Viimase vindi peal rasedana mööda Eestit ringi trippimas, ehk meie ”puhkus”

Pühajumalaema, imede-ime, et ma veel elan. Enamus arvavad, et ma olen peast soe, et selle tripi antud hetkel ette võtsime, aga noh… ma teadsin, et sünnitama ma veel ei hakka ja hädaldanud oleksin ma samamoodi ka kodus, seega vahet pole kus ma inisen – vähemalt oli lastel lõbus. :D

Kuna ilm meid ei hellitanud, siis telkima me seal ei läinud, aga ülejäänud asjad said kõik tehtud. Esimesed kuus päeva kulusid ämma maamaja remontimisele, seega sõitsime me pidevalt minu ema ja mehe ema kodude vahet. Ämma juures on lapsi palju, seega oli ka Joelil ja Annul väga lõbus seal möllata. Kui remont valmis sai, põrutasime kohe järgmisel päeval Tallinnasse loomaaeda. Sellest seiklusest said juba Lipsukese Facebooki fännid aimu.

Lõppkokkuvõttes jäi mõnest kommentaarist veel mulje, et mina olen süüdi, et rong oli matse täis… Johhaidii, aga vot nii palju olen uhke küll, et kui mitukümmend inimest näevad selge silmaga, et lapsed magavad maas, vanurid, põdurad ja rasedad seisavad püsti ja mitte keegi ei tõuse, et kohta pakkuda, siis mina ka anuma ei lähe. Minu jaoks on endast nõrgemate aitamine elementaarne, seega kui inimene seda ise teha ei soovi, siis milleks minna teda tüütama? ”Oi ma ei pannud tähele, ma olin oma asjadega nii hõivatud” on küll kena vabandus, jah…

Jah, okei, auto inimestena me tõesti ei mõelnud üldse ei päevale, ega kellaajale, millal rongile ronime, aga kui me poleks just sel päeval loomaaeda läinud, polekski me sinna enam jõudnud kah. Kuna me ei teadnud kui kaua meil läheb, ei saanud me ka pileteid ette osta. Oma autoga ma ka minna ei julgenud, sest ma pole varem Tallinnas sõitnud ja 9k rasedana ma seda stressi enda peale võtta ka ei soovinud. Plaanisime küll, et sõidame linna äärde ja siis lähme ühistranspordiga edasi, aga lõpuks tundus ikkagi lihtsam minna Rakverest rongi peale ja Balti jaamast otse nr 43 bussiga loomaaia ette, kui hakata otsima kust ja kuidas kuskilt lõpuks kohale saab. Istu sada korda nende jubinatega ümber, et õigesse kohta jõuda jne. No sorri, aga ma ei viitsinud otsida ja ma ei näinud pointi – rong + buss tundus kõige stressivabam ja lihtsam. Ühesõnaga, loomaaias oli väsitav, aga väga tore, ning praeguseks hetkeks meenutan ka seda rongiseiklust muigega – on vähemalt mida laste esimesest loomaaias käigust meenutada!

Ma olin enda võimete üle täitsa üllatunud – 9k rasedana viis tundi loomaaias jalgadel, siis paar tundi Tallinnas ringi kõmpimist, ning lõpuks veel pea 1,5h püsti seismist. Juba 20 minutit peale loomaaeda sisenemist, jääkarude maja juures, oli mul selline tunne, et okei, võiks istuda, aga näed, viis tundi hiljem olin ikka veel ühes tükis ja jalgadel. :D

Mulle meeldisidki kõige rohkem vist jääkarud. Neile on nii vahva koht ehitatud. Kui mina viimati loomaaias käisin (üle 10a tagasi kindlasti), oli neil vaid tillukese basseiniga puur. Annu aga tahtis üle kõige näha tiigrit ja lõvi, ning neid ta suure pingutusega piiluda ka sai. Mitu korda jalutasime tagasi nende puuride juurde, et näha kas nüüd on keegi välja tulnud, või ei. Lõpuks ikka nägime ära ja lapse süda sai rahu. :)

Peale loomaaia käisime veel Eismal, mere ääres mängimas ja jalutamas. Uskumatult ilus koht! Sinna oleksimegi telkima ka jäänud, aga vihmaga nagu väga polnud pointi liguneda seal.

dsc_0273 img_20180712_140132_980

Siis möllasime batuudikeskuses, käisime metsas marjul ja seenel, ronisime Vallimäel, vaatasime Tarvast, käisime kõikvõimalikel mänguväljakutel ja randades, ning koduteel olles hüppasime läbi Ahhaa keskusest. *Paar kohta raudselt unustan, sest noh, udupea!*

20180707_183033 20180709_171710 20180709_17164420180711_145050

Peale Ailiga pildistamas käimist, jõudsime ka Elva seiklusparki, kus lapsed turnisid ringi nagu väiksed ahvid. Joel olevat lausa nende kõige noorem ronija!

dav

dav

dav

dav

dav

Paar päeva tagasi otsustasime ka telkimise oma listist maha kriipsutada ja läksime üheks ööks kohaliku järve äärde. Grillisime, ujusime, võitlesime sääskedega, magasime telgis ja öösel vaatasime järve peal sõitvaid paate, mis olid led tuledega kaunistatud.

img_20180713_095913 20180712_20253820180712_233643

Paadi, lodja, või millegi sellisega lubasime ka lapsed sõitma veel viia, ning ehk jõuame ka liikluslinnakusse ja viimast korda, enne lapse sündi, ratsutama.

Tahtsime jääaja keskusesse ka minna, aga väikse uurimise käigus siiski otsustasime mitte minna, sest see koht olevat pigem selline muuseumi laadne ja kahe-kolmeaastastega polevat seal väga palju tegevust. Vembu-Tembumaa ja Vudila välistasin kohe, sest see tundus juba liiga ekstreemne 9k raseda emavaala jaoks.

Ühesõnaga, oli väsitav ja närvesööv, aga niiiiii tore! Siiski on kõige parem ja mugavam koht kodu ja oma voodi. See tripp kiskus niigi ääri-veeri sünnituseni, seega üsna napikas. Nüüd tahaks rahulikult kodus lebos olla, sest jalad on ikka mega paistes koguaeg ja selle kuumaga on metsikult raske kuidagigi olla. :D

Aga teate mis on kõige suurem wau-faktor kogu selle nalja juures? Meie auto ei andnudki selle tripi käigus saba! Ma olin jumala kindel, et ühel hetkel me siiski kuskil pärapõrgus oma autoga istume ja patja nutame. Aga noh, vähemalt olid telgid, grillid jms juba auto peal, seega oleks me sellestki saanud välja võluda järjekordse seikluse ja hea loo, mida meenutada. :D

Aga okei, ma lähen nüüd korjan oma mustsõstraid edasi ja teen mõned mahlad, enne kui siin ühte tsikki endast välja pressima pean hakkama…

Mida teie sel suvel juba toredat ette võtnud olete, või mis veel plaanis on?

Kolmas laps: kolmkümmend seitse nädalat

Kuna me just saabusime ”puhkuselt”, jäi mul postitus õigel ajal kirjutamata, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi ;)

Viimase viie nädalaga on ikka omajagu muutunud. Kui varem polnud mul eriti toonuseid ollagi, siis praeguseks on need mul juba igapäevased (tunnised), kohati valusad ja täitsa sellised, et võtavad nina krimpsutama. Õigetest sünnitusvaludest on muidugi asi valgusaastate kaugusel, aga ebameeldivad on nad siiski. Nüüd ma vähemalt tean millised on õiged kokkutõmbed sünnituse alguses ja millised on lihtsalt libakad, kuigi need libakadki on viimasel ajal aina intensiivsemaks muutunud ja kui nad veel regulaarsed ka oleksid, siis ma oleksin vist juba viisteist korda end sünnitusmaja poole sättima hakanud.

Ma usun, et kõigil mu lähedastel on juba mu sünnitamise mölast megasuur kopp ees, aga mis ma teha saan, kui kõik hetkel justkui ainult selle ümber pöörlebki. Vähemalt minu jaoks. Te vast ei suuda ettegi kujutada KUI mitmele lausele-küsimusele-väitele ma suudan sünnituse teemaliselt vastata. :D

Kuigi tunne on pidevalt selline, et see laps lihtsalt kukub kohe mulle püksisäärde või kohekohe lähevad need toonused regulaarseks ja ongi meie kahelapselisel elul kriips peal, siis tegelikult ma ju tean, et lähima viie päeva jooksul ta ilmselt siiski veel tulema ei hakka. Nimelt sisendan ma endale, et see tirts on ikka nii palju vastutulelik, et ei külva oma liiga varajase saabumisega paanikat, ning tuleb siis, kui meil kõik tema jaoks valmis on. Enne tuleb veel paar asja korda ajada, nagu näiteks sõbranna mehele panna ja kõhukips ära teha. Aga nädala pärast oleks juba üsna okei. ;)

Ikka maksimaalselt imelik on mõelda, et me räägime siin nüüd juba päevadest ja nädalatest, mitte enam kuudest, mis on sünnituseni jäänud! See on üsna hirmuäratav mõte, et kuu aja pärast olen ma juba kindlasti 3 lapse ema ja pean selles kaoses ellu ka jääma. :D

Ükspäev: istun mina rahulikult diivanil ja vaatasin järgi seda Malluka saadet, kui järsku rändas mu pilk jalgadele. Ma pidin südari saama! Mu jalad pole mitte kunagi nii paistes olnud! Pahkluud polnud eristatavadki! Alates varvastest, kuni poolde säärde nägi kõik välja nagu üks ühtlane puupakk. See oli ikka korraks väga hirmuäratav ja mu mõtetesse hüppasid kohe mõtted preeklampsiast. Õnneks mul siiski peavalu, vererõhu tõusu jms pole, aga uriiniproovi viisin eile ikkagi ära, et süda rahu saaks. Paistetus ei lähe ööga üldse alla ka… Ma vist lähen täna apteeki jalas mehe nr 46 plätud, sest mitte midagi muud ma sinna pakkude otsa toppida ei suuda.

Üleüldine olemine on ikka vaevaline ja hädine. Ma vist ei astu enam sammugi ohkimata, sest kõik kohad on nii valusad ja kanged, ning iga asja peale tõmbab emaka toonusesse. Pingviini kõnnak on saanud täiesti uue tähenduse, sest ma reaalselt kõnningi sirgete jalgadega. Muudmoodi lööb lihtsalt selga sellised valud, et ugh!

Autoroolis ma ka enam väga olla ei saa, sest kui ma olen sellele eelnevalt olnud pikalt jalgadel, siis hakkavad jälle valuhoogudega toonused käima. Ehk on asi ka selles, et ma pole viimasel ajal korralikult magneesiumit võtnud… Täna öösel sain selle raseduse esimese jalakrambi ka, mis ilmselgelt viitab magneesiumipuudusele.

Veidi paneb mõtlema ka see, et eelnevate rasedustega on mul juba mitu kuud enne sünnitust vaikselt ternespiima lekkinud, nüüd aga pole ma mitte tilkagi veel näinud. Ma tean, et see ei pruugi midagi tähendada, aga ikkagi… Vähemalt on rinnad juba ammu ”paistes” ja valusad, justkui ”tööks valmis”.

Vahepeal tekib selline tunne, et ma lihtsalt lämbun ära. Tahaks nagu hästi sügavalt hingata, aga ei saa, sest üks istub mu kopsude otsas. Imelik on aga see, et ma ei saa aru kuidas ta seal kõhus üldse on. Vahepeal vaatan ehmatusega peeglisse, et kõht on niiii alla vajunud ja lapse pea vupsab justkui kohe välja, aga mõne aja pärast on jälle selline tunne, et muna on üles tagasi kolinud, ning koos sellega on tagasi ka kõrvetised ja õhupuudus. Istudes ma igatahes jalgu enam kokku panna ei saa…

Aga teate mis on kõige nõmedam? Nonstop pissimine! Ma ei mäleta, et mul oleks sellist vetsujama olnud eelnevate rasedustega, nagu praegu. Iga jumala kord, kui ma püsti tõusen, on tunne, et pean minema ja vahet pole kas ma käisin viimati vetsus 4 või 40 minutit tagasi. Seega ma väldin…liigutamist. See on ausalt niii õudne. Täna on küll selline tunne juba, et for the love of god, enam ei jaksa rase olla. Ma pole iial end nii tüdinult rasedana tundnud. :D

Kes uudiseid jälgivad, siis vast märkasid ka seda artiklit, kus üks naine olevat tee ääres sünnitanud, sest kohalik sünnitusosakond pandi kinni ja Tartusse lihtsalt ei jõutud. Niimõnigi arvas, et see õnnelik olin mina… Oeh, oleks see vaid nii! Kui minu sünnitus algab, siis jõuaks ma vast veel Saaremaale ka sünnitama, kui vähegi tahaks. Seega kuskil tee ääres, või rongis sünnitamist mina ei karda…

Viimased päevad, kuni nädalad veel ja varsti ongi see väike plikatirts siin, uskumatu!

36nädalat

 

 

 

 

Ole veel hea ja vastutulelik inimene!

Kõik te vast mäletate, et mu küülikud said märtsi alguses pojad. Suure poputamise ja ajukeberniidiga suutsin kuuest pojast viis üles kasvatada ja neli neist on nüüdseks juba ammuilma ka uutes, heades kodudes. Viies poeg on aga terve selle aja veel minu juures hoiul olnud, sest tema ”uus omanik” soovis talle järgi tulla alles juulis, et siis olevat tal puhkus ja on rohkem aega, et uue sõbraga kohaneda jne. Veidi imelik, aga nojah, mis seal ikka, eks ma hoian teda siis nii kaua… Küsisin loomulikult raha ette ära. Tellis veel minu kaudu jänksile Saksamaalt puuri, toidud, transpordipuuri, kausid jms, mis tekitas ka usaldust, et noh, kuulas mu soovitusi asjade osas jne. Kokku läks tal mingi 160 või 180 euri.

Jänkule järgi tulemisega oli tal ka koguaeg üks lõputu häda. Küll ei osata Räpinasse sõita, kuigi tal on telefonis olemas nii google maps, kui ka nett, mille abiga oleks ideaalselt kohale saanud. Isegi ilma gepsuta on võimalik imelihtsalt siia tulla. Siis ta soovis, et ma küüliku koos asjadega talle BUSSIGA Tartusse bussijaama viiksin, sest mu enda auto oli tuksis. Ma ei tea mida see inimene mõtles, aga tema arvates oleks jumala võimalik ja okei olnud, et lõpurasedana, koos kahe lapsega, sõidan bussiga tund aega Tartusse, seljas 160cm pikk puur, 15kg heina, 4kg krõbinaid, küülik koos transpordipuuriga ja puuri lisavidinad. ”Aga sinna bussi alla saab ju hoiule panna!” ütles ta mulle. Püha jeesuse ema, ma ütlen! :D Siis juba sain aru, et see tsikk küll päris normaalne ei ole, aga enam mul ju midagi teha ka ei olnud – rahad olid makstud.

Vahepeal jõudsime juba oma auto korda teha ja siis leppisin selle naisega kokku, et bensuraha eest viin küüliku koos asjadega talle siiski Tartusse ära. Ta tulevat Pärnust või kuskilt, koos ämmaga ja nad ei oska Räpinasse sõita. Okei, hea küll – viin! Leppisime veel kuupäeva ja kõik kokku… KUNI sain ta mehelt kirja, et nad ei tahagi küülikut – polevat teda kuhugi panna!

Kirjutasin kohe tollele naisele, et mis värk on. ”Jah, sorri, see oli jah minu mees. Me ei taha küülikut enam, kanna raha tagasi!”. Ma ei teadnud kas hakata meeletult naerma või toolilt lihtsalt maha kukkuda, seega saatsin ta põhimõtteliselt seenele oma raha küsimisega, sest kammoon, olen ma mingi säästuhoius või? Soovin maksan sisse, soovin võtan välja? Ise tellis ja soovis asju, aga mina nüüd maksku see kinni või? Midakuradit mina nende asjadega tegema peaksin huvitav?! Lisaks asjadele hoidsin ja toitsin ma ka seda jänest KAKS KUUD! Mul oleks see poeg juba ammu müüdud ja üks sittur vähem, kelle järgi koristada. :D

Ütlen ausalt, et mõnes mõttes on see MEELETU kergendus, sest selle eide peas küll kõik korras olla ei saa ja thank god, et ma talle seda poega talle üle andma ei pea, aga no see käitumine on ikka… uskumatu.

Ughhh, ühesnaga, nüüd on mul nelja kuu vanune küülikupoeg, keda pean uuesti müüki panema hakkama ja keda on mul nüüd tänu sellele naisele ikka tunduvalt raskem müüa, sest alati eelistatakse ju pisemaid loomi, mitte peaaegu täiskasvanuid. Lisaks veel see peavalu, et tsikk tahab kõige eest raha tagasi.

Vähemalt on teistel neljal head kodud. Suhtlen nende uute perenaistega pidevalt, nad saadavad mulle pilte jne. Aga jamh, eks ole näha mis sellest asjast nüüd saab. Võib-olla lähen vangi nüüd, sest selle tsiki sõnul ma ”pean” talle raha tagasi andma, kui ta asju enam ei soovi. :D