Siis kui sa mõistad, et sa polegi super-mommy

Kirjutan seda praegu vaid sellepärast, et nii paljud teist tunduvad arvavat, et ma olen miski ”super-emme”, kes never häält ei tõsta, aga sellegipoolest alati ideaalselt hakkama saab. ”Sa oled ikka nii tubli, ma ei saa ühe lapsegagi hakkama!” jne on selline tavaline kiitus, mida ma siin blogis ikka vahel saanud olen, aga tegelikult ei saa ju mina ka kuidagi paremini hakkama, kui teised.

Ma tahaksin nii väga öelda, et mul on taibukad, iseseisvad ja mõistlikud lapsed, ning üldiselt ju tegelikult on ka, sest nad saavadki enamasti ilusti seletamisest aru. Kui ma näiteks seletan rahulikult, et ”emme joob kohvi ära ja siis…”, ”teete selle asja ära, ja siis lähete magama”, ”enne õhtusöök, siis magustoit”, ”palun korjake mänguasjad kokku, sest muidu ei saa ma koristada” jne, kuulavad, teevad ja saavad aru. Üldiselt. Joel on veel selline püjään, et mõne käsu või palve peale irvitab mulle lihtsalt ”ei” vastu ja üritab minema kõndida. Annu juba teab, et sellisest irvitamisest ei tule midagi head välja. Aga noh, vahel ikka üritab, justkui kontrollib, et kas tulemus on ikka sama, mis eelneval korral.

Siinsamas on nad inglid ja tõesti super lapsed, kes kuulavad ja paistavad ka mõistvat mida ma räägin või neist tahan, aga siis on meil jällegi need hetked, kus ma räägin ühte ja sama asja sada korda ilusti ja kedagi ei koti. Lihtsalt istuvad ja irvitavad näkku, nagu ma oleksin tühi koht. Lõpuks flipin ära ja… karjun, sest kuskil on ka minu piir ja kui ikka ei saada aru mitte kuidagi, mitte millestki siis… pekki noh. Ja kujutate ette, et isegi siis nad enamasti lihtsalt ignoreerivad mind. Nende jaoks ei tundu see absoluutselt hirmutav olema, et ma karjun (mis polegi muidugi eesmärk). Selline olukord on väga frustreeriv, sest ma lihtsalt ei oskagi midagi enamat teha ja tunnen end nagu maailma kõige halvem ema, sest ei suuda oma emotsioone vaka all hoida ja lõugan. Head emad ju ei karju oma laste peale. Seda ei juhtu tihti, aga ikkagi. See tekitab minus sellise tunde, et ma olengi tühi koht ja minu öeldu ei kõigutagi kedagi, kuni ma pole oma häält tõstnud. Ja siiski veel ei pruugi see kedagi kottida. Agh, see kõlab nii halvasti ja valesti, aga ma tean, et ma pole ainus.

Siinkohal meenub mulle üks vahva youtuber-emme oma videoga, kes põhimõtteliselt võtab mu elu 2 minutiga ühte videosse kokku. :D

Näiteks meie praegune suurim probleem: küülikupojad on juba nii suured, et jooksevad mööda elamist ringi, ning loomulikult tahavad lapsed neid koguaeg kiskuda. Arusaadav, sest pojad on imearmsad ja pehmed nagu vatitupsud, aga mis puudutab väikseid jänkusi, siis on meil siiski vaid paar lihtsat reeglit: üksinda poegi puurist välja ei võta, toas neid taga ei aja ja vägisi kinni ei hoia. Aga ikka, olenemata sellest, et ma olen tuhandeid kordi ilusti seletanud miks neid asju teha ei tohi, tehakse neid ikkagi. Annu näiteks jookseb poeg süles mööda tuba, kuigi olen seletanud, et poeg võib sülest niimoodi kukkuda ja haiget saada, ning palunud loomale maas istudes pai teha, aga ei. Hetkel on nö ”karistuseks” see, et kui sõna ei kuula, lähevad pisikesed puuri tagasi ja puur lukkudega kinni, aga no sellest tuleb vaid suur nutukisa ja järgmisel korral kordub kõik taas. Ei saa laps aru, et kui ta tahab poegi katsuda, siis tuleb kõigepealt mulle ütlema tulla ja siis koos võtame…

Aga ma pean siiski oma lapsi ka kiitma, sest arvestades seda, et üks on kolme ja poole aastane, ning teine saab peagi alles kaks, on nad sellegipoolest täitsa mõistlikud. Oma vanuse kohta. Ausõna, ma saan nüüdseks juba öelda, et nad tegelikult ka ongi suurem osa ajast mõistlikud ja saavad asjadest aru, kui ma vaid ise suudan rahulikuks jääda ja neile ilusti kõik lahti seletan. Aga jah, nagu ma ütlesin, enamus ajast. Mõnikord lööb siiski selgelt välja kui väiksed nad veel tegelikult on ja, et ma ootan neist vahel lihtsalt liiga palju.

Ma proovin last mõista. Ma üritan vahet teha lihtsalt vingumisel ja pettumusel. Ma üritan olla rahulik. Aga kui ma olen pool ööd magamata ja hommikust saadik muud ei kuule kui vingumist, kaklemist ja nõudmisi, siis… i lose my shit. Ma lihtsalt ei suuda alati olla see rahulik ja hea, kes muudkui mõistab, arvestab, saab aru ja peegeldab. Kuigi peaks ja võiks, eksole, sest lapsevanem on ju lapsele eeskuju ja muud jutud. Aga ma üritan!

Näiteks lõuna ajal tegin lastele kakaod. Annu lõpetas oma tassitäe umbes kolme sõõmuga ja nõudis juurde, aga mina keeldusin. Tema hakkas loomulikult valjuhäälselt nõudma ja virisema, sest no mismõttes ”ei”? Kakao nõudmisele lisandus veel multika nõudmine, aga ka sellest ma keeldusin, sest tänase päeva multika-mõõt on juba täis. Jauras mul mõnda aega siin kõrval, mina muudkui seletasin söögi tegemise kõrvalt talle vastu miks ei saa, aga tema ikka undas nagu udupasun. Siis aga taipasin… Laskusin kohe lapse tasemele, võtsin ta enda ette ja rääkisin uuesti.

Mina: ”Annu, kallis, sa ei saa praegu kakaod, sest ma teen lõunasööki ja kui sa veel ühe tassi jood, on sul kõht kakaod nii täis, et lõunasöök ei mahugi kõhu sisse ära.

Annu: ”…no pane siis multikat.”

Mina: ”Ma saan aru, et sa tahad veel multikaid vaadata, aga praegu rohkem ei saa, sest te juba vaatasite hommikul multikaid. Homme vaatate jälle. Aga mine pane natukene aega puslesi kokku või mängi midagi vennaga. Varsti saab süüa, siis ma kutsun sind, eksole.” ja voilaa. Ulgumine lakkas.

Ega see alati ka ei mõju, aga ma olen märganud, et selline lapse tasemele laskumine, rahulikult seletamine miks midagi ei saa, tunnete peegeldamine jne, mõjub tunduvalt suurema tõenäosusega, kui muude tegemiste kõrvalt seletamine või lõugamine. See ei lõpeta alati nuttu, aga tihtilugu muudab nutu eesmärki. Kui laps alguses näiteks jaurab, nõuab ja viriseb, siis peale seletamist muutub nutu toon minu arust teiseks ja ta nutab justkui pettumusest. Või noh, ma ei oska seda seletada. Minu jaoks on pettumuse-nutt ja irina-nutt eristatavad.

Ma üritan endale alati meenutada, et asjad ei jää alatiseks nii. Just praegu on see aeg mil ma peaksin nautima, et nad tahavad nonstop mu lähedust ja kaisutusi,  sest no millal siis veel? Kunagi ma kindlasti igatsen, et mõni väike vandersell mulle öösel kaissu poeks, oma käed ümber mu kaela põimiks ja rahuloleva ohke saatel magama jääks. Praegu ajab see mind aga hoopis tigedaks, sest no for fuck sake, neil on oma voodid ka. Ma ei saa normaalselt magada, kui keegi on end mulle nii kõvasti kaenlaauku surunud, et hingatagi on raske.
Kunagi ma kindlasti igatsen, et keegi mulle sülle roniks ajal kui ma üritan kohvi juua, kartuleid koorida, tööd teha või pissida. Praegu aga ajab see mind marru, sest neil on ju omal ka tagumikud mille peal istuda ja nad ei pea ko-gu-aeg mul otsas aelema.

Samas on kindlasti väga palju ka neid asju, mida ma igatsema ei jää. Kunagi ma kindlasti ei igatse rasedusest tulenevaid valusi või maha vedelema jäetud mänguasju, mille otsas ma oma jalgu välja väänan. Kunagi ma kindlasti ei igatse kakaseid tagumikke ja maha lastud pissiloike. Kunagi ma kindlasti ei igatse segi tõmmatud sahtleid ja laiali loobitud sokke. Kunagi ma kindlasti ei igatse söögilaua alla pudistatud sööke, ümber valatud mahlu ja õhtusöögiga pirtsutamist. Tõenäoliselt ei igatse ma nende väikseid näppe oma silmamunades ja varbaid ribides. Kunagi ma vast ei igatse neid kisamaratone, mille ajal tahaks omal kõrvakiled läbi torgata, sest keegi on lihtsalt liiga väsinud, näljane või jumalteab mis, et lihtsast Eesti keelest aru saada. Päris kindlasti ei igatse ma siis ka magamatust ja gaasiprobleeme või seda, et keegi öösel mu voodi kõrval seisaks ja sosistades paluks mul ta näppe hammustada (wait, what?)…

Kunagi ma kindlasti igatsen paljusi asju, mis täna tunduvad mulle nii tavalised ja kohati isegi tüütud. Aga see ‘kunagi’ pole ‘täna’ ja ‘täna’ ajab mind marru, et ma pean neli korda ühe öö jooksul kedagi enda pealt ära tõstma, et olla võimeline hingama.

Kas mitme lapsega on kergem, kui ühega?

Ma mäletan kui Joel oli mingi paari kuu vanune ja üks sõbranna, kes samuti oli peagi oma teist last sünnitama minemas, minult küsis: ”kas kahe lapsega on siis kegrem kui ühega, nagu väidetakse?” Ma ei kujuta ette ka mis nägu mul tol hetkel ees olla võis ja mida ma talle täpselt ütlesin, aga peale seda vajus sõbrannagi näost ära.

Oh hell to the no

Ma üldse ei mõelnud ka, et oleksin ehk pidanud end kuidagi teisiti sõnastama, et noh, sõbranna ise kindlasti niigi veidi hirmul selle teise lapse saamise eel ja nii. Aga ei, mina muidugi suutsin talle jätta mulje, nagu see teise lapse saamine oleks umbes-täpselt kõige õudsem asi, millega üks inimene hakkama saada võib. Mitte, et ma oleksin tegelikult arvanud, et teise lapse saamine oleks olnud halb idee, aga alguses oli ikka julmalt raskem kahe alla 2-aastasega, kui varasemalt oli olnud ühega. Seega tundus see küsimus mulle tol ajahetkel lihtsalt väga… rumal. :D

Aga noh, siin me oleme – poolteist aastat hiljem olen ma JÄLLE rase. Tehke siit siis omad järeldused, eksole… Aga tõele au andes, siis paar päeva tagasi, kui ma sellele küsimusele taas mõtlema hakkasin ja samal ajal silmanurgast jälgisin kuidas Annu ja Joel teineteist mööda tuba taga ajasid, tantsu vihtusid ja naersid, pidin tõdema, et jah, kahe lapsega on tõesti kergem kui ühega. Enne kui Joel asjalikuks sai, ning nad koos mängima said hakata, elas Annu ko-gu-aeg minul seljas. ”Emme, tuleeee, aitaaaaa, lähmeeee, teemeee, mängimeee”, 24/7. Nüüd on tal selleks Joel ja mind tüüdatakse 50% vähem! Ega ma ilmaasjata öelnud, et kolmandale lapsele pole mänguasju vajagi – meelelahutus on eelnevalt valmis sünnitatud.

Minu praktika näitab, et esimesed kuus kuud on need kõige raskemad, sest siis tahavad nad 24/7 mu küljes olla, mind pidevalt kuulda, näha, katsuda ja vaatetornina kasutada. Mingist maha mängima jäämisest võin vaid helesiniseid unenägusi näha, sest siis kisatakse nii, et maa on must. Kui nad aga iseseisvalt liikuma ja sigadusi tegema saavad, läheb nende elu kohe palju huvitavamaks. Nii palju on ju asju mida saab siis näppida, kiskuda, avastada ja suhu toppida – terve elutuba on nende ees valla! Sellel perioodil on mu elu üldiselt kergemaks läinud, sest siis on nad olnud nõus ka vähehaaval maas olema. Kuigi jah, siiski on nad mõlemad mind 98% ajast silmapiirile vajanud, sest noh, muidu te alles kuulete! Ei ole siin midagi, et jätad mu maha ”mängima” ja lähed üksinda pissile, kuskil täiesti teise tuppa ka veel – ei lähe läbi. Seal kus oled sina, olen ka mina!

Järgmine suur samm iseseisvuse poole on neil olnud umbes aastaselt, kui nad avastavad, et need kaks imelikku töntsakat pulka keha lõpus, mis seni on neil lihtsalt järgi lohisenud – neid saab veel ühel eesmärgil kasutada! Kõndimine. Kui laps jalad alla saab, vot siis… siis läheb alles tõeline pidu lahti. Ühel hetkel on ta maas ja mängib klotsidega, järgmisel hetkel on ta juba jalgupidi köögikapi otsas, ning loobib seinakapist koerale saia põrandale… Ja ärge parem küsige, et kus emme siis sel hetkel oli, sest tõenäoliselt nautis ta just sel hetkel kvaliteetaega iseendaga, näiteks üksi pissimise näol. Ja no for fuck sake, kui sa oled aasta aega olnud kellegi onn, toidulaud, mängumaja, vaatetorn ja muud toredad ehitised, siis sa lihtsalt kasutadki seda sekundit, kus keegi ei paista sind vajavat, ning kaodki ära ja kujutate nüüd seda pöörasust ette – pissid üksinda!

Aga ega laps siis ka loll ole. Niipea kui ta su kadumist märkab, on kaks varianti (meie puhul): a) ta kukub ulguma nii südantlõhestavalt, nagu sa oleksid oma asjad pakkinud, siberisse sõitnud ja tema huntidele puremiseks jätnud, või b) tal tekib mingi eriti tark idee, mida ta otsustab kohe ka teostama asuda. Selle 30 sekundi jooksul, mida sina kulutad vaikuses ja rahus pissimise peale, ise samal ajal naiivselt uskudes, et laps mängib rahulikult teleka ees klotsidega, võib aga saatuslikuks saada. Ja oiii kui palju sitta suudab üks kibekiirete jäsemetega pooleteiseaastane selle 30 sekundi jooksul kokku keerata – lastetud, uskuge mind, te ei taha seda teada… Kassikrõbinad veekeetjas, üle ääre lainetav lillepott, ümber tõmmatud mahlakann, mille sisus saab esimesi ujumistunde korraldada, jne. Et jah, been there, done that.

Aga noh, plusspoole pealt jällegi nii palju, et kui sa oled korra või paar selliseid seiku läbi teinud, tead juba eos toolid laua peale tõsta, uksed vahelt kinni panna, kõik lastele mitte sobivad asjad lae alla tõmmata, jne. Elu õpetab, ma ütlen. Kui sa viid igasugused sitakeeramise võimalused nulli lähedastele protsentidele, siis ongi lebo elu. Miinus on muidugi see, et ühel hetkel õpivad need sindrinahad ikkagi ise ka uksi avama, toole laua pealt alla tõmbama, veel kiiremini veel kõrgemale ronima jne.

Kui minu 3,5a pikkune praktika lühidalt kokku võtta siis:

  • Esimesed kuus kuud on kohati ikka väga rasked.
  • Järgnevad kuus kuud on juba paremad, ning sa hakkad tunneli lõpus valgust nägema.
  • Kui sa oled poolteist aastat vastu pidanud, võid omale pika pai teha, sest siit edasi läheb füüsiliselt veelgi kergemaks. Üldiselt õpib laps end juba väljendama ja sa saad tema soovidest paremini aru, ta hakkab paremini magama jne.
  • Kaks kuni kolm on selline 50-50 aeg, kus laps oskab end oluliselt paremini väljendada, aga ta katsetab piire ja üritab aru saada kes tema, kui isiksus, eraldi on. Teatud ka kui ”kohutav kahene” faas.
  • Kolm kuni kolm pool on lebo. Kohati tuleb ikka ette jonnituure, aga muidu on see juba täitsa asjalik vanus, kus laps räägib, liigub ja väljendab end vabalt, ning ta on võimaline su jutust aru saama, temaga suhtlemine on kergem. Hea õnne korral aitab ta sind isegi majapidamistöödes ja kantseldab rõõmuga oma väikevenda.

Ühesõnaga, jah, minu arust on mitme lapsega kergem kui ühega, aga seda alates umbes sellest ajast, kui kõige väiksem on kõndima õppinud ja suuremaga mängima asunud (siin vast mängib rolli ka väike vanusevahe). Siis on nad teineteise lõbustuspark ja sina saad sel ajal võimaluse asja rohkem kõrvalt vaadata. Hea õnne korral ehk isegi veidike jalgu kõlgutada ja oma kohvi kuumalt juua. Halvemal juhul oled sa aga nii kehva mäluga, et kogu seda armsalt koos kasvamist ja vabadust vaadates, otsustad sa veel ühe (või mitu) last saada ja kogu tiir hakkab jälle otsast peale. :D

Aga kuidas teil, jagage oma kogemusi. Kas mitme lapsega on teie arvates kergem, kui ühega? Kas väike vanusevahe on siinkohal pigem pluss või miinus jne?

Sellised postitused juhtuvadki siis kui ma lasen oma pregosauruse välja mängima

Ausõna, kui ma pean täna veel ühte pühadeteemalist postitust või lollakat aprillinalja nägema, siis ma kratsin omal kahvliga silmamunad pealuu seest välja. Hoiatan ette, et alljärgnev on kirja saanud läbi minu haige huumori, ning ma saan aru, et kõik seda ei taju. Lisaks, kui sa oledki see ”pühade inimene” kes selle üürikese nädalavahetuse vältel on suutnud facebooki postitada umbes 38049 pilti oma värvitud munadest, kevadpühade meeleollu sätitud kodust ja jäneseks maalitud lastest, siis sorri, mul pole tegelt teie vastu midagi. Tore on, et teistel on ilusad pühad ja rõõmsad lapsed, aga mina lihtsalt olen veits liiga valusalt rase, väsinud ja emotsionaalne, et kaasa hõisata.

caution, pregosaurus rex

Kui sa aga oled see ”ma olen rase! – aprill!” või ”oumaigaad, mul visati autol aknad sisse – aprill!” tüüpi inimene… sorri, sinu jaoks mul vabandusi ja õigustusi ei jagu. Ole inimene ja palun lõpeta igal aastal täpselt samade naljade tegemine. Jah, mina olen ajudeta rase, aga teised kahjuks ei ole. Nad päriselt ka mäletavad, et sa eelmisel ja üle-eelmisel ja üle-üleeelmisel aastal samasuguse ”naljaga” lagedale suutsid tulla.

omg you’re so original

Ma olen ka üldiselt pigem see ”pühade inimene”, aga hetkel… olgu jumal tänatud, et mu lapsed on veel piisavalt väiksed mitte mõistmaks millest nad ilma jäävad. Ma lihtsalt ei suuda, taha ega viitsi sel aastal mingite munade värvimist (veel vähem nende ISE tegemist) ette võtta või korraldada mingit munajahti või jumalteab mida need ”head vanemad” muidu vist peaks tegema. Ma olen ise üks paras muna ja kui lapsed täna veel kaua üleval on, siis neil ehk isegi veab, ning nad näevad kuidas see muna neil keset elutuba näos värve vahetama hakkab: valgest, punaseks, siis roheliseks, siis surnu-valgeks ja lõpuks ehk isegi roosakaks tagasi. Loodetavasti piirdume täna ühe ringiga. Umbes nagu Mihkel Raud ütles: ma armastan oma lapsi, aga vahepeal on nad siiski täielikud tõprad.

Üks irises siin mulle poolest ööst saadik kõrva: ”emmeeeeee, teee pannkookiiii, pliiiiiiiiiz” ja kui ma siis hommikul lõpuks need õnnetud pannkoogid läbi surma ära tegin… võite kolm korda arvata kes, kas ja kui palju neid sõi? Null! Õhtusöögiks tegin kana-köögivilja pastat, nagu see sama tüüp niii väga eelnevalt soovinud oli. Tahate ehk uuesti pakkuda mis juhtus siis kui ma ta sööma kutsusin? ”Jäkk!” ja kauss libises teiselepoole lauda.

I am going to lose my shit

Ma olen viimased ”ma tahaks öelda nädal aega, aga kes seda enam mäletab” aega olnud vahelduva eduga sellistes valudes, et karju appi. Ja no seda olen ka teinud jah… või siis lihtsalt mööda seinu roomanud ja ohkinud, kui valus mul on. Hiljemalt õhtul kella viieks on mul liikudes selline tunne nagu ma üritaksin lahtise jalaluumurruga jalgpalli mängida. Paremale jalale toetuda lihtsalt ei ole võimalik. Ma reaalselt mõtlen, et peaks kargu sebima endale…

Nädala alguses olid selja- ja puusavalud isegi talutavad, aga siis olid mul jällegi meeletud kõrvetised, ning ma ei tundunud väga lapse liigutusi. Isegi püsti seistes oli selline tunne, et võiksin vabalt tuld pursata, nagu lohe. Paar päeva hiljem kõrvetised laabusid ja laps hakkas ka tuntavamalt liigutama, aga siis olid jälle selja- ja puusavalud tagasi. Minu loogika ütleb, et kõik oleneb sellest mis asendis see tüdrukutirts seal kõhus suvatseb peesitada. Kõrvetised = ta vedeleb mao otsas, selja- ja puusavalud = ta kükitab kuskil seljanärvi peal. Oh seda võrratut rasedust küll… Veel üks põhjus miks ma ei suuda juulikuud ära oodata.  :D

Aaaa ja teate mis veel lõbus on? Emotsioonid. Peaaegu kõik inimesed, kes igapäevaselt mu ümber on, ajavad mind ko-gu-aeg niii närvi. Ma ei tea kas mu mees on viimase kuue kuu jooksul ekstra mölakaks muutunud, või olen see mina, aga 50% ajast tahaks ma ta lihtsalt une pealt saiakotiga ära lämmatada. Miks just saia kotiga, küsite te? Aga no vot sellepärast, et ta ükskord jättis ühe tühja koti kapi peale vedelema ja ma läksin niiii närvi, et lennutasin selle koti demostratiivselt prügikasti ja prõmmisin kapiustega nagu 13-aastane. Endal oli ka pärast imelik. :D

what is happening

Kas teie tegite aprillinalja? Või saite ise mõne hea tünga? Mida arvate neist igal aastal samade naljade tegijatest? Kas kolm aastat jutti, esimesel aprillil oma feik rasedusega välja tulla on vaimukas, või pigem mitte? :D Aga munadepühad – kas mune värvisite, kodu dekoreerisite? Mida lõbusat perega tegite? :)