Esimene osa on SIIN!

Milline on su unistuste puhkus koos lastega? Aga lasteta?

Puhkus ja (minu) lapsed ei sobi ühte lausesse. Seal kus on need marakratid, on alati lärm, segadus ja mingi jura, mida ma pean varem või hiljem koristama, seega… noup. Mulle piisab jalgsi tripist poodi, et mõista kui surmav on nendega antud hetkel minna kuhugile, mis asub väljaspool meie koduhoovi. Ma ei tea mida ma ometi mõtlesin, aga ma käisin nendega ükspäev kolme-nelja kilomeetri pikkusel jalutuskäigul. 90% ajast istusin ma kuskil kraavis ja ajasin neid tee peale tagasi, nagu mingi kitsekarjus, sest jumal hoia, ega meil hoovis võililli ju ometigi ei kasva, ning mööda kraavi puhaste riietega aelemine on ju elu suurim eesmärk. :D

Aga ilma lasteta… kunagi tahan ma minna Austraaliasse. Tegelt läheks ma ükskõik kuhu, peaasi, et oleks parajalt soe, ma ei peaks koristama ega kokkama ja keegi ei aeleks mu otsas nagu vihmauss, väites, et ta on ”kaisus”.

Kõrvaaugud beebile – ei või jah?

Ei! Kui ma näen augustatud last, kes ilmselgelt ei oskaks kõrvarõngaid veel ise igatsedagi, mõtlen ma paratamatult, et mis neil lapsevanematel ometi viga on ja milleks on vaja seda oma beebile teha (jah, ”mõistan kohut”). Esiteks, minu arvates on see pigem beebile ohtlik ja väiksele titele ju täiesti ebavajalik, võib-olla isegi ebamugav. Teiseks, igaüks otsustagu ikka ise kas ja millal ta midagi oma kehas augustada tahab.

Tavaliselt ütleb lapsevanem enda ”õigustuseks”, et beebil pole nii valus, kui suurel inimesel, aga mina seda nagu ei usu. Ma olen näinud paari videot kus beebile augud tehakse ja kuidas ta siis nutab. Kas siis valust või ehmatusest või millestki muust, aga no minu arvates täiesti mõttetu trauma beebile. Minu plikad saavad omale kõrvarõngaaugud siis, kui oskavad neid omale piisavalt kaua lunida ja saavad ka puhastamisega ise hakkama.

Vann või dušš? Ja millal selleks tavaliselt vaba aja leiad, kas päeval või hilja õhtul?

Dušš ja kujutate ette, ma käin seal ka enamasti koos lastega! Ma lihtsalt ei viitsi mitu korda end paljaks kiskuda, et neid siis pesta ja pärast veel ise minna. Kõik ühe jutiga ja saab rahu majja.

Kas oled tagasi oma rasedus-eelses kaalus?

Sellele küsimusele vastamine eeldaks, et ma olen inkubaator olemise lõpetanud, aga ma kuidagi ei paista sinnamaani jõudvat, et keegi pidevalt minu sees või küljes (või sees JA küljes) ei elaks. Ma pole terve oma eluaja jooksul ka nii palju kaalunud, kui ma praegu seitsmendat kuud rasedana, kaalun, seega hell no. Aga noh, ma eeldan, et selle-rasedus-eelse kaalu saavutan ma juba sünnitusmajas, sest juurde olen ma võtnud vaid need paar kilo, mis peaks koos titega ka välja tulema. Kui ei, siis ega väga nagu ei nuta ka, sest olukord on niikuinii käest ära ja täiesti pekkis. See paar kilo siis enam siia-sinna… Midagi peab siin selle teemaga ikka väga kõvasti muutuma, aga krt kui raske see alustamine ja reel püsimine on…

Kas eeldad, et su lapsed lähevad kunagi ülikooli? Või lased neil ise otsustada, mida nad teha tahavad?

Ei eelda, aga loodan ikka, et lähevad. Tänapäeval ei saa isegi müüjaks enam ilma hariduseta. Kui tööandjal on valida kas ta võtab omale tööle põhiharidusega või kõrgharidusega müüja, siis karta on, et ta valib viimase, isegi kui esimene oleks ehk võib-olla tublimgi tööline, sest noh, kõrgelt haritud = parem. Kui sul pole haridust, siis vaadatakse sulle viltu ja peetakse sind rumalaks, isegi kui sa seda pole ja su koolitee on pooleli sinust mitte olenevatel põhjustel. Ühesõnaga, ma loodan, et mu lapsed mõistavad, et haridus on tähtis, aga samas kuulavad ka oma südant. Paberi üksi ei tee midagi. Mina igatahes plaanin neid tagant udjada, et nad ikka läheks ja teeks ja jõuaks, mitte ei vegeteeriks.

Lõpeta lause: Sa tead, et oled ema, kui…

Tahaks siia midagi sama diipi panna, kui Pille või Britt, aga esimese asjana tuli pähe mingi rõvedus, nagu ikka. Ala, sa tead, et sa oled ema, kui sa oled teise inimese ropsi omale pihku püüdnud, et see su diivanit ära ei rikuks vms, aga no lapsed ongi kohati rõvedad ja ega see emadus ka tihtipeale lillede ja ükssarvikute järgi lõhna…

Peale pisukest mõttepausi valin siiski midagi läilat, aga tõest ja ütlen, et sa tead, et sa oled ema, kui sa vaatad seda väikest inimest ja tunned nii suurt armastust, et sees hakkab valus. See armastus on suurem ja erilisem kui ükskõik mis muu siin maailmas ja seda ei saa sõnadega kirjeldada. Sa teeks, läheks ja oleks selle lapse nimel ükskõik kes, kus ja millal. Emaarmastusel pole piire…

Sa tead, et sa oled ema, kui sa mõistad miks ‘Kolme Karu’ muinasjutus emakaru puder külm oli…

Kas tunned enamasti, et saad asjadega hakkama? Lastega tegelemise kõrvalt koristamise, pesu pesemise, iseenda korras hoidmisega jne?

On päevi kus ma tunnengi end super-emmena, sest kodu on korras, lapsed on söönud soojad ja tervislikud söögid, me oleme mänginud-naernud-hullanud-jalutanud ja elu tundub lill. Aga siis on vahel jälle need päevad, kus lapsed on vaid mingit solki söönud, pool päeva multasi vahtinud ning teise poole päevast mulle kõrva karjunud, üksteist peksnud ja kiusanud. Vot siis ma tunnen, et ma feilin kõiges, et ma olen mingi väärtusetu ollus, kes mitte millegiga hakkama ei saa, et kõik on halvasti ja ma üleüldse ei väärigi nagu neid lapsi. Miks valisid nad MINU oma emaks, kui ma ei saa isegi kõige lihtsamate asjadega hakkama… Ma eeldan, et see on mu pööraste raseda hormoonide süü, aga no samas usun ma, et kõigil emadel on vahel neid hetki, kus kõike tundub lihtsalt liiga palju ja sa justkui upud selle kõige sisse…

Aga jah, enamasti saan ma ju hakkama. Mitte küll nii hästi kui ma tahaks, aga saan. Lapsed on elus ja rõõmsad, ning mingil põhjusel veel tunduvad nad mind pööraselt jumaldavat…

Kas sätid iga päev oma juuksed soengusse või paned need lihtsalt hobusesabasse?

Ma vahel avastan õhtul, et oiii, kuule, eelmisel õhtul punutud pats on ikka veel peas – jee ei peagi uue punumisega vaeva nägema! Seega, hahaha, ei. Krunn või hobusesaba on minu diil.

Kui tihti saad sa täiesti üksi olla?

Never. Kui keegi mul sõna otseses mõttes otsas ei aele või kõrva ei irise, siis mõni neist ujub minuga ikkagi kaasa. Parimal juhul magab kuuldeulatuses. Ma olen alati valves.

Millise nõuande annaksid esmakordselt emaks saanud iseendale?

Kõik möödub, kunagi. Isegi siis, kui see praegu nii ei tundu, siis need kisamaratonid lõppevad, sa magad jälle ja see ”omg, kill me now” tunne möödub ka, ning mis kõige peamine – sa saad hakkama! Sest muud valikut ei ole.

Mida sa mäletad neist päevadest, kui su lapsed sündisid?

Annu esimene elupäev on udu. Ma olin keisrist ränkades valudes, narkoosist uimane ja lapse vastu suht tundetu. Pigem vaatasin last ja mõtlesin vist midagi sellist, et okk, see ongi nüüd minu laps või. :D

Joeli esimene elupäev oli idüll! See muinasjutuline armastus esimesest hetkest ja muu läila nunnudus. Nagu raamatust. Istuda ei saanud ja jalad olid all makaronid, aga nii suur õnn ja armastus oli.

Mida sa armastasid raseduse juures? Mida vihkasid?

Armastan lapse liigutusi ja mõtet temast. See ootusärevus on alati põnev, et milline inimene temast küll tuleb, mis värvi on tema silmad ja juuksed, kas ta saab oma issi põselohud jne. Beebi tulekuks valmistumine on tore. Mulle meeldib väikseid riideid vaadata ja sortida. Praegugi vaatan enda ees tervet kuhja lappimist ootavaid beebiriideid, mille ma eile läbi pesin – nii põnev!

Ma ei ütleks, et ‘vihkan’, sest see on nii tugev ja negatiivne sõna, mida ma eriti tihti kasutada ei taha, aga ebameeldiv on kindlasti kogu füüsiline pool rasedusest. Ala toonused ja õhupuudus, kõrvetised ja valud jne. Sünnitus pole ka mingi fun asi, mida väga teha tahaks… Aga no kõik on siiski tehtav ja üle elatav, peab siis peab.

Milliste hüüdnimedega oma lapsi kutsud ja kuidas need nimed tekkisid?

Annemaia on Annu ja Joel on Joel. Minu peas on neil muidugi igasuguseid hüüdnimesi ja kõik neist pole alati ilusad. :D Kõhubeebs ei ole veel nime saandu ja ma isegi ei tea enam kust seda nime otsimist jätkata. Ma ei taha mingit väga poppi nime, ei taha igrekuid ja ikse, ei taha mingeid keelepeeretusi, mida endalgi raske hääldada, samas Juuli ja Maali ka nagu liiga… tavaline. :D

Milliste momentide üle lapsevanemaks olemise juures oled kõige uhkem ja millised hetked panevad sind end läbikukkununa tundma?

Olen uhke, kui nad saavad ja teevad ja oskavad ja on üleüldse asjalikud oma vanuse kohta. Olen uhke, kui nad on hellad, hoolivad ja armastavad. Olen uhke, kui nad on viisakad ja sõbralikud. Olen uhke, kui nad on sõnakuulelikud ja abivalmid.

Läbikukkununa tunnen end päevil, mil kõik on lihtsalt…valesti. Enamasti on see ka minu enda süü, seega ongi tunne, et kõike on selleks hetkeks lihtsalt liiga palju ja tahaks võtta 5 minutit, et eemalduda ja rahuneda. Aga no kuhu sa eemaldud, kui üks klammerdub su jala külge nagu boamadu, ja teine üritab samal ajal esimest juukseidpidi eemale kakkuda…

Mis on emaks olemise juures kõige raskem?

Kuidas. Mitte. Närvi. Minna. Ma ärritun väga kergesti ja kui ma pean sada korda ühte ja sama asja rääkima, seletama, paluma, käskima, keelama… vahel tahaks lihtsalt peaga vastu seina taguda.

Kumb meeldib sulle rohkem, kas lapse beebi- või väikelapseiga?

Ma olen seda korduvalt öelnud ja ütlen veel – beebid on nunnud, aga sellega see asi ka piirdub. Väikelapsega, kes juba juttu mõistab ja vastu seletab, on aga palju huvitavam. Nii lahe on kuulata kuidas tema maailma asjadest aru saab ja kuidas ta noor mõistus töötab. Vahel naerad nii, et pisarad voolavad…

Vanasti ma mõtlesin, et no kui laps on juba selline paari-kolme aastane, siis pole temaga enam ju midagi teha. Ta on kaotanud oma beebi-nunnuduse ja tõenäoliselt sööb sul lihtsalt hinge seest. Antud hetkel ma sellele tegelikult otseselt vastu ei vaidle, aga no kui mul on valida kas 3-aastane või 3-kuune, siis palun mulle üks esimene. Ühesõnaga, igal vanusel on omad plussid ja miinused ja vahele ei jätaks ma midagi, isegi kui saaks.

Millist nõu annaksid oma lastele, kui nemad ühel päeval lapsevanemad on?

Tüdrukutele – kuula oma südant, emasüda teab! Poistele – anna oma naisele vaba aega. Lase tal magada, kui vähegi võimalik. Aita teda ja näita, et ta pole üksi. Ja ära seda titte ka karda, sest usu mind, sa ei tee teda katki. Ja P.S, mu lapsed, ma olen telefonikõne kaugusel. ;)

Lugesin Pille ja Briti blogipostitusi, kus nad vastasid mõnele küsimusele seoses emadusega, ning tundsin, et tahan kaaaa, seega…

Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega?

Magamisega on vot selline igivana lugu, et ”oma aeg ja vaikus-rahu versus uni”. Üldiselt on laste lõunaune aeg just see aeg, kus ma istun ja teen midagi ainult iseendale. Ala blogin, loen raamatut või vaatan oma ühte ainsat seebikat, ilma, et keegi kõrva ääres ”emme, pane multikaaat” kiunuks. Jah, ma teen neid asju isegi siis kui tolmurullid tahavad mind jalust niita ja nõude kuhi kraanikausis on oksele ajavalt kõrge.

Lisaks on selle lõunaunega pidevalt nii, et kui ma otsustangi magada, siis põhimõtteliselt ALATI ärkavad nad tavapärasest tükkmaad varem üles. Enamasti just sel hetkel kui mina olen suutnud vaevu-vaevu uinuda ja no midagi rõvedamat lihtsalt ei ole olemas, kui see tunne. Sa oled just unne vajunud, mega uni on peal ja siis pead hakkama edasi tõmblema. Seega ei, üldiselt ma isegi ei ürita enam…

Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have?

Annu põnnipõlve ajal oli kõige asendamatum asi ilmselt…eeee…ma pean kohe ajusi ragistama, sest enamus asju, mis ma tol ajal soetasin, osutusid täiesti mõttetuks… Tahaks nüüd midagi väga originaalset öelda, aga pean vast tõdema, et asendamatuks osutusid elementaarsed asjad, ala riided, mähkmed, käru, mina (st tissid). Lamamistoolid, kiiged ja jumal teab mis vidinad veel, olid sellised ”hea, et olemas on, aga vabalt saaks ka ilma hakkama” teema. Kõige magusam koht oli ikka emme süli.

Joelil olid asendamatuteks asjadeks samad asjad, mis Annulgi, pluss lutt. Issand kus see tüüp võis seda lutti taga ajada… jumal tänatud, et sellest lahti saime ja ma niiiii loodan, et kolmas beebi ei hakka lutti võtma, sest Joelil oli nii, et kui see suust kadus, oli poiss üleval ja kisas oma luti järgi. Nii tüütu! Aga samas pöidla imemine versus lutt…? Luti võtad veel ühel hetkel ära, aga mis sa selle pöidlaga teed. Annu tõmbab siiani pöialt näiteks ja no ei saa mina sellest tal lahti.

Nimeta üks asi, mille enne lapse saamist ostsid, ent mida kordagi ei kasutanud.

Sellist asja vist pole, mida me mitte kordagi kasutanud ei oleks, aga täiesti mõttetu ost oli mingid beebi toetusrullid, mis imikut magades külje peal hoiavad. Vankrimuhv oli ka minu jaoks lõpuks ebavajalik, sest ma ei käinud nii külma ilmaga imikuga õues, et seda kasutada ja kuni -20 kraadiga hakkas sellega kätel hoopis palav. See kusjuures seisab mul siiamaani kapis ja ootab kedagi, kes selle mult ära ostaks… Võrevoodi ja see hirmkallis baldahhiiniga komplekt, mille lasin oma emal meile kinkida, olid ka lõppkokkuvõttes lihtsalt kasutu silmailu, sest Annu ei maganud seal võrekas mitte ühtegi täispikka ööd enne tissist võõrutamist.

Kuidas sa oma lapsi distsiplineerid?

Siinkohal olen ma nõutu. Mul on kohati selline tunne, et ma olen siin majas mingi kaltsakas, kellest lihtsalt üle sõidetakse, sest kui ei taheta, siis ei kuulata ja ei aita siin ei piits, ei präänik. Aga no kui ikka tõesti ülekäte minnakse ja jutust aru ei saada, siis lähevad nurka ja vsjo. Mõni võib öelda, et see on lapsele alandav, et ta ei seosta tegu ja karistust, et see pole tema arengule hea jms, aga no mina ise näen, et minu lapsed saavad küll aru miks ja mille eest nad nurgas istunud on (just Annu, Joel on veel kohati liiga tilluke, et teda nurka saata). Kui jutust aru ei saa, siis minnaksegi järgi mõtlema ja rahunema, ning kui laps on rahunenud, räägime üle mis juhtus, miks juhtus, vabandame, kallistame ja ütleme, et olenemata pahandusest, ikka armastame. Vabastiili kasvatus ei kanna minu silmis vilja ja sealt need lugupidamatud ülbikud tulevadki. Tegudel peavad olema tagajärjed, ning kui jutt, hoiatused ja keelud ei mõju, siis… Pole vast parim viis, aga töötab.

Kas sa oled alati lapsi tahtnud? Kui mitte, siis millal tundsid, et nüüd oled laste saamiseks valmis?

Ma mäletan, et ma olin vast umbes lasteaia ealine jõmpsikas, kui ma juba ema mängisin. Meil oli kapi otsas üks veider, ümar lambikuppel, mille ma siis enda pluusi alla panin ja rasedat imiteerisin. Beebinukku jms mulle ei ostetud, seega lõikasin ühel olemasoleval nässakal suu lõhki, et talle pudelit suhu panna saaksin ja mängisin, et see on minu tita. Kussutasin, söötsin, mähkisin, möllasin, isegi ”tissi” vist andsin… Mingil hetkel arvasin, et jube hea idee oleks vatti täis topitud nukule sealt katki lõigatud suumulgust vett alla kallata, et noh, oleks ikka nagu päris ”toitmine”. Suur oli muidugi mu üllatus ja pettumus, kui nukk järsku läbimärjaks sai, ning pärast kuskil kapipõhjas hallitama läks. Uuups. :D

Kui ma aga lapsehoidmise käigus päris lastega kokku puutuma hakkasin, pidin tõdema, et päris lapsed on ikka jube tüütud, ning tänasin iga kord jumalat, et see kisa minust sinna majja maha jäi, mitte minuga koju kaasa ei reisinud, nagu nüüd. Seega jah, ma olen alati teadnud, et ma tahan lapsi, ma olen neist unistanud ja neid planeerinud, aga päris-päriselt valmis ei saa sa selleks niikuinii iial olla. Kuidas see olig… et ma olin ideaalne ema kuni selle hetkeni, mil ma lapsed sain, või midagi. :D

Kas üldse ja kui jah, siis mitut last veel tahaksid?

Kaks on olemas, üks on küpsemas ja üks on planeeritud. Mul on ausalt juba endal ka imelik seda öelda, sest kõik käituvad seda kuuldes nagu ma oleksin vaimuhaige (samas ei vaidleks ma sellele väitele ka vastu), aga jah, ma tahan saada nelja last. Jutti.

Ma ei tea kas ja kuidas ma sellele vastu pean, aga uskuge mind, tehtud see saab. Aastal 2020 on mul tõenäoliselt neli last. Neli alla 5-aastast last. Oh dear lord…

Ma tean, teiste reaktsioon ja nende mõtted ei peaks mind nii väga huvitama, aga reaalselt, mul on imelik inimestele öelda, et ma soovin nelja väikse vanusevahega last. Ma võin nende silmist lugeda mida nad sel hetkel mõtlevad, näiteks: ”mis sul ometi viga on?” või ”kas sa midagi muud peale sigimise ka teha oskad?”. Viimati tekitas minus sel teemal halva tunde mu arst. Helistasin talle, et oma vereproovide vastuseid küsida ja ta ütles mulle umbes midagi sellise põhimõttega, et kuna lapsed vupsavad minust välja nagu lauad saekaatrist ja viivad endaga kõik hea kaasa, siis on mu rauanäit halb. Et jah, okk.

Oma neljanda lapse sünnitan ma ilmselt salaja kuskil kuuri taga, sest teistele ei taha ma vast oma rasedusestki teada anda. Reaktsioon on niikuinii enamus juhtudel sama, mis beebi nr kolmegagi: ”Issand, ta on JÄLLE rase?”

Kas sinu suhe partneriga on peale laste saamist muutunud?

Jah ja ei. Laste saamine on selle kindlasti proovile pannud, meid kasvatanud ja õpetanud, aga üldiselt on kõik ikka sama. Selle erinevusega, et nüüd me kuulame oma tuttavaid, kes alles praegu lapsi saama hakkavad, ning naerame üksteisele otsa vaadates valjult, kui nad seletavad millised lapsevanemad neist saavad.

Just wait and see

Millised on sinu suhted sõpradega peale laste saamist?

Enamus ”sõbrad” kadusid mul näiteks ära juba siis, kui me Eesti teise otsa kolisime. Mis silmist, see meelest… Tõelised sõbrad on mul aga alles, ning neid ei aja eemale ei mu titekari, vahemaa ega mu lõputu inisemine ükskõik mille üle.

Ma olen nii-iii-iii tänulik oma lapsepõlvesõbranna eest, kes on mulle juba 15 aastat asendamatu tugi olnud. Me ei pea iga päev-nädal suhtlema ja me võime olla ka nii, et ei näe teineteist pool sajandit, aga ma tean, et ta on mul alati olemas ja kui me taas kokku saame, läheme edasi sealt kust viimati pooleli jäi. Ta on sedalaadi sõbranna, kes teeb ülikoolist poppi, sõidab mitu tundi bussiga sinu juurde ja hiljem veel tagasi ka, vaid selleks, et tulla su lapse esimesele sünnipäevale.

Peale laste saamist pole ma seega kedagi väärtuslikku kaotanud. Kõik kes on kadunud, pole ilmselgelt taga nutmist väärt. Pigem olen ma tänu lastele paar lahedat sõbrantsi juurde saanud. Üks neist näiteks käis mul täna just aknaid pesemas, sest virisesin talle mingipäev, et aknad on nii piinlikult räpased, et varsti ei näe väljagi… Ja no ega tema siis lase mul valutava pregosaurusena kuskil akna peal kõõluda. Tuli ja tegi ära, kuigi endal on veel sadatuhat kiiret toimetust ees, miljon laata, kuhu vaja jõuda oma taimi müüma, kasvuhoone täis kurke, mida on vaja korjata ja müüa, õmblustellimused, mis ootavad täitmist… Erakordne naine, aga samas täitsa sego mutt oma kahe titega, kelle leidmise üle olen nii tänulik! :D

Igatahes, taga ei nuta kedagi ja armastan neid väheseid, kes mul on. Loodetavasti kannatavad nad mu ininat veel kaua-kaua. ;)

Kuna see asi läks siin väga pikaks, jaotan postituse kaheks osaks.