Üldse mitte selleks, et vinguda, AGA olla 35 kraadise kuumaga üheksandat kuud rase… this sucks balls. Ma tegin eile selle saatusliku vea, et tõmbasin hommikul kardinad eest ära ja tegin aknad lahti. Pärast aurutasin veel elektripliidi peal mahla ka! Oma viga mõistsin ma muidugi alles siis, kui mul oli toas 4732932 kraadi sooja ja ma higistasin niimoodi, et see pani lausa mõtlema kas mul jooksevad nüüd mööda kanni looteveed, või higi.
Täna kavatsen ma igatahes elada nagu koopaorav – pimeduses ja kinniste akendega. Aga noh, loomulikult kuulen ma täna juba umbes 3783494390x seda, et mõned tahavad siin randa minna. Oh god why. Miiiiiks ma ometi ei võiks lihtsalt kuskil pimedas, vaikses ja jahedas nurgas omaette surma oodata ja üldseeee mitte liigutada? Kuni muidugi selle hetkeni, mil ma pissima pean, mis on umbes iga… 3 minuti tagant? Huvitav kas kuskil raha eest kateetrit ei paigaldata? Oiii kui lihtne mu elus siis oleks. :D
Nali naljaks, aga ma olen suht done. Kelle mõte ometi oli saada kolme aastaga kolm last? Ja kõiki neid olen ma kandnud ka suure kõhuga südasuvel. Joeli viimased emakas hulpimise nädalad olid ka tolle aasta kõige kuumemad, ning nüüd kordub kõik taas.
Ärge saage valesti aru, ma jumaldan rasedust, ma armastan oma beebisi ja iga kell valin ma ka sooja ilma lögase ja külma talve asemel, AGA…
Kui ma nädal tagasi arvasin, et sünnitus on päevade kaugusel, siis nüüdseks on see lootus surnud. Niipea, kui mul kõik selle prääniku sünniks valmis sai, on kadunud ka tunne, et kohe midagi toimuma võib hakata. Ma ”süüdistan” seda magneesiumit, mida ma peale puhkuselt naasmist jälle korralikult võtma hakkasin. Puhkuse ajal pidevalt unustasin võtta ja tänu sellele olid mul koguaeg toonused, mis olid nii tugevad, et isegi kurgus tekkis pigistamise tunne. Või oli asi stressis, mida kodust kaugel olemine tekitas, aga igatahes, nüüd pole mul enam isegi korralikke toonuseid. On vaid mingid nõmedad valusähvatused ja niisama suren-kohe-maha tunne + miljon muud häda.
Vaikselt hakkab tekkima ‘ma jään igavesti rasedaks’ tunne, kuigi teoreetiliselt on tähtajani veel poolteist nädalat aega. Ja kuna ämmakad-arstid ei ole enam juttu teinud ka sellest, et mul üle tähtaja kanda ei lasta (jumal tänatud siiski!), on täiesti reaalne, et ma veel kolme nädala pärast ka ühes tükis olen. Tavainimese jaoks tundub see kolm nädalat nagu homme, aga mulle…
Ja issand kuidas ma ei jõua sinna sünnitusmajja puhkama minemist ära oodata! Ma ei taha kolm päeva mitte kellestki mite midagi kuulda ja mul on nii sügavalt savi, mida see mees nende lastega siin need kolm päeva teeb. Söögu kasvõi saiapuru ja tooreid kaerahelbeid, peaaesi, et elus püsivad…
Arvake ära kui mitu korda tunnis võivad kaheaastane ja kolmeaastane mingi täiesti rändom jura pärast karvupidi kokku minna? Olgu selleks siis õhupall, tool, plastiliin, piimaklaas või tühi jogurtitopsik – kõik sobib kisma alustamiseks. ”Mina tahtsiiiiin, öhöhhöööö”… Nagu tegu oleks maailma viimase piima, plastiliini või õhupalliga, for the love of god!
Ja mis värk neil lastel sellega on, et nad ei oska oma tagumiku peal istuda? Ko-gu-aeg peab keegi mul seljas aelema, või minuga mingitpidigi kehalises kontaktis olema. Ma olen üpris kindel, et ma ei kulutanud üheksat kuud neile käsi kasvatades selleks, et nad saaksid mind nendega üles puua.
Aga tänane hommik läheb küll meie perekonna Guinnessi rekordidte raamatusse kirja, kui mingi ajalooline hetk. Kui tavaliselt kuulen ma hommikul esimese asjana ”emme” ”emme” ”eemeeeeeee, tahan seda-toda-kolmandat”, siis täna oli selleks ”issi” ”issi” ”issiiiii, tahan seda-tode-kolmandat”. Oibläää, MUUSIKA MU KÕRVADELE! Krt, selle eest annan ma neile küll pärast ühe ekstra mahlapulga…
See raseduse lõpp on mulle igast lollakaid asju pähe istutama hakanud ja kasvatanud minus mõttetuid stsenaariume jubedatest lõppudest. Kõik need ‘mis siis kui’… Mis siis kui laps on end nabanööriga nii kinni mässinud, et ta sellepärast eriti ei liiguta? Mis siis, kui mu platsenta on üle mu keisri armi kasvanud ja see tekitab sünnituse käigus emaka rebenemist, vms*? Mis siis kui ma ei hakkagi ise sünnitama ja mulle tehakse uus keiser või kutsutakse sünnitus esile (armiga emaka esile kutsumine on vääääga paha)? Mis siis, kui väidetav plika on end hoopis poisiks kasvatanud? Siis toon ma selle poisi koju neoonroosa teki sisse keeratult, kirsikleidis, sest just eile valmis lõpuks tirtsu kojutoomiskomplekt. Ma pole vist iial midagi imelisemat näinud!
*”Loomuliku sünnituse teejuht” valgustas mind sel teemal. Peale keisrit õmmeldakse emakat kahtemoodi kokku – kas ühe kihiga või kahega. Üks kiht on halvem, sest kui uue rasedusega juhtub platsenta armi peale kasvama, siis võib see armist nö ‘läbi kasvada’ ja siis on väga suur tõenäosus, et emakas rebeneb, ning sünnitus võib lõppeda lausa naise surmaga. Ka kahe kihina õmmeldes olevat see oht olemas, aga sellegipoolest olevat kaks kihti parem. Ma eile lausa küsisin oma arstilt, et kas nemad õmblevad ühe või kahe kihina. Ta oli väga üllatunud mu küsimusest, sest kust minusugune jobu seda üldse küsida oskab, eksole, aga õnneks ütles ta siiski, et nemad õmblevad tavaliselt kahe kihina. Seega ei tohiks mul ka muret olla ja seda, et platsenta on emakaarmi peale kasvanud, oleks keegi vast ultrahelis juba märganud. AGA kes ja millal seda märkama pidi, kui mu viimane ultraheli jääb umbes nelja kuu tagusesse aega ja uut ultraheli mul ka tulemas ei ole?
Ühesõnaga, ma olen kõige jaoks liiga rase ja ma olen üsna tüdinenud kõigest ja kõigist, ning ma tahaks lihtsalt juba kätel hoida oma kolmandat maailmaime, tunda tema suhkruvatilist lõhna ja ahhetada selle üle, kui pisike ta ikka on… Millal ma ometi sünnitan – mis teie arvate? Ma ise olen tegelikult juba suht algusest peale kindel olnud, et ta sinna 23-24 juuli kanti jääb, sest siis on ka mu kadunud vanaema sünnipäev ja no, kui see plika ei tule samasugune püjään, nagu Annu (ja mu vanaema, hehe), siis see küll minu tütar pole. :D
