Mälestuste talletamine, ehk minu pildisaaga

Ma usun, et iga ema jaoks on tema laste beebi- ja lapsepõlvepildid hindamatu väärtusega – niisamuti ka mulle. Ma tõesõna ei suuda ettegi kujutada kui… ma isegi ei oska siia piisavalt sügavamõttelist sõna panna, mis annaks edasi mu kurbuse sügavuse, kui ma peaksin need pildid kaotama. Ühesõnaga, kuna ma olen juba päris mitu korda pidanud pettuma igasugustes mälukaartides, välistes kõvaketastes ja ”pilvedes”, siis otsustasin nüüd, et maksku mis maksab, aga ma lasen kõik pildid ilmutada ja lappan need omale albumitesse. No muidugi mitte kõik-KÕIK, sest Dropboxi andmetel on mul seal pea 20 tuhat faili! Seega sorteerisin kõik kaustad ükshaaval läbi ja valisin neist välja 2141 pilti. Ja see, pea 2200 pilti, on kõigest Annu ootusest, kuni selle aasta juulini, seega… No natukene ikka on. :D

Ma olen viimased kuu aega nüüd nende piltidega jännanud ja võin öelda, et ma pole nendega ikka veel ühele poole saanud! Esimesed nädal aega tegelesin piltide valimise ja üles laadimisega, ning siis läks veel aega, et kõik tellimused teele saata. Nimelt, kuna mul on kõik pildid aastate kaupa ja aastad veel omakorda kuude kaupa, ära sorteeritud, ei tahtnud ma mitte mingil juhul, et need pildid kõik omavahel segamini läheksid. Kõik peab olema kronoloogilises järjekorras! Oskaksin ma jee silma järgi öelda mis on juuli 2015, mis on november 2015 jne. Seega proovisin ma alguses nii, et panen ühte tellimusse näiteks jaanuar 2014, jaanuar 2015, jaanuar 2016 jne. Aga no selleks, et saada soodsam hind, pidi ühe tellimuse minimaalne kogus olema 300+ pilti. Minul aga ei tulnud niimoodi iga tellimusega alati 300 pilti kokku. Minu rahaline ”kahju” oleks iga tellimusega päris kopsakas olnud, sest iga pildi pealt kaotaksin ma sendi ja peaksin lisaks iga paki eest veel eraldi postikulu ka maksma… Seega lõpuks ma lihtsalt kirjutasin sinna firmasse anuva kirja, et kas nad ehk saavad mulle need pildid albumite kaupa eraldada. Minu suureks õnneks selgus, et nad on nõus mulle vastu tulema, kuigi see on neile meeletu lisatöö. Mul oli nimelt seal 68 albumitäit pilte! Mõnes vaid üks-kaks pilti. Ja nad olid nõus need mulle kõik eraldi trükkima!

Esimesel (paaril) korral sain aga oma suureks pettumuseks sellised pildid, kus kellelgi oli pea pooleks lõigatud, jalad küljest ära amputeeritud või oli lausa terve inimene pildilt puudu.

See mulle aga kohe mitte kuidagi ei sobinud, seega tellisin aga uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.

Nagu selgus, siis see, et mõni pilt oli väärakalt lõigatud, oli põhimõtteliselt minu enda süü. Nimelt peab seal lehel tegema valiku, et kas pildid lõigatakse automaatselt, mahutatakse vastavasse formaati, või lõikad need ise ükshaaval parajaks. Mina aga panin alguses ”mahuta” ja siis veel lõikasin ka ise. No ma tahtsin ikka ekstra kindel olla, et pildid saavad normaalsed! Aga tegin endale hoopis karuteene ja rikkusin kõik ära. Minu kaebuse peale olid nad aga nõus mulle kõik pildid veelkord uuesti trükkima, st ka uuesti eraldama, st metsikult aega ja raha raiskama.

Aga kõik me oleme inimesed, seega oli ka sel korral keegi mingi vea teinud ja mõni album oli ikkagi vigaselt lõigatud. Mis siin siis ikka, kirjutasin neile taaskord, et jälle on mul probleem. Ja nemad olid jälle ilma nurinata nõus mulle uue trüki tegema. Sel korral aga leppisime nii kokku, et otsin välja ja tellin uuesti vaid need fotod, mis on tuksis. Nüüd ootangi (loodetavasti) veel viimast pildipakki ja siis on 2014 jaanuar kuni 2018 juuli mul ilmutatud.

Issand milline keberniit see olnud on!!! Ja sellepärast ma enam iial seda viga ei teegi, et jätan ilmutamiste vahele nii suure ajaperioodi. Ja noh, järgmine kord tellin ka kohast mis ehk maksab veidikene rohkem, aga on 101% kindel, et ma saan normaalsed pildid, mida ma ei pea 15x uuesti tellima, mahutama ja lõikama. Jumal olgu tänatud, sest ma olen praegu piltide albumisse lappamisega peaaegu lõpetanud (sellest tuleb veel eraldi postitus, sest minu pildisaaga on lausa nii võimas!).

Juba praegu olen neid albumeid mitu korda nuttes lapanud. See oleks nagu eile olnud! Need mälestused on hindamatud ja nende albumist vaatamine on ikka hoopis midagi muud, kui mingi arvutiekraan!

Millal teie viimat pilte ilmutasite?