Madli sai eile kahekuuseks. See on nii veider, sest kaks kuud ei tundu tegelikult üldse nii pikk aeg, aga ometi ei suuda ma enam meenutada aega, mil meil Madlit ei olnud. Mulle tundub, et ta on alati meiega olnud ja ma ei oskagi ette kujutada, et teda ei oleks…
Viimati ma vist rääkisingi Madlist siis, kui tal see nahalööbe asi oli. Nüüdseks võin öelda, et asi lahenes iseenesest. Nii, kui ilmad jahedamaks läksid, kadus ka lööve ära. Ju see siis ikka tal higistamisest tingitud oli. Või päiksest? Piima- ja munavaba dieet igatahes ei aidanud. Koos lööbega kadusid ka gaasid, mis muidugi on veidi imelik, aga ma ei suuda välja mõelda ka mis asi see olla võis, mis talle allergiat/gaase tekitas…
Igatahes, nüüd on mul jälle rõõmus ja rõõsa beebiplika, kes koguaeg naerab ja jutustab, ning ülejäänud aja magab. Arvake ära kui pikk on tema ”lõunaune” rekord? KUUS-FRIIKING-TUNDI! Magaks ta öösel ka nii hästi… Nimelt ei ole ta viimasel ajal enam nõus öösel oma hällis magama tahab koguaeg kaisutada. Kui ta mul aga kaisus on, ei maga ma ise nii hästi, kui võiks. Ma arvan, et mu alateadvus on sel ajal kuidagi… ärkvel vms, ning valvab, et ma lapsele peale ei keeraks või teda üle voodiääre ei lükkaks. Hommikuks on mul igatahes suht laip olla ja kondid on ühes asendis magamisest kanged. Nüüd on lõpuks see väsimus mulle totaalselt järgi jõudnud, sest ma olen juba hommikust saadik nii väsinud, et võiksin diivani najal magama jääda, ma haigutan koguaeg ja unisena olen ma veel ekstra pahur, seega ei händeli ma hästi ka laste bullshiti. Mis muidugi omakorda toodab veel rohkem bullshiti. Surnud ring.
Aga Madli… Madli on super. Tõsimeeli, ma ei kujutaks paremat beebit ettegi. Ta on nii tubli, leplik ja armakallisnunnu, et mu süda tahab armastusest lõhkeda! Ükspäev oli mul näiteks Annu rühmas lastevanemate koosolek ja Madli tuli minuga muidugi kaasa. Ootasime seal siis vaikides kõik koos veel mõnda lapsevanemat, kui Madlikene arvas, et oleks kõige õigem aeg valjult üle toa plätrama hakata. Muudkui naratas laialt, ning seletas aguu ja aguu. Lõpuks sai lausa pahaseks, et mismõttes ma talle ei vasta. Tõmbas kulmu kipra, ning hakkas hoopis õnnetult nutma.
See oli üks nendest vähestest kordadest ka, kui meil oli keeruline õhtu. Ma ei saanud talle seal koosolekul õigel ajal tissi anda, seega ei jäänud ta magama, väsis üle, ning hiljem sõdis minuga kodus ikka jupp aega, enne kui unne suikus. Vot siis olin ma küll kohe ekstra tänulik, et meil iga jumala õhtu sellist pulli pole. Piisab sellest, et 2/3 mu lastest soodad on. Kui kõik kolm iga jumala päev niimoodi segast paneks, siis ma kirjutaksin teile seda postitust ilmselt juba kuskilt vaimuhaiglast. :D
Kui Madlil on kõht täis ja miski teda ei vaeva, ei pea ta vajalikuks ka iga ärkvel oldud moment minuga kehalises kontaktis olla. Vabalt on nõus vahel mõnda aega kuskil ”omaette” chillima, kuni ma näiteks põrandad lõpun pesen vms. See on nagu… müstika minu jaoks, sest eelnevad kaks olid küll sellised puugid, kes vajasid 24/7 kestvat kehalist kontakti ja polnud vist minutitki nõus omapead olema. Joelile näiteks ei piisanud sellestki, et ma tema kõrval lebasin. Ma pidin talle otse silma sisse vahtima, muidu oli kisa. :D
Ühesõnaga, Madli on mõnus ja enamasti kerge beebi. Silma ei saa sellele lapsele igatahes üldse vaadata! Eriti veel söötmise ajal. Siis muudkui naeratab ja seletab, piima pritsib igas ilmakaares ja oh seda lõbu eksole. Hommikud juba algavad tal naeruga. Nii kui tuttavat nägu näeb, on suu kõrvuni ja üritab juttu puhuda. Annu ja Joeliga peavad nad pidevalt pikki vestlusi maha.
Tundub, et Madlist tuleb järjekordne terane tüdruk, kes kõiki juba õige pea sõnaosavalt paika paneb. Kui ma võrdlen Annu ja Madli beebipilte, siis minu arvates on nad ikka väga sarnased!
****
Okkkk, hakkasin siia Annu ja Madli võrdluspilte otsima, aga siis tabas mind aasta ema moment! Eile oli 29… Madli on 31. sündinud!
Kunagi ammu-ammu, 2014a novembris, kui veel selles vanas, veneaegse remondiga korteris elasime
