Ma olen kõigele käega löönud, sh ka kainele mõistusele, seega…jamh. Olge hoiatatud.
Ma olen iga kord rasedaks jäädes niii kindel, et vot sel korral ei hakka ma kohe üldse enne tähtaega vinguma, et no millal see laps ometi tuleb, AGA iga jumala kord murdun ma juba nädal või isegi kaks enne tähtaega, sest no… kopp on niiiiii ees. Mul on tähtajani kolm päeva, see tähendab, et maksimaalselt pean ma veel rase olema ca kaks nädalat ja siis tehakse minuga…midagi. Aga tõesõna, ma enne näriks omal mõlemad jalad otsast ära (ma ei tea kuidas ma puht füüsiliselt selleks võimeline peaksin olema, aga ok), kui laseks selle raseduse lõpetada medikamentide teel või keisriga. Ma ikka üritan endale sisendada, et nii kaugele see asi ka mitte kuidagi minna ju ei saa, sest see pole lihtsalt võimalik, et ma veel kaks nädalat seda agooniat taluda suudan.
Samas olin ma juba kaks nädalat tagasi kindel, et sünnitus on päevade kaugusel, aga here we are, eksole. Ma ei tea miks, miks jumala pärast ma üldse arvan või loodan või sünnitusele mõtlen enne määratud tähtaega? See on vaid iseenda piinamine. See, et laps loetakse õigeaegseks mingist teatud nädalast, ei tähenda ju automaatselt seda, et ta siis ka välja tulla otsustab. Ma olen kolm korda seda kogenud, aga ikka ei õpi, kurat võtaks.
Enda kaitseks võin vähemalt öelda seda, et ma tõesti reaalselt tundsingi sel korral, et no siin ei ole lihtsalt mitte mingit võimalustki, et ma oma tähtaja rasedana ära näen. Lihtsalt nii kohutavalt raske oli juba 36. nädalal olla, et ma ei uskunud, et on võimalik veel hullemaks minna või end veel rasedamana tunda. Aga jällegi, kolm päeva enne tähtaega ja here we are.
Ma ausõna ei taha kõlada nagu tänamatu mats, kes vingub, viriseb ja iniseb, aga mõelge vaid, kui teil on selle kuumaga raske, siis kujutage ette mida tunnevad veel rasedad, kel niigi kõik kohad valutavad ja kel niisamagi pildi tasku tõmmata tahab?
Mul on koguaeg nii palav ja paha, et ma enam lihtsalt ei suuda. Ma reaalselt ärkasin täna öösel selle peale, et haarasin kahe käega oma tagumikust kinni, arvates, et mul tulid veed ära. Aga mis oli reaalsus? Mul oli lihtsalt nii palav, et igast vahest pritsis higi välja. Ma imestan, et selle äkilise liigutuse enda peale mul siiski veed ära ei tulnud, sest mul oli veel pool tundi peale seda ka kõht kivikõva. Kujutate te ette mis tunne on igal õhtul ägisedes voodisse minna, iga natukese aja tagant ärgata selle peale, et kõht on nii kõvas ja valusas toonuses, et kõris ka poob ja silmad jooksevad vett, hakata lootma, et midagi toimub ja siis lõpuks ikkagi hommiku ärgata ühes tükis? Ja nii juba nädalaid… Ja siis inimesed imestavad, et ma olen pahur.
Mu selg on reaalselt nii valus ja ragiseb nii kõvasti, nagu linttraktori roomikud. Ma lihtsalt tunnen kuidas alaseljas oleks nagu metallipuru või mingid krobelised kuulikesed, mis liigutades krabisevad ja haiget teevad. Öösel on täiesti surm end liigutada, külge keerata või end vetsu vinnata, sest see võtab reaalselt iga kord vähemalt 4-5 minutit aega, et ma suudaksin end valust pooleldi nuttes püsti ajada või teisele küljele keerata. Iga fucking liigutus on lihtsalt selline piin.
Ma olen siiani arvanud, et sünnitan 20-30. juuli vahel. Hilisem ja täpsem pakkumine oli 23-24. juuli, sest siis oli mu vanaema sünnipäev ja kuskil sel ajal algas vist ka lõvi tähtkuju. Tundus õige. Siis aga sain teada, et mu sünnitoetajal hakkab oma päevatööst 25.juuli puhkus ja peale seda kuupäeva oleks ta koguaeg mulle saadaval, seega otsustasin, et vot, peale 25.juulit – see võikski olla see. Jälle tundus õige! Siis aga teatas sõbranna, kelle juurde plaanisin lapsed sünnituse ajaks hoiule viia, et nemad lähevad 28-29. juuli Riiga, st need kaks päeva poleks mul lapsi kuskile panna. No okei, see jätab mulle siiski kahepäevase akna, 25-27.juuli asjaga hakkama saada – no äkki joppab. AGA siis kirjutas jällegi sünnitoetaja, et kuuule, mu ema kinkis mulle kruiisi – mind pole 26-27.juuli, ning eelnevalt oli juba teada, et ta pole kättesaadav ka alates teisest või kolmandast augustist (tol ajal oli mul sellest sügavalt suva, sest ma olin KINDEL, et nii kaua ma nkn rase pole). Et siis… kui ma sünnitan täna või homme (26-27), pean seda tegema sünnitoetajata, kui ma aga sünnitan 28-29, pean seda tegema ilma oma meheta, sest siis pole mul lapsehoidjat ja tema peab koju jääma. Kui mul pole lapsehoidjat ja mees peab koju jääma, pole mul ka autojuhti, kes mind linna viiks. Peale seda on mul kahe-kolme päevane sobilik aken, kus mul oleksid loodetavasti olemas kõik osapooled ja peale seda hakkab kogu jant jälle otsast peale. Ausalt, ma tahaks omal juukseid kiskuda ja metsa poole ajama panna, sest no midakuradinussi. Kõige lihtsam olekski lihtsalt kuskile marjapõõsa vahele ära poegida, et mitte kellelegi oma ‘hädaga’ närvidele käia.
Vahepeal tabas mind mingi paanika – vot, kui SELLE ära teen, siis hakkan sünnitama. Seega ma tegingi, ulgusin, valutasin ja needsin end, aga tegin – korjasin marjad ära ja tegin need mahlaks, vedasin kõik keldrisse ja lõin sealgi korra majja, pügasin heki ära, rohisin peenrad ära, korrastasin kasvuhoonet, koristasin (x190392) põhjalikult maja, et minust ei jääks siia maha seapesa, panin lapsele kõik asjad valmis, sh ka mähkimiseks mõeldud korvi, ajasin korda kõik lahtised otsad (ntk eile sain jänkupoja müüdud – uue omanikuga VÄGA rahul), tegin korda kõikvõimalikud asjad, mis mul veel tegemata olid jäänud, pidevalt vaaritan suure hunnikuga süüa, et poleks muret, kui ma haigalasse lähen jne, aga huiatki, ma ütlen. :D
Ja nüüd ma lihtsalt löön käega, sest ma ei viitsi enam. Sõitke kõik seenele ja jäägegi sinna, ma ei taha mitte midagi kuulda mitte millestki ega kellestki, ja kui keegi peaks julgema mulle veel kirjutada ”punnitad juba vä?”, siis ausalt… Mina istun nüüd kuni sünnituse alguseni jalgupidi külmavee ämbris, süles suur arbuus ja ootan vaikselt ligi hiilivat surma. Vsjo.
*Ohhhoooo, ma saan täna rasedapildid kätte! Kuigi Aili ohkas peale pildistamist, et järjekorrad on nii pikad, et ma vast saan enne kätte oma tite, kui need pildid, aga jällegi – here we are.*
Isegi lapsed on lõpetanud selliste lollide küsimuste küsimise nagu ”millal väike õde tuleb?” ja ”mis sa väiksele õele nimeks paned?”, nähes kui valjult ma selle peale oma silmamune pööritan. See viimane meenutab mulle muidugi praegu mu viimaste nädalate kõige suuremat draamat, mille ma mingil imelikul kombel oli suutnud täiesti unustada! Nimelt, loen mina siis ühel heal õhtul Mallu blogi, kui mu süda saapasäärde kukkus. Kolm korda lugesin üle, et kas ma reaalselt ka praegu näen õigesti, sest see lihtsalt ei ole faking võimalik, et kõigi maailma nimede seast, on Mallu otsustanud oma lapsele panna täpselt sama nime, mis mina. No ei ole lihtsalt võimalik!
Ma ei hakka varjamagi, et ma olin täiesti hüsteerias. Isegi mees, kes naljalt lastega üksi kuskile minna ei taha ja alati minu pekise perse toast kaasa lohistab, taandus lastega ohutusse kaugusesse ja tegi nendega jäätisetiiru poodi, et ma saaksin rahus marutada.
Ma mäletan väga hästi millal ma selle nime leidsin ja millal see mulle sümpatiseerima hakkas… Kohe kui teada saime, et tulemas on tüdruk, hakkasin nimesi uurima, ning üles kirjutama neid, mis mulle mingitki pidi meeldisid või minus mingit emotsiooni tekitasid. Sinna nimekirja sai ka Marta. See oli siis umbes 20 nädalat tagasi. Kui mul sai täis 30. rasedusnädal, tabas mind nimepaanika – omg, ma ju KOHE sünnitan ja mul pole välja valitudki mingeid lemmik-nimesi. Seega kammisin uuesti nimekirju läbi, ning täiendasin oma listi. Kõige enam aga meeldis mulle siiski Marta ja alates sellest hetkest ongi see laps minu jaoks olnud Marta. Vahepeal lisandus sinna lõppu veel Mai, et oleks veidi erilisem ja mulle meeldis ka fakt, et see sarnanes niimoodi veidi Annemaiaga. St minu kõige tugevamaks nimekandidaadiks jäi Marta-Mai. Ühel hetkel ma isegi enam ei otsinud, sest noh, mitte miski ei meeldinud mulle nii väga, kui Marta-Mai. See kasvas mulle külge. Ma olin nii sillas ja üllatunudki, et no sel korral läks see nime valimine ikka eriti lihtsalt! Aga jällegi – huiatki.
Ärge saage valesti aru, ma olin enne ka täiesti teadlik, et Eestis on 1200 Martat ja see on pigem popp nimi, aga point on selles, et mitte ükski neist ei ole minu tutvusringkonnas ja nimi Marta, ei seostunud mul mitte kellegagi. Ja see on mul enamvähem AINUS tingimus nimele! Seega võite ise ette kujutada kui pettunud ma olin (olen), et see nimi nüüd minu jaoks justkui rikutud sai. Ja ei, asi ei ole absoluutselt Mallus endas, seega ärge hakakegi midagi genereerima siin. See oleks minu jaoks täpselt sama suur probleem ka siis, kui selle nime tahaks oma lapsele panna mu naabrinaine, sugulane või endine klassiõde, kellega ma ehk isegi väga enam ei suhtle.
Minu jaoks ei ole vahet, et me Malluga pole mingid südamesõbrannad või, et meie lapsed ei hakka isegi samas Eesti otsas elama – asi on põhimõttes! Mind nii sügavalt häirib mõte sellest, et ma paneksin oma lapsele sama nime, mis on juba mõne mu tuttava poolt kasutatud. Kuigi mulle meeldivad ka sellised nimed nagu Karoliine, Mirjam, Marjanne, Angela jne, siis ei suudaks ma neid iialgi oma lapsele panna, sest ma tean samanimelisi naisi, kes kusjuures kõik on imetoredad. Mõni teist mõistab mu ”kiiksu”, mõni mitte, nagu facebookiski näha sain, aga ausalt, kelleks inimesed end peavad, et irvitavad mulle näkku ja ütlevad mida ma võin või ei või seoses selle olukorraga arvata või tunda.
Ühesõnaga, andestage mulle mu järjekordne hüsteeria, sest ma saan ju tegelikult ise ka aru, et see on jabur, aga mis ma teha saan, kui hetkel nii tunnen. Ma olen lihtsalt… liiga rase ja tüdinenud. Ning mis nimesse puutub, siis ma ütlesin sellele kõhutitele, et kui ta tahab tõesti oma nimeks saada Marta, sündigu 27.juuli, sest puhtjuhuslikult avastasin ma, et 27.juuli on Martadel nimepäev. Et see oleks siis märk või nii, et see tõesti ongi õige nimi talle ja ma lihtsalt peaksin oma kiiksu toppima sinna, kus päike ei paista. Aga vastasel juhul tuleb selle põnni nimeks jumalteabmis. Mingid variandid on, aga no elame, näeme. Ma juba olen vist leppinud, et Martaks see laps ei saa.
