Issand milline halapunn

Jah, me kõik saame siin aru, et ma halan ikka jubeee palju viimasel ajal. No nutke mulle fucking jõgi, ausalt. Kas te arvate, et ma ei teadnud, et see saab olema raske, et kaheaastase, kolmeaastase, majapidamise, kuuma suve ja kõige muu kõrvalt, millega ma siin tegelema pean, saabki raseda elu olema keeruline? Mina igatahes teadsin. Aga fakt, mida ma ei osanud vist oma naiivsuses ‘teada’, on see, et ma ei tohi seda öelda.

Sest jumal selle eest, kui keegi enda tundeid ja mõtteid ausalt kirja paneb või veidi halab, et siis oleks jälle hea kergema südamega edasi trampida. Topime aga kõik emotsioonid, tunded ja mõtted kuskile mulla alla peitu, ning teeme nägu, et ma olen mingi fucking wonder woman, kes kõigega alati hakkama saab ja sealjuures iial ei kurda. Sest noh, ise ma ju valisin selle tee, seega ole aga heaga vait. Kes siis käskis end rasva süüa, kolm titte jutti valmis treida, trobikonna loomi kokku kuhjata jne? Ikka ise, ikka ise.

Kas te arvate, et ma ei tea, et elu läheb veelgi keerulisemaks, kui plikatirts ära sünnib? Uskuge mind, ma mäletan veel imehästi mida ühe keerulise tite kantseldamine tähendab ja ma oleksin puhta naiivne imbitsill, kui loodaksin, et sel korral saan omale lapse, kellega pole muresi, kel pole gaase, refluksi, magamata öid, imetamisprobleeme, hulluks ajavaid nutumaratone… et ma siis parem ei kirjuta tulevikus sellest, ning postitan teile vaid imenunnusi pilte instagrami neist kolmest sekundist, kui see põnn õndsalt magada on otsustanud. Muidu veel äkki halan ja no, jumal selle eest, eksole.

Ma kohe päris-päris ausalt tean, et mu soov saada neli last jutti, on pöörane ja ma tean, et see ehk pole minu keha ja mõistuse suhtes kõige parem plaan, aga kui ma seda neljandat kohe ja praegu otsa ei tee, ei näe ma mõtet teda enam üldse saada. Minu ettekujutus minu perekonnast on alati olnud neli last. Kas just jutti, aga kahe kaupa kindlasti, et kõigil oleks mängukaaslane koguaeg olemas. Nüüd aga kui mul on juba kolm jutti tehtud, ei saa ma seda neljandat ka kuskile aastate pärast üksinda hängima jätta. Kas see saab olema kerge? Kindlasti mitte. Kas ma saan sellega ikkagi hakkama? Kindlasti saan. Hell, ma olen 12-aastasena üksinda lehma poegimistki vastu võtnud, asi see üks titt veel üles kasvatada siis on.

Et jah… esimest korda enda kohta neid asju lugedes haavas see mind küll veidi, aga teisel korral juba muigasin, sest neil perekooli kägudel pole niikuinii õrna aimugi mis elu ma siin elan, milleks ma suuteline olen või mida tähendab olla 35 kraadise kuumaga lõpurase, kelle kõhuümbermõõt on 133cm, kel on kaks raske iseloomuga (*kasvatamatut*) väikelast, kes koguaeg sinust midagi tahavad, ning samas pead sa hoidma korras suurt maja, sest muidu hakkab üks lastest allergiliselt end veriseks kratsima, loomi kantseldama, süüa tegema, hoidiseid keetma, kasvuhooneid, peenraid, hoovi ja jumalteab mida kõike händelima, ning sealjuures veel kaine mõistuse säilitama. Tugivõrgustik on mul põhimõtteliselt ümmargune null ja kõik on koguaeg ainult minu teha-mõelda-muretseda. Jah, ise olen selliseks oma elu elanud. Jah, ma pole esimene rase väikelaste ema, kel on muud kohustused ka, peale ellu jäämise, aga kas see tähendab, et ei või öelda, et elu ongi vahepeal niiviisi keeruline?

Ma keeldun uskumast, et ma olen ainus ja ma tunnen südamest kaasa kõigile, kes peavad vajalikuks või normaalseks kõike vaid sissepoole elada, et jumala eest mitte vahel nõrgana paista.

Alati on üks häda. Ütled ja näitad välja, et sul on praegu raske – issand milline vingats! Milleks neid lapsi saada ja elu keeruliseks elada, kui hakkama ei saa! Teed nägu, et sul on kõik mega kontrolli all ja sa saad nii fucking imehästi kõigega hakkama, et jumal ise ka taevas tahab sulle nuttes kuldmedali anda – ninnu-nännu, feik, mõttetu elu, fantaasia, raudselt mõtleb kõik välja ja tegelikult saab iga õhtu kodus mehelt nuuti.

a-wise-woman-once-said-screw-this-shit-and-she-lived-happily-ever-after-d65b4