hakkan, et millal ma siis viimati midagi üldse tundsin ja ei suudagi nagu meenutada. Ükspäev oli lausa nii, et ma ei saanud üle 24 tunni mitte ühtegi matsu. Isegi kõhu togimine, erinevate asjade söömine, jms ei aidanud. Vot siis tõmbas küll seest õõnsaks korraks. Ma ei tea, mõtlen üle niikuinii, nagu alati, aga arvestades, et see elanik on seal juba ca 30 cm pikk, siis võiks teda nagu ikka rohkem tunda olla. Teine variant on see, et see laps on lihtsalt tulnukas, sest siiani on kõik temaga seonduv olnud 180 kraadi erinev sellest, mis mul tema õde või venda oodates toimus (loodame siis, et sama kehtib ka sünnituse kohta!). Püha jumal, kujutate ette, äkki see beebi tuleb… rahulik? Vaene laps sel juhul, sest õde ja vend on tal küll puhta segased. Ilma naljata, vaadake kasvõi mu instagrami, seal on tõendusmaterjali küllaga. :D

Ma ei suutnud oma inner pregosaurust ka rohkem kontrolli all hoida, ning tellisin sel kuul lapsele igast väiksemat nänni juba ära. Homme peaks saabuma pakike Tulast, paari nädala jooksul peaksid tulema mõned riidest mähkmed, wubbanub, mähkmekorv, kokkuvolditav vann jms. Järgmisel kuul (või juunis) vast saan ära tellida ka turvavarustuse ja selle 3in1 häll-lamamistooli, vaatan, et mytoys.de lehel on need päris hea hinnaga. Siis on jäänud veel kuskilt välja otsida kõhukipsi komplekt, mille tegemine mul juba traditsiooniks saanud on, ning otsustada millisest riidest ja mida täpselt ma tahan, et sõbranna saaks ära õmmelda kojutoomiskomplekti ja tekikese.

Veel tahan selle lapsega katsetada sellist asja nagu white noise taustamüra, mis aitavat lapsel paremini magada. Kuigi jah, Annu ja Joel on minu arvates siin piisavalt suur ‘taustamüra’, olen siiski otsustanud uuele beebile osta Cloud B jänku, mis teeb siis seda paljukiidetud white noise müra ja merekohinat, lisaks jäljendab see südametukseid, laulab unelaulu ja on ka öölambi eest. See jänku võikski siis ideaalis jääda beebitüdruku kaisukaks, mille kõrval saaksin ka iga kuu pilte teha, et tema kasvamist jäädvustada. Seda muusikatoosi pidavat saama jänku seest eemaldada, seega pole hirmu, et kaisukas hiljem tüütuks elukaks osutub, kes lambi hetkel ise tööle hakkab ja sind surnuks ehmatab. Oibläää kuidas ma vihkan seda tüütut laulukoera ja kõiki neid häälega puslesi, mis öösiti oma elu elada armastavad. Üksöö just oli. Lapsed olid pehmete mänguasjade korvi magamistuppa lohistanud ja siis see väike värdi inises seal korvis: ”ma näen sind!” ”aidaaa!” ”ma armastan sind!”. Arvestades seda kui vähe ma niigi magada saan, kui raske on mul voodist üles saada, ja kui kuri ma selle eluka peale tol korral olin, ütleks ma, et ta olgu õnnelik, et tal pea otsa jäi. :D

Vankri osas jõudsin ka otsusele. Ma armusin Bumbleride Indie’sse ära! Nüüd tuleb vaid otsustada mis toonis ma seda käru tahan… Siiani olen pendeldanud 2017a halli-sinise ja üleni sinise mudeli vahel. Aga 2018a mudelil on veel roosa-hall ja see merelainetega sinine on ju vapsee kaunitar, tundub nii kirgas. Samas meeldib mulle 2017a tumesinine ka… aga no kui reaalsed need toonid seal netilehel on, kes seda teab. Samas 2017a sinine tundub juba seal pigem tuhm, kui selline särav kirgas ja silmapaistev… Tahaks juba ise neid Tartusse näppima pääseda!

2017a hall-sinine

2017a sinine

2018a hall-roosa

2018a merelainetega sinine

2017a tumesinine

BR Indie tundub hetkel ideaalne. Hiiglaslik, avatud pakikorv, suured rattad, pikk kaarvari, kõik riidest detailid on eemaldatavad ja pestavad (ka kaarvarjul!!!). Värvivalik on üsna okei, kuigi minu arvates võiks see veelgi kirjuma olla. Aga noh, tänu sellele, et kõik riidest osad on eemaldatavad, annab sellele ka ise igasuguseid ilusaid kaarvarjusi külge õmmelda. Ja noh, kui ise ei oska, siis tuleb sõbrannad pukki lükata, kes oskavad (ole siis hoiatatud Pilar!) :D

Eile, kui pööningul lastele jalanõusi otsimas käisin, otsustasin, et tühja kah, viskan siis selle beebiriiete koti alla ja sorteerin uuesti korralikult läbi, et reaalselt aimu saada mis seis riietega on. Ja no hea on, et ma seda tegin, sest nagu välja tuli, on osa riietest ikkagi rikutud, pooled on poiste värvides/tegumoega, ning viimane osa on siis selline mida kannataks ka beebitüdrukule selga panna. Ühesõnaga, polegi see asi nii roosiline, nagu ma paar nädalat tagasi arvasin. Oleks pidanud kohe korralikul valguse käes asju vaatama, mitte poolpimedas õhkama, et oi kui nunnu… Aga noh, vähemalt nüüd tean, et ei pea end väga metsikult piirama, kui kuskil mõni armas asi ette jääb.

Lõpetuseks teile üks raseda mao võrdlus, ehk 16, 20 ja 24 nädalat. Kas ma reaalselt olen ainus, kes mõtleb, et see on…metsik? Mul on juba umbes kümnendast nädalast alates tunne, et ma olen ”no niiiiii rase” ja” no niii suur”, aga….reaalselt?! Tunne on selline nagu hakkaks homme sünnitama, mitte kolme kuu pärast. Samas, 24 nädalat tundub naeruväärne, nii vähe. Aga samas on igati positiivne ja kindlust andev see, et nüüdsest on laps juba elujõuline, st kui meil peaks midagi juhtuma ja laps ära sünniks, oleks ta võimeline ellu jääma. Loodame muidugi kogu hingest, et mina ei pea iial sellise stsenaariumiga kokku puutuma, sest ma ei kujuta ette ka mis tundega ma ta igal õhtul sinna haiglasse maha jätaks ja…agh ei, ma ei lähe oma mõtetega sinna. Aga vähemalt hea teada, et siis oleks mingigi šanss.