Oleks igati okei, kui see beebi saabuks kasvõi viie (!!!!) nädala pärast. Saate aru VIIE! Samas võib muidugi minna ka kuni kaheksa nädalat, enne, kui selle titaga näost-näkku kohtume (üle tähtaja ei taheta jälle lasta), aga isegi see kaheksa nädalat tundub praegu juba… nagu järgmisel nädalal.

Üks osa minust on selleks beebiks nii valmis, et ma läheks kasvõi homme hommikul kott kaenlas haiglasse ja saaks sellega ühelepoole, kui vaid beebi ise juba valmis küpsetatud oleks. Ma olen väga põnevil, et kuidas siis sel korral läheb. Kas veed tulevad ise ära (see oleks nii uus ja lahe ju!), kas saan sel korral ilma epiduraali jms jamata hakkama, kas läheb jälle 20h aega jne. See suhkruvatiline beebilõhn, sünnitusjärgne eufooria ja need esimesed päevad, kui alles tutvust teeme… Ma ei suuda ära oodata!

Teine osa minust on aga täiesti…hirmust halvatud, kui mõtlen, et äkki tuleb sellest jälle mingi õudukas. Ma tean täpselt mida ma tahaksin ja mida ma teoorias selle nimel tegema pean, aga ma olen kabuhirmus, kui mõtlen sellele kõigele reaalselt juhtumas. Ma kardan, et ma ei suuda end rahulikuna hoida ja see takistab jälle mu avanemisprotsessi, ning lõpuks olen ma jälle lihtsalt hüsteerias, sest 12h jooksul olen suutnud avaneda 3 sentimeetrit. Kuidas muidu seletada seda, et ilma epiduraalita kulus mul paari sentimeetrise avatuse tekkimiseks mingi 15 tundi põrgupiinu, aga kui epiduraali sutsaka ära sain, mis minu eest mu lihased lõdvestas, sai kahe tunniga neljast sentimeetrist kümme. Ma kardan, et ma ei suuda ise end niimoodi rahuliku ja lõdvana hoida. Epiduraal ei ole paha, aga ma ei tea… ma tahan olla see vägev ürgnaine, kes saab päris ise hakkama.

Ma vist otseselt ei kardagi seda valu, kuigi seda lõpu õudust ikka nagu pelgan, kus valu enam nagu täielikult üle ei lähekski ja ongi vaid ”omfg lihtsalt tapke ming kohe” ja ”millal see ometi lõppeb, ma ei suuda enam” valu. Pigem kardan vist pettumust, kui asjad ei lähe nii nagu minu kontrolli friigist aju tahaks.

Ma tean, et segavateks faktoriteks on:

*tuhude vahede mõõtmisele keskendumine – eelnevatel kordadel olen väga pingsalt üritanud üles märkida tuhude pikkusi ja vahesi, sest arstid on seda koguaeg tahtnud. Sel korral ma tahaks selle asja üldse vahele jätta, kui tunnen, et see mind liigselt segab. Aga kas arstid jälle lasevad?

*lastele ja kodus toimuvale mõtlemine – kui Joelit sünnitama läksime, jäi Annu mu sõbrannaga koju. Ma teadsin, et laps on hoitud ja kõik on hästi, aga põdesin ikkagi veidi sõbranna pärast, et kuidas ta vastu peab ja kuidas saab tema kooli asjadega, kui mu sünnitus nii kaua venib (ta tegi minu pärast koolist poppi ja oleks peaaegu veel ühe päeva pidanud Annuga olema).

*asjadekäigu täpne üles märkimine – ma olen eelnevatel kordadel blogi facebooki lehele märkmeid maha jätnud, et hiljem oleks hea kellaaja järgi vaadata mis millal oli ja siis sünnilugu kirjutada. Sel korral ka kindlasti annan teada kui asjaks läheb, aga ilmselt ei tee ma enam nii täpseid sissekandeid ja üritan minna lasta mõttel, et sünnilugu ei saa nii täpne. Läpakat mul ka niikuinii enam pole, millega haiglas olles juba sünnilugu kirjutama asuda, et kõik oleks võimalikult täpne ja värske.

*arstide sekkumine – ma loen parasjagu sellist raamatut, nagu ”loomuliku sünnituse teejuht” ja olen täiesti vaimustuses. Mõni lugu on seal nii inspireeriv ja täpselt see mida minagi nii väga tahaksin, aga ma tean, et haiglas ma seda ei saa… Ma tean, et kohe, kui haiglasse lähen, topitakse mind KTG alla ja hiljem tõenäoliselt olen samamoodi voodisse aheldatud ja juhtmeid täis, nagu eelnevatel kordadel. Ma ei taha, et mult võetaks mu liikumisvõimalus või raskendatakse seda mingite juhtmete ja voolikutega. Ma saan aru miks seda vaja on, aga ma ei tahaaaa. Ma ei saa arstidele ju ka vastu vaielda, kui nad tulevad ja ütlevad, et marss voodisse selili ja ei liiguta nüüd 30 minutit. Või saan? Ma lugesin Joeli sünnilugu ja see lõpu osa, kus ma kirjeldasin seda kuidas ma voodisse aheldatud olin ja kuidas ma iga liigutusega pidin viite juhet kaasa tõstma… see tekitas minus vastikust. Ma ei taha!

*ahastus, kui asjad ei liigu nii kiiresti nagu ”peaksid”- ma mäletan nii selgelt seda pettumust, kui ma mega valudega haiglasse jõudsin ja olin täiesti kindle, et olen juba vähemalt poolel teel, aga siis arst ütles, et avatus on vaid 1cm. Mitu-mitu tundi hiljem polnud see suht muhvigi kasvanud ja 12h hiljem olin veel poolel teel. See oli täielik deija-vu Annu sünnitusest ja ma olin nii hirmul, et saan jälle erakorralise keisri. See tunne oli ko-hu-tav.

Sel korral hellitan ma lootust, et noh, Annu oli vales asendis ja sellepärast läks asi pekki. Joel tuli lõpuks ”ise”, aga kuna ma olin hirmust kange, takistas see mul normaalset avanemist, aga ÄKKI tegi Joel ikkagi nö ”tee ette” ja see kolmas sünnitus läheb lõpuks kergemini… Kui mõni siin kardab, et ei jõua haiglasse ja sünnitab kodus diivani ette, siis… issand mida kõike ma annaksin, et mul oleks selline lootuski! Ma tõesõna hakkan vist nutma, kui lähen haiglasse, surm silmade ees ja siis selgub, et sünnitus pole veel poolel teelgi. Miks minu keha selle asjaga toime ei tule ometi!

Ma ei teagi tegelikult millal oleks mõistlik haiglasse minna… Tartusse on tunni ajane sõit + veel lisaaeg, kui juhtub halb kellaaeg olema. Kas minna siis kui valud on veel nö ”talutavad”, sest siis on autosõit ka kergemini talutav. Või minna siis kui olen juba valust lolliks minemas, aga siis oleks see sõit ka veel ekstra räme piin…

Vahepeal hakkasin lausa mõtlema, et äkki istungi kodus nii kaua kuni vähegi kannatan ja siis kimame hoopis Põlvasse, sest seal on kõik loomulikuma suhtumisega ja pole selline liinitöö, ma tean, et seal minu soovidega arvestataks, aga… mis siis kui mu kehal ongi midagi viga ja ma ei suudagi ilma epiduraalita sünnitada*, ning Põlvasse minnes saaksin jälle üldnarkoosis keisri, mida ma niiii väga peljanud olen ja iga hinna eest vältida soovin…

*ma reaalselt lugesin, et selline asi ongi võimalik, et see olevat mingi emaka…sündroom.  Äkki ma olen ka ”katki” ja ei suudagi ise hakkama saada…

Aghhh, see ajab mind nii närvi, ausõna. Ma tean, et kui ma end maha ei rahusta, siis lähebki kõik pekki, aga KUIDAS ma endale kinnitan või selgeks teen, et ma saan ja ma suudan… sisemuses jään ikkagi ju endas kahtlema.

Rääkige mulle oma positiivsetest sünnilugudest ja andke mulle ideid, kuidas…agh, ma ei tea.