Kolmas laps: kolmkümmend neli nädalat

Ma tavaliselt teen neid kokkuvõtteid korra kuus, aga kuna ma eelmisel korral jaurasin vaid sellest, kui segi on mu emotsioonid ja üldse mitte sellest mis toimub füüsiliselt, siis mõtlesin, et noh, lõpp on niikuinii lähedal – teen soovi korral neid postitusi tihemini.

Igatahes, emotsionaalselt on seis veidi… normaalsem. Ma pole enam nii paanikas, kui mõtlen sünnitusele. Ma arvan, et ma usun, et ma saan hakkama ja no see on juba edasiminek. :D

Vahepeal kohtusin ka oma sünnitoetajaga, kes minusse juba praegu väga palju positiivset süstida suutis. Ma usun, et temast on mulle sünnituse ajal väga palju kasu ja tema abiga suudan ma ehk saavutada ka selle, mille poole pürgin. Ta lasi mul kirja panna nö ”sünniplaani”, et ta teaks mida ma tahan, mida temalt ootan jne, ning ka selle kirja panek kuidagi…rahustas mind.

Lisaks tahan veel enne lõppu vähemalt paaril korral jõuda rasedate joogasse, et hingamist jms harjutada ja veelgi meelekindlust koguda. Sünnitoetaja soovitas Mari Hansoni joogat, aga ma pole veel temaga kontakti saanud, et end mõnele tunnile ära regrada.

Veel enne seda, kui mul saab 37 nädalat täis, on meil plaanis minna perega puhkama. Paariks päevaks mere äärde telkima, vanaemade-vanaisade juurde, loomaaeda-kinno-lõbustusparki jne. Minu emotsioonid iga kord, kui sellele mõtlen:

tenorrrstiles-stilinski-teen-wolf-dylan-obrien-favim-com-3408003

tenort

Kui ma ei saa voodistki püsti, mis me veel telgist räägime… Mida kaasa võtta, kuidas süüa teha, KUIDAS ELLU JÄÄDA… Jube põnev puhkus tuleb… Üldises plaanis vahet ju tegelikult pole kus ma kärvan, kas kodus või kuskil telgis, halb ja raske on mul niikuinii, aga ikkagiii. :D

Füüsilise poole pealt siis nii palju, et… oleneb päevast. Kui ma vedelema jään, siis oigan, hädaldan ja surengi, aga kui hommikust saadik ringi toimetan ja väga kauaks kuskile vedelema ei jää, saan vajadusel kõik asjad tehtud. Lihtsalt, et kui olen end kuskile ära sättinud ja mõnda aega mölutanud, siis uuesti liikuma saamine on…keeruline ja valus. Siis lööberdan ja lonkan ja oigan nii, et silmist valu-sädemeid lendab.

Unega hakkab ka asi ikka kehvaks kiskuma. Ärkan iga natukese aja tagant üles, et külge vahetada, aga no see on ju ettevõtmine omaette. Pole enam nii, et siuh siia-säuh sinna. Ja kui ma juba luugid lahti teinud olen, siis on mega raske eirata seda meeeeeletut pissihäda! Reaalselt selline tunne, et kohe lähen lõhki, aga kui vetsu jõuan, siis punnitan poolvägisi endast välja ühe supilusikatäie ja sellega asi piirdubki… Lisaks olen ma hakanud hommikuti umbes viie-kuue-seitsme ajal üles ärkama. Lapsed põõnavad mul lõpuks (!!!) ometi üheksani, seega on see varajane ärkamine minu jaoks nagu…maha visatud aeg. Vähkren ja siblin seal voodis nagu piinatud kapsauss, aga normaalset, sügavat und enam ei tule. Uuesti hakkab magus uni peale tulema just vahetult enne seda, kui lapsed ärkavad. Sest no jumal selle eest, kui ma end välja puhata saaks, või midagi, eksole. :D

Eelmisel nädalal tundsin lõpuks esimest korda ka plikatirtsu luksumist ja sain oma hirmule kinnitust – ta on vist tuharseisus! Luksumine oli üleval ja kõige tugevamad liigutused olid all. Mulle tundus, et ta põlved surusid mu naba all. Nüüd on aga luksumine vist alla kolinud ja tundub, et jalad on ikka üles pööranud, sest ribid saavad vahepeal ikka mõnuga masseeritud. Eriti usinalt hakkab ta end sirutama ja pulka suruma siis, kui tolmuimejaga mööda tuba tuierdan (ju talle ei meeldi see valju hääl), midagi söön (reaalselt, ükskõik mida) või kui lapsed järsku röökima hakkavad. Imede ime, et ta midagi mu kõhupeki alt üldse kuuleb, aga ju siis ikka kuuleb…

Ma ei taha, et see postitus oleks jälle üks ”viu-viu-viu, kõik kohad on nii valusad ja emavaala elu sakib”, aga… püha jumal, kui valusaks saavad veel ühe raseda tissid muutuda? Pakiks tüdrukud hea meelega mullikilesse, et neile mitte miski vastu minna ei saaks, põrrr…. Lisaks veel kõrvetised, selja- ja puusavalud, üle10 minuti korraga seistes tekib selline tunne, et jalatallad põlevad, ”omg emakas kukub kohe püksisäärde” tunne jne. Oeh, glamuurne elu, ma ütlen. Vähem, kui kuus nädalat tähtajani – can’t wait. :D

200

 

Elevant portselani poes, ehk mis tunne on olla 34. nädalat rase, keset kuuma suve

Ma ei tea mis värk selle kolmanda rasedusega on, aga no on teine kohe totaalselt teistsugune, kui eelnevad kaks. Esimese kahega tundsin end imeilusana, algusest lõpuni. Mida suuremaks kasvas kõht, seda kenamaks ma end pidasin. Tundsin, et olen mingi… rasedus-jumalanna! Tassin suurt kõhtu, endal nägu naeru täis – võimas! Ma lausa ootasin, et kõht veeeel suuremaks paisuks. Ootan seda ka nüüd, aga selle erinevusega, et tunne on hoopis teine. Ma ei tunne enam seda vapustavat jumalanna tunnet. Pigem vaatan peeglisse ja näen seal mingit… trolli.

Sel trollil on näonahk täiesti pekkis ja laiguline, juuksed on tal sorakil ja sassis, pekid lipendavad kahte lehte ja isegi varbad meenutavad tal pekiseid sardelle. Näkku vaadates võiks eeldada, et ta kasvatab oma last lõualotis, mitte kõhus.* See troll on väsinud, kuri, higine, jõuetu ja ähkiv. Kauge versioon sellest kaunist rasedus-jumalannast, kes ta enda arvates oma teist last kandes oli…

*Fun fakt: Joel arvab, et tita kasvab mu tissi sees. Nii kui ta mu kuskilt kätte saab, lausub ta heldinult ”titaaaaa” ja kallistab siis mu udarat. Ta on selles nii veendunud, et isegi minu ja Annu seletused sellest kus beebi-õde tegelikult on, pole tema veendumusi ümber lükata suutnud.

Mõte sellest, et ma pean paari nädala pärast pildistama minema, tekitab minus ausalt öeldes õuduse judinaid. Mul pole veel õrna aimugi mida ma selga peaks panema, et natukenegi aktsepteeritav välja näha. Hea meelega paneks pikad teksad ja peale mingi puhvaika, mis varjaks mu rämedad käe pekid jms, aga keset juulikuud tunduks see vast veidi imelik. Eriti arvestades fakti, et lapsed mu kõrval on niikuiniii kleitides-lühkades-maikades.

Ma proovisin siin ühte triibulist kleiti, mis idee poolest oleks pidanud olema üsna hea variant – põlvini, seega varjaks see suurema enamuse mu tsellust, kolmveerand varrukad varjaks käepeki ja kaenlaaugu-tussu, ning see on ka piisavalt ümber, et kõht oleks koguaeg normaalselt näha, ilma, et ma ei peaks end pidevalt katsuma, nagu mingi nümfomaan, et kleidi alt ikka kõhu kumerus välja paistaks. Aga siis vaatasin ma oma sääri, mis on mingil imelikul kombel ikka veel lubi-valged, täis sääskede punne, sinikaid ja kriime, lisaks on need veel paksud nagu tamme pakud. Sealt edasi rändas mu pilk jalgadele ja varvastele, mis on ümarad nagu üles kerkinud pärmitaigna kuklikesed, ning need varbaküüned…ugh! Boonus – tänu rinnahoidjale (loe: seljapekile) olin suutnud saavutada ka voldilise kapsaussi välimuse. Püha jumalaema… jäta või pildistama minemata! Vahet pole mis ma selga panen, gigantne kapsauss näen niikuinii välja. :D

Paar päeva tagasi käisin poes omale pluusi otsimas, sest kõik mu normaalsed rasedariided on mulle juba väiksed (jehuu, tähtajani on kuus nädalat veel!). Vaatasin siis sellise pilguga ka veidi ringi, et äkki leian midagi pildistamise jaoks. Proovisin vist kõiki neid asju, mis veel minu suuruses-maitses alles olid, aga mitte miski ei sobinud. Isegi meelepärast tavalist pluusi, mille järgi ma sinna algselt üldse läksin, ei leidnud! Lõpuks võtsin lihtsalt suvalise maikade komplekti ja kõige suuremas suuruses, et noh, midagigi siis vähemalt ja ei pea tervele linnale oma triibulist naba näitama. Aga guess what – seistes ulatuvad need maikad mul veel enam-vähem ümber kõhu, aga nii kui ma kolm sammu teen, on pluus rindade all. Nagu….agh, midaaa ja miiiiiiks ometi. Kannaks pikki kleite (mida mul ka loomulikult ju olemaski ei ole), aga siis on järgmine paksu-probleem – reied hakkavad hõõruma. Püha jumal, kas ma ei võiks lihtsalt ülejäänud poolteist kuud alasti kuskil kivi all lapiti vedeleda?

Päris koomiline oli ükspäev ka meie käik selverisse, sest ma tunnen end niigi nagu hiiglaslik, rõve… elukas, eksole. Aga kuskil ajusopis oli ikkagi teadmine, et noh, vähemalt olen ma arusaadavalt rase. Igatahes, astusin oma mustlaslaagriga poodi sisse, nägin, et LHV panga tüütajad tutvustajad juba vahivad meid kullipilgul, ning niipea kui kärude juurde jõudsime, olime juba lõksu püütud. Mees toppis ruttu lapsed kärusse ja ütles neile, et aitäh, pole huvitatud. Mina lihtsalt tõstsin käed üles ja panin ”ma ei taha midagi, jätke mu hing rahule, ma olen selle jaoks liiga väsinud ja rase” karjudes jooksu. Piinlik oli, aga no issaaaand kui tüütu ja arusaamatu võib üks inimene olla, appi!

Poest väljudes haakis üks tüüp end ikkagi meile JÄLLE külge, ning hakkas pommima. Ma ütlesin, et mul juba on see pensioni jama LHV’s ja laske nüüd meil olla, ise ei näe siis, et meil on kaks kannatamatut väikelast ka kaasas või. Aga no tal oli savi, seisis mul põhimõtteliselt tee peal ees ja pommis isikukoodi, et no KONTROLLIME! Kuna ma ei ole selline inimene, kes suudaks tüütajad konkreetselt metsa seenele saata ja lihtsalt minema kõndida, asusin ”mis sa arvad, et mu rase aju suudab praegu seda koodi meenutada või…” pomisedes oma id-kaarti otsima. Selle peale ehmatas tüüp justkui ära ja ütles kohkunult: ”oi vabandust, ma ei pannud tähelegi!” Eeeeeeem… Ma vaatasin teda vist sellise näoga, et ma arvan, et tüüp näeb veel nädal aega õudusunenägusi sellest, kuidas üks viimase vindi peal rase godšilla tal unepealt näo peast ära sööb. Päriselt ka! Oiii, sorri, kuule, ma ei märganudki, et sa iga hetk plahvatamas oled ja kõnnid siiin ringi nagu muna kandev pingviin, mööda uisurada. Kas ma tõesti olen siis niiiiiiii paks, et polegi nagu aru saada kas lihtsalt sitaks ülesöönud või rase. Jajah, mehed ei märka selliseid asju ja blablabla, aga kammooon, ma tõesti eeldasin, et minu puhul ei saa selline ”väike” asi kuidagi kahe silma vahele jääda. Pigem vastupidi – ma eeldasin, et mu kõht on hetkel esimene asi mida üks funktsioneerivat silmapaari omav inimene näeb! Aga ju ma siis meenutan lihtsalt kaldale uhutud emavaala, mitte rasedat!

*Nutab ja hammustab uue ampsu snikersit* :D

fuck this shit, i’m out

Juhtub vaid minuga, osa 46378

See tunne, kui sa tripid lastega ringi ja kõik on hästi tore… Kuni selle hetkeni mil nad tahavad potile. Ettenägeliku lapsevanemana oled sa muidugi poti kaasa võtnud, lisaks pakkinud kaasa snäkke, jooke, mänguasju, LASTELE mitu komplekti varuriideid ja mida kõike veel, eksole… Igatahes, peale “metsapeatust” tahad sa poti võssa ära tühjendada, sest noh, sitt haiseb janii. Aga siis koksad sa poti kogemata vastu rooli, ning pool poti sisust loksub sulle sülle, kõhule ja roolile… Mehe lakkamatu naeru saatel võtad sa end auto varjus paljaks, loputad end kaasa taritud joogiveega ja mässid enda ümber vana voodilina. Seejärel sõidad rahulikult koju… Või siis ka mitte! Kodulinna jõudes meenub sulle, et ahjaa, poodi oli ka vaja tegelikult minna… Kuna selleks hetkeks on sul juba niii sügavalt pohhui, siis keerad sa rahulikult kohaliku Maxima parklasse sisse ja mõtled meest oodates sügavalt järele, kuhu sa küll oma eluga jõudnud oled – sa istud Maximas parklas, üleni KONKREETSELT kuses ja sitas, ümber vana ja katkine voodilina.

Elus esimest korda – thank god, et mul on paksud reied! Vastasel juhul oleks ka auto iste iiiigast kraami täis.

Kolmas laps: kolmkümmend kaks nädalat

Ma ei oska seda postitust isegi kuskilt otsast alustada. Füüsiliselt on nagu okei isegi olla olnud viimasel ajal, kui välja arvata ilmselge lõpuspurdi väsimus ja valu, aga no emotsionaalselt… ma pole vist iial selline olnud, nagu praegu. Ikka väga keeruline on endaga toime tulla. Selline ”kõike on lihtsalt nii palju ja ma upun” tunne on. Kui inimesed mind närvi ei aja, siis õnnestub minul kuidagi hoopis nemad närvi ajada. Mille peale mina end muidugi täiesti… rämpsuna tunnen, sest mismõttes on selline olukord. Ma olen viimase paari nädala jooksul vähemalt kolm inimest suutnud nii välja vihastada, et ma isegi ei tea kas ja kuidas asja parandada. Näiteks sain ma ühelt blogijalt põhimõtteliselt sõimu ja bloki peale selle eest, et julgesin välja tuua fakti, et tema postitus võib olla mõne ema jaoks solvav. Mina loomulikult ei soovinud toda inimest kuidagi pahandada, aga kahjuks läks teisiti. Kuna ta mind ära blokeeris, siis ei saa ma talle ka seletada ega vabandada, aga ega ma vist seda enam nii väga teha tahagi. Tunne jäi siiski väga ebameeldiv ja rõhuv sisse. Nõme lihtsalt. *Ei, jutt ei ole Mallukast. Katsuge olla, maailmas on teisi blogijaid ka.*

Üleüldse, koguaeg juhtub midagi nii ebameeldivat, et ma tahaks lihtsalt, ma ei tea, peaga vastu seina taguda. Aga kogu see negatiivsus mu ümber mõjutab mind ja justkui imeb minust energiat välja. Lisaks on veel selline tunne, et mu ümber on alles jäänud vaid käputäis inimesi, keda ma tegelikult ka usaldada saan ja kes mul päriselt olemas on. Ülejäänud lihtsalt tahavad minust midagi saada…

Olen siin hoogsalt beebitüdruku tulekuks valmistunud, asju ostnud, leidnud nime mida ma vägaväga armastan, kokku leppinud kohtumise doulaga jne… Turvahälli tellisin ka lapsele ära, aga see saabus minuni nii halvasti pakituna, et ma ei teagi kas ma julgen seda kasutada. Nimelt saadeti häll mulle täiesti suvalises, õhukeses pappkarbis, kile ümber. Ei mingit peno ega pehmendusi ega midagi. Kast oli ühest kohast veel aukus ka, mis ilmselgelt viitab kukkumisele-muljumisele vms. Kui ma sellele firmale kirjutasin, siis nad isegi ei saanud aru MIKS selline pakendamine pole okei. Jah, häll on pealtnäha terve, aga samamoodi olid terved ka meie avariilised turvatoolid. Seda kasti niikuinii loobiti transpordi käigus ringi ja see sai põrutusi, kuna puudus peno jms, mis takistaks hällil kastis liikumist, seega võivad hällil nüüd olla samasugused kahjustused, nagu avariilisel turvahällil. Ja ma peaksin nüüd oma imiku sinna panema või? See ajab mind lihtsalt niiiii marru! Ma ei saa aru kuidas see võimalik on, aga peaaegu iga asi, mille ma uuena ostan, osutub problemaatiliseks. Viiest viimasel ajal soetatud esemest kolm on olnud pekkis. Tõesõna, juhtub vaid minuga!

Lisaks olen ma väga emotsionaalne ühe otsuse pärast, mille pidin tegema. Enamus teist vast mäletavad mu jäneste saagat, eks. Igatahes, pojad said kõik omale head kodud ja ma olen tõesti rahul kõigiga, kellele otsustasin poja müüa. See tee oli tõesti raske, sest inimesi on ikka iiiiigasuguseid, aga pikemal vestlusel siiski sain veenduda, et inimene, kellele poja müün, ei võta teda arvates, et ‘oiii, jänkuuu, NIII nunnu!’ ja sellega asi piirdubki. Ootamatult pidin aga loobuma ka ühest oma täiskasvanud jänkust, sest üks hakkas teist taga ajama ja kiusama. Koguaeg olid karvupidi koos ja no kuna mul pole võimalik siia majja VEEL ühte puuri mahutada ja jänkusi piisavalt kauaks erinevatel aegadel lahti lasta, siis tundus mõistlikum üks neist anda kodusse, kus ta ei pea sellise stressi käes vaevlema. Loobusin raske südamega emasest, kes peksa sai ja mölakama jätsin endale. Aga see tunne on ikkagi niii halb, justkui ma oleksin seda jänksi alt vedanud, sest ei suutnud talle head kodu pakkuda. Viimasel õhtul kammisin ja pügasin teda, et ta uude koju minnes ikka viisakas välja näeks. Ta lamas nii rahulikult mu käe peal nagu väike beebi, ja lasi kõhu alt pusasi lõigata… ugh, süütunne.

Pesapunumise faas on ka täie hooga käes. Kõike muudkui korrastaks ja organiseeriks ja majandaks, aga pidevalt tabab mind mingi ahastus, sest ma mõistan, et TEGELIKULT pole mitte midagi valmis ja TEGELIKULT ei saagi ma mitte midagi mitte kunagi nii korda, kui ma tahaksin. Issand ma vajan vist professionaalset abi! :D

Raseduse lõpp on hirmuäratavalt lähedal. Osalt ei jõua ma seda ära oodata, aga osalt on see nii kurb, sest rasedus on tõesti hästi eriline aeg ja kui välja arvata vaevused, naudin ma seda väga. Harjumatu on lihtsalt olla selline hädapätakast vrakk, sest ma olen alati kõigega ise hakkama saanud.

32 nädalat

Legod meie majas

Ma isegi ei mäleta enam täpselt kui vana Annemaia oli, kui ta oma esimesed Legod sai… Ma arvan, et esimese komplekti kinkis talle mu sõbranna tema esimeseks sünnipäevaks.

10571_

Pikalt oligi see tema ainus komplekt, sest erinevalt paljudest teistest temavanustest, puudus tal igasugune huvi klotside, puslede jms käelise tegevuse vastu. Lapsed on ikka nii erinevad!

Igatahes, kui Joel sündis ja siin ringi majandama hakkas, soetasime ikka paar komplekti juurde. Lihtsalt juba sellepärast, et kui üks hakkab legodega mängima, siis on teisel ju ka kohe vaja ja no kes seda kismat jõuab siin kuulata, kui ühel on kolm klotsi rohkem, kui teisel…

Kuna legod on tegelikult ikka haigelt kallid, siis olin ma vägagi rõõmus, kui mulle eelmisel nädalal kirjutati ja kutsuti osalema sellises projektis, kus saadetakse erinevas vanuses lastele katsetamiseks ja mängimiseks legosi, et emmed siis hiljem tagasisidet jagaksid.

Leppisime kokku, et nad saadavad meile kolm komplekti, Joelile üks, Annule üks ja üks siis teile välja loosimiseks. AGA kolm korda võite arvata mis juhtus siis, kui need legod mulle uksetaha potsatasid… Joelil oli parasjagu sünnipäev ja no minu rase aju unustas täielikult ära, et üks oli teile välja loosimiseks ja… ma lasin lastel kõik kolm komplekti laiali kiskuda! Heureka käis alles siis ära, kui paar päeva hiljem ühe teise blogija samateemalist postitust lugesin. Kurjam võtaks, ma ütlen! Aga no mis sa teed, ostan uue komplekti ise asemele ja asi korras. :D

Igatahes, lapsed on praegu täielikult legode lainel. Ma hakkasin nüüd siin mõtlema, et ehk oligi asi lihtsalt selles, et klotse on meil võrdlemisi vähe ja no mis sa ehitad, kui poole mängu pealt meelepärased klotsid otsa saavad. Sisaldavad enamus komplekte ju peamiselt justnimelt neid pisikesi neljakandilisi klotse ja no nendega pole suurt muud teha, kui torni laduda. Lisaks annavad mängule põnevust juurde igasugused tegelaskujud, need on meil eriti suured hitid! Meil on vist kana, jänes, tüdruk, Minnie sünnipäevarongi komlektist said nad Minnie ja Miki, ning nüüd said siis printsessi, hobuse ja autod. Lisaks skoorisin neile kunagi kaltsukast lego duplo DINOSAURUSE! Ma olin reaalselt niiiii sillas sellest dinosaurusest, et õnnepisaratest ei jäänud üldse palju puudu. Ma pole varem sellist isendit isegi näinud ja 2 euroga see poolkogemata kuskilt kaltsukast leida… kirjeldamatu õnn. :D

Annu, printsessid ja hobused – kas ma pean veel midagi lisama? Plika oli reaalselt nii sillas nendest, et vedas need õhtul dušši alla ja voodissegi kaasa, rääkimata nendest rannapäevadest ja rattakorvi sõitudest, mida nad juba näinud on…

Igatahes, olgugi, et legod on kallid, on nad ka siiski kasulikud ja lapsed paistavad neid mingil põhjusel hullupööra armastavat (varem, või hiljem). Kui keegi kunagi peaks mõtlema, et mida mu päntajalgadele kinkida, siis legod on kindla peale minek for sure. Praegugi, kui nad nägid, et vaatan legode pilte, lohistasid oma kasti välja ja hakkasid mängima.

Kui sinagi soovid oma lapsele ühe lisakomplekti legosi skoorida, siis jäta mulle siia kommentaar millised on suhted legodega teie majas ja nädala pärast võtan ma ühe õnnelikuga ühendust, et siis üheskoos kuskilt mingi meelepärane komplekt välja valida! :)