Kuidas lapsi talvisel ajal autos turvaliselt sõidutada – turvatoolid

Loe esimest osa, mis käib turvahällide kohta, SIIT!

Suuremate laste turvaline sõidutamine talvisel ajal on veidi keerulisem, kui beebide puhul, aga turvalisi valikuid leiab siingi. Mina pakuksin välja näiteks sellised variandid:

  • Panete auto enne sooja, ning siis alles viite lapsed tekkide või jopedega autosse ja kinnitate nad toariietega turvatoolidesse. Seda varianti oleme meie mitu aastat kasutanud. Aga mida teha, kui elad kohas, kus ei saa autot järelvalveta käima ja soojenema jätta? Näiteks:
  • Lähete varem välja ning istute nii kaua talveriietega autos, kuni see soojaks läheb, ning seejärel alles võtate üleriided ära ja kinnitate lapsed turvatoolidesse.
  • Üks vanematest jääb lastega tuppa, teine läheb teeb autoga mõne minutise ringi, et auto soojaks saaks ja siis tuuakse lapsed autosse.
  • Kasutate kihilist riietust või meriinoriideid.
  • Kasutate tekke – viite lapsed (tekkide sees) autosse, ning üritate tekkide all kuidagi turvarihmad kinni saada ja seejärel mässite tekid lastele tihedalt ümber.
  • Auto eelsoojendi, miski webasto. Põhimõtteliselt, et vajutad toas nuppu ja auto läheb soojaks, ise ei pea kuhugi minemagi. Ma pole veel väga täpselt uurinud mis see endast kujutab, aga kui keegi teab, rääkige!
  • Kasutate spetsiaalseid pontšosi. Mulle näiteks jäi silma, et paljud soovitasid turvahällide ja-toolide jutunurga grupis Ristiema (leitav facebookis) käsitööna valminud ilmastikukindlad pontšosi. MTÜ laps turvaliselt autos on need tooted heaks kiitnud. Need sobivad ka turvahällis kasutamiseks, seega kel beebi alles sündimas, soovitan tõesti sellele variandile mõelda. Maksavad need küll 69 euri tükk (postituse lõpus on sooduskood, millega saate veel 15% alla!), aga see on väljaminek, mis teenib teid aastaid. Lõppkokkuvõttes väga soodne lahendus, sest ega tavalised turvahälli soojakotid ka odavamad ole ning pontšot saate ju alguses kasutate turvahällis ja hiljem veel aastaid turvatoolis ka.

Pilt: Ristiema pontšo turvahällis

Mina hetkel täitsa mõtlen, et peaks oma lastele ka need pontšod soetama, sest nendega oleks väga hea toast autosse ja autost lasteaeda/poodi kõndida. Vajadusel veel soojad talvepüksid alla, ning ongi ideaalne, aga turvaline lahendus olemas. Paks riidekiht kiht, mis jääb lapse ja rihmade/tooli vahele, on ohtlik, aga pontšo käib rihmade peale, seega on see väga hea valik talvisel ajal lapse sõidutamiseks.

Pilt: Ristiema pontšo – nagu jope

Pilt: Ristiema pontšo – pontšo jääb selga, ning see käib niimoodi üle turvatooli

Pilt: Ristiema pontšo – samas saab pontšo alt ilusti rihmad keha vastu kinnitada

Ühesõnaga, kuigi talvisel ajal on see laste riietamine ja turvatoolidesse toppimine jube tüütu, ei andestaks me ju endale iial, kui meie mugavuse või laiskuse pärast laps avariis viga saaks? Seega võtke see aeg ja mässake, sest turvavarustuse õige kasutamine on elu küsimus!

Kui tellite Ristiema pontšod ja muhvid facebooki lehelt ning kasutate tellides salasõna “lipsuke” saate 15% soodustust!

Kas ja kuidas teie oma lapsi talvisel ajal sõidutate?

*Postitus on sündinud vaid teie teadlikuse tõstmiseks, st see pole koostöö, st mina ei ole sellest mitte mingit kasu saanud. Sooduskoodi pakkus Ristiema ise välja, kui küsisin temalt piltide kasutamise jaoks luba.

Kuidas lapsi talvisel ajal autos turvaliselt sõidutada – turvahällid

Ma loodan, et see ei tule enam mitte kellelegi uudisena, et paksude talveriietega lapsi turvavarustusse kinnitada ei tohi. Maanteeamet ütleb selle kohta nii:

”Kui laps kannab paksu jopet, ei saa korrektselt paigaldada turvarihmasid või löögipatja ning rihmad või löögipadi ei ole lapse kehale piisavalt lähedal. Liiklusõnnetuse korral on see aga väga oluline sest kui paksud talveriided on turvavöö ja lapse keha vahel, vähendab see märgatavalt turvalisust. Ka võib laps liiga lõtvade turvarihmade vahelt kokkupõrke korral turvaseadmest välja lennata. Seetõttu tuleb lapse talverõivad autosõidu ajaks ära võtta ning katta ta pigem üle turvaistme ja rihmade sooja tekiga.”

Info pärineb: https://www.mnt.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/eto/lapse_ohutu_s6idutamine_a5_5mmbl.pdf

Mul oli äärmiselt hea meel leida see voldik ka sünnitusmajast saadavast haiglapakist!

Meie oleme autoomanikud juba kolmandat talve, aga nii pisikest beebit, nagu Madli meil praegu on, sõidutame talvisel ajal alles esimest korda. Seega polnud kahtlustki, et pean tema turvahälli tarbeks ostma soojakoti, et ma saaksin võimalikult kiiresti, mugavalt ja turvaliselt lapsed autosse.

Madli sõidab Cybex Aton 5 turvahällis, mis on mul mugavamaks kasutamiseks kinnitatud turvahälli alusele. Kuna ma pole varem soojakottidega kokku puutunud, eeldasin automaatselt, et kõige parem valik on Cybexi enda originaal soojakott, sest seda on ju ometigi Cybexi turvahällidega testitud, et kindlaks teha selle turvalisus.* Aga kui ma selle kohta täpsemalt uurima hakkasin, avastasin, et Cybexi soojakott polevatki nii hea – mõnda last ajavat see meeletult higistama, sest Cybexi soojakotid olevat kehvast materjalist. Seega otsustasin, et otsin teisi, aga sellegi poolest turvalisi alternatiive.

*Turvavarustusele ei tohi mitte mingil juhul oma peaga mingeid lisasi juurde panna, sest pole teada kas ja kuidas need mõjutavad turvalisust. Kui seda pole koos turvavarustusega testitud ja testijate poolt turvaliseks tunnistatud, pole sel ka turvahälli või -tooli asja! Sama kehtib ka oma peaga turvavarustusest millegi eemaldamise kohta. Kui see on ikka osa turvavarustusest, siis see seal olema ka peab. Näiteks kiputakse alatihti turvahällidel õlapehmendusi ära võtma, aga reeglina seda siiski teha ei tohi! Kui sa kahtled millegi õigsuses, kirjuta otse tootjale ning küsi järgi. Sh, beebipoed jms pole alati usaldusväärsed infoallikad, seega soovitangi sellistes küsimustes suhelda otse vastava turvavarustuse tootjaga. Facebookis on enamik neist olemas ja vastavad teile lausa mõne tunni jooksul.

Turvahällide ja-toolide jutunurgast sain teada, et Cybexisse sobivad nii Voksi, kui ka Maxi Cosi soojakotid. Eks neid sobivaid ole teisigi, aga need kaks jäid mul sõelale. Lõpuks osutus puhtalt hinna tõttu valituks Maxi Cosi soojakott, mille soetasin tipatapa.ee lehelt.

dsc_0040-1

Kuna meil hetkel on auto jälle tuksis ning ilmselt peame üldse uue masina soetama, olen hetkel seda soojakotti kasutanud umbes 5-6 autosõidu ajal ja ma olen väga rahul. Nööbid hoiavad soojakoti hõlmad kinni isegi siis, kui laps siputab ning kapuutsi saab tänu nööridele ümber lapse peanupu kinni tõmmata. Ühesõnaga, see teeb mida vaja ning hoiab mu pisikese varanduse alati mõnusalt ja turvaliselt soojas. Põhiliselt kasutangi seda hetkel selleks, et saaksin suuremaid lapsi hommikuti kiiresti ja mugavalt lasteaeda viia ja ei peaks enne seda autot iga kord soojendama hakkama. Beebi toariietega hopsti sisse, turvavööd ja nööbid kinni ning minekut!

dsc_0041-1

Kui auto seest soojaks läheb, saab koti iga kell pealt jälle lahti teha, et lapsel palav ei hakkaks.

dsc_0044-1

Ühesõnaga, turvavarustust ja sinna juurde käivaid lisasi valides ole väga tähelepanelik, ning tee kindlaks, et antud toode on ohutu, sest turvavarustuse õige kasutamine on elu küsimus!

Kas ja kuidas teie oma lapsi talvisel ajal sõidutate?

Kuidas sõidavad talvisel ajal turvatoolides meie pere suuremad lapsed, loe SIIT!

*Postitus on sündinud koostöös tipatapa.ee‘ga – sain soojakoti hea hinnaga.

Raadiopiire lõpetas meie koera ringi hulkumised!

Kuna Sämmi meil muudmoodi aias ei püsi, ning ketikoera elu, mida ta on olude sunnil elanud, pole minu arvates mingi elu sai talle ostetud raadiopiire d-fence 101 sinulemmik.ee lehelt.

Raadiopiire on mõeldud selleks, et koer püsiks oma territooriumil. Ala, kus soovid, et loom liikuda saaks, tuleb piirata spetsiaalse juhtmega, mis tuleb kinnitada kas aia külge, või kaevata paari sentimeetri sügavusele maa sisse. Meie kaevasime maa sisse, et päike jms juhet nii kiiresti ära ei hävitaks.

Raadiopiire - selgitav juhis

Raadiopiire – selgitav juhis

Lisaks juhtmele tuleb kuskile (soovitatavalt) siseruumi paigaldada ka raadiosaatja (ühendatakse maja vooluvõrku), mille külge ala piirav juhe ühendatakse. Meie panime enda oma koridori. Kui juhe ja raadiosaatja on paigaldatud, tuleks aed koera kaela mineva kaelarihmaga läbi käia, et kontrollida võimalike segajate olemasolu. Seda tuleb teha selleks, et kindel olla, et koerale lubatud alas ei ole mingeid segajaid, mis võivad anda valesignaale.

Kui kõik vajalik on paigaldatud ja kontrollitud, tuleb raadiosaatja pealt valida kaugused kus koer hakkab kuulma kaelarihmast tulevat helisignaali ja millal saab ta korrektsiooniimpulsi, ehk väikse särtsu elektrit.

Mida suurem on särtsu ala laius ehk kaugus juhtmest, mis hetkel hakkab koera kaelas olev rihm andma särtsu, seda väiksem on tõenäsus, et koer juhtmest üle jookseb. Teiselt poolt peab koerale jääma piisavalt liikumisruumi ala sees. Ala laius on tähtsam, siis kui füüsiline aed puudub. Sõltuvalt koera suurusest piisab füüsilise aia olemasolu korral täiesti 1-1.5 meetrisest särsu alast.

Kasutusjuhend soovitab paigaldada ka väiksed lipukesed sinna piirile, kus koer helisignaali kuulma hakkab, et tal oleks kergem oma uutest piiridest aru saada ja harjutamine läheks kergemalt.

Meie lipukesed

Meie lipukesed

Koera õpetamine on kõige tähtsam osa raadiopiirde kasutamisel! 80% raadiopiirde edust sõltub õpetamisest! Kasutusjuhendis on ka pikk ja täpne seletus, ning soovitused olemas nii seadme paigaldamise, kui ka koera õpetamise kohta. Meie alustasime nii, et panin Sämmile rihma kaela, ning kõndisin temaga mööda piiri. Aeg-ajalt jäin seisma, liigutasin mõnda lipukest ja ütlesin keelitavalt ”paha lipp”, ning kõndsime edasi. Sel ajal peab veel raadiosaatja välja lülitatud olema, et koer elektrit ei saaks. Peale ”trenni” mängisin koeraga lubatud alas veidikene. Seda tegime ca kahe päeva jooksul, paar korda päevas.

Järgmine samm oli see, et kõndisime koeraga aias ringi ja lasin tal minna sinna kuhu ta ise tahab, aga niipea kui ta piiksualasse läks, tõmbasin ta sealt ära ja kiitsin. Sedasi jalutasime ka paar päeva, kuni ta ise piiksuala vältima hakkas. Alati peale trenni tuleb koeraga lubatud alas mängida ja teda rohkelt kiita, et ta saaks aru, et aed on turvaline ja tore koht.

Kolmas samm oli see, et jalutasime koeraga aias ringi, aga enam ma teda ise ei keelanud, ning lasin tal minna sinna kuhu ta vähegi tahab. Seega arvas ta paaril korral, et eirab piiksumist ning läheb ikkagi päris aia juurde ka (näiteks mööduvat koera uudistama), ning tänu sellele sai ta väikse särtsu elektrit. Särtsu tugevust saab iga rihma pealt eraldi muuta, ning neid astmeid on sel rihmal kaheksa, seega sobib see nii karu mõõtu koerale, kui ka üpris pisitillukesele tegelasele. Alguses peab särtsu tugevus olema kõige esimesel astmel, ka suure koera puhul. Tugevust saab alati juurde panna, kui koer näiteks sellest esimesest särtsust üldse välja ei tee.

Esimese elektrilöögi peale ehmatas Sämmi korraks ikka ära küll, aga see ongi ju nö eesmärk – koer saab aru, et see ongi nüüd tema piir ja sealt üle minnes saab ta särtsu, ning loom hakkab seda vältima ja püsib kenasti oma territooriumil. Enamasti saab koer paari korraga aru ja rohkem piirile nii lähedale ei lähe. Esimesel korral, kui koer särtsu saab peaks ta olema jalutusrihma otsas. Selliselt saab ta turvaliselt lubatud liikumisalasse tagasi tõmmata ning koer õpib mida ta peab tegema, et särtsu vältida.

Neljas etapp on teadmiste kontroll ja kinnitamine. Lased koera aeda lahti ja jälgid teda eemalt. Üksinda ei soovitata teda kohe veel jätta, ning tasub läbi mängida ka olukorrad kus koer muidu piiri ületaks. Näiteks võõra looma möödumine, autoga välja/mööda sõitmine, peremehe piiridest lahkumine jms. Aga kindlasti ei tohi koera ise piiksualasse lükata/tõmmata või teda sinna kutsuda, sest koer peab ise otsustada saama kas ta läheb sinna, või ei. Kui sa siiski näed, et koer piiri väldib, võid teda hakata järk-järgult ka pikemaks ajaks omapäi jätma.

Meil see harjutamine esialgu küll nii ludinal ei läinud, sest ma tegin vigu, mõeldes, et mina olen targem, kui kasutusjuhend… Oleksin ma vaid kohe korrektselt soovitusi jälginud, poleks meil ilmselt ka mingeid probleeme tekkinud. Näiteks lugesin ma foorumitest, et mõned koeraomanikud ei kasutanud harjutamisel lipukesi, sest neil oli aed niikuinii ees ja koer hakkas aeda koheselt piiksumise ja elektriga seostama. Kuna ka meil on füüsiliseks piiriks aed, mõtlesin, et ei hakka nende lipukestega jamama. Minu Sämmil aga see harjutamine ikkagi alguses nii lihtsalt ei läinud. Ta ei saanud üldse aru kuhu ta võib ja kuhu ei või minna! Ta kartis paaniliselt aias üksina olla ja ringi liikuda. Nii kui ta piiksumist kuulis, jooksis saba jalgade vahel sauna peitu ja ei tulnud sealt isegi kutsumise peale enam välja. Omapäi hoovis olles lamas ta vaid kuudi ees ja värises hirmunult… Lõpuks siiski paigaldasin lipud ning hakkasin koeraga talle lubatud alas veelgi rohkem mängima ja tegelema, et ta saaks tagasi kindlustunde, et aed on talle turvaline ja tore koht. Seejärel hakkasin kogu õpetamise protsessiga otsast peale, ning sel korral täpselt nii, nagu kasutusjuhend soovitas.

Varem jooksis Sämmi mul ikka alatihti linnavahel ringi, sest ta oli end ketist lahti smuugeldanud või toast jooksu pannud ja kohe üle aia jeed lasknud. Ükskord käis ta isegi koos ketiga jooksmas! Õnneks keegi ikka püüdis ta kinni ja võttis tal keti tagant ära, et ta kuskile sellega kinni ei jääks. Ta oli keset ööd kodust niimoodi minema pannud, et mina ei teadnudki. Suur oli hommikul mu üllatus, kui koer aias lahtiselt jooksis ja ma tema ketti mitte kusagilt ei leidnud! Tüüp käis külapeal ja tuli ise koju tagasi, aga keti jättis maha… Hiljem alles kohalike facebooki grupist lugesin, et kett oli ühe maja ette omanikku ootama jäetud.

Õnneks on ta mul siiski selline loom, et jookseb oma jooksud ära ja tuleb ise koju tagasi. Sellegipoolest, on minu jaoks mõeldamatu, et mu loom mööda ilma ringi silkab, ning sellele millised ohud teda liikluses varitsevad, ei taha ma mõeldagi. Seega oli raadiopiire meie viimane ja ainus võimalus, et ta saaks normaalse koera kombel vabalt aias liikuda.

Ta lihtsalt ei püsinud mul muudmoodi kodus! Küll ehitasime talle spetsiaalse kõrge aia, millest ta ikkagi üle hüppas või mille ta lihtsalt puruks kraapis ja ikka jooksu pani, küll üritasime õpetada, küll proovisime teda meelitada ja harjutada, aga no ei midagi. Lõpuks lihtsalt oligi ainus variant ta pika ketiga kinni panna, sest raadiopiirde ostuks meil toona kohe vahendeid polnud.

Mu süda valutas tema pärast pidevalt, sest minu jaoks on koer perekonnaliige ja ta ei peaks olema kuskil eraldi, puu külge aheldatud. Suvel veel on nii, et me oleme palju õues ja suhtleme temaga ka, aga talvel vahiks ta ju enamus ajast seal täitsa üksinda. Koer on sotsiaalne loom ja vajab oma perekonna lähedust… Eks me ikka tõime teda tuppa mõnulema, aga ma pidin siiski ka sellele mõtlema, et Annemaial oli siis veel koerakarva allergia, seega ei saanud Sämmi toas olla nii palju, kui mina oleksin soovinud.

Nüüd on aga Sämmi hulkumised lõppenud (kui ma just raadiosaatjat sisse lülitada ei unusta*) ja minu süda on rahul, sest koer püsib kodus, ning ma ei pea muretsema, et ta auto alla jääks või kedagi hirmutaks.

* Võib juhtuda, et koer harjub raadiopiirdega nii ära, et ei lahku oma piiridest isegi siis, kui raadiosaatja on väljalülitatud või rihma kaelas pole. See ei pruugi alati nii muidugi minna. Mõni koer jääbki kontrollima kas süsteem parasjagu toimib või mitte.

Süda lausa sulab, kui neid kahte koos mängimas vaatan! Kõik tänu raadiopiirdele. :)

Vabandan videost paistva korralageduse pärast, meil just lõppes siis garaaži remont ja mõned asjad olid veel laokil.

Kui teilgi tekkis nüüd raadiopiirete vastu huvi, võite neid uudistada sinulemmik.ee lehelt. Lisaks võite lugeda nende artiklit: raadiopiire koerale – kuidas valida sobilik?
Kas teil on oma koera tarbeks juba raadiopiire soetatud, või olete te kunagi selle ostule mõelnud?

Suurfirmadel on ikka küüned enda poole

Tegin eelmisel nädalal üleskutse, et andke mulle teada perekondadest, kus kasvavad erivajadusega lapsed. Loe üleskutset SIIT! Neid kirju ikka aina koguneb, aga teate mis on kogu loo juures äärmiselt kurb? Ma olen kirjutanud pea KAHEKÜMNELE firmale, kust tänaseks päevaks olen tagasi saanud KAKS kirja, ning needki negatiivse vastusega.

Ma lihtsalt ei saa aru! ”Vabandust, pole huvitatud” – mul kulus selle kirjutamiseks kolm sekundit! Kas tõesti on nii raske see vastus saata? Ei no, selles mõttes, et ma saan aru küll, et nad saavad neid abipalveid, koostöö pakkumisi jms ilmselt iga päev, aga vastata oleks siiski viisakas, ei? Minul tekivad igatahes vastumeelsed tunded nende firmade suhtes ja edaspidi pigem väldin nende toodete ja teenuste kasutamist. Lihtsalt…nõme.

Ma ei tea mis on nõmedam – kas nemad, et ei soovi mu heategevuslikus projektis kaasa lüüa, või mina, arvates, et olen piisavalt hea kirjutaja, et nad üldse tahaksid nõus olla… Ühesõnaga, mu ilus plaan hakkab kolinal läbi kukkuma, sest firmad ei ole isegi vaevaks võtnud mulle vastata ja see ajab ausalt mul kopsu üle maksa! :(

Ilmselt peab käiku minema plaan B, et abivajajad siiski oma kingitused saaksid. Nimelt mõtlesin ma teha midagi Maxima jõulupuu sarnast – paneks soovid listina üles ja siis on vabatahtlikel võimalus valida kes, kas ja mida abivajajale kinkida sooviks. Hetkel on mul juba kaks vabatahtlikku olemas, kes on olnud nõus panustama kumbki 50 euroga. Super! Aga seda on kahjuks siiski vähe, sest hetkel on kingisoovi avaldanud juba pea 10 inimest. 10 pole ka palju, aga arvestades, et mul on hetkel täpselt null sponsorit olemas, on seegi päris korralik arv ja ma ei taha ju mitte kellelegi pettumust valmistada. :(

Enamik sooviksid minna kuhugi lõõgastuma – spaa, massaaž, kino vms, aga on tulnud ka soove näiteks kohvimasinale, pulsikellale, ehetele jms. Ehk seisab kellelgi kodus kasutult mõni korralik ese, mida võiks mõnele abivajajale kinkida? Või kui soovid ise mõnele lapsevanemale kingi-sponsoriks olla, anna teada! Sõitku need suurfirmad siis oma rahamägede otsas põrgusse ja teeme selle asja ise ära! :D

***

Ajal, mil seda postitust kirjutasin, taggis keegi mu üleskutse postituse alla ühe ilustuudio ja kõigest kümne minutiga sain ma projektile ühe lisaõla juurde! Aitäh!

”Sünnitus on rõve, vastik, tülgastav…” – hmmmm, EI!

Ma täna just mõtlesin jälle oma sünnitustele, sest lugesin ühe naise blogi, kelle esimese lapse sünd oli väga sarnane minu Annemaia sünniga – erakorraline keiser, lapse kukalseisu tõttu, sellele eelnevad meeletud tuhud, mis lõpus kestsid lausa 40+ minutit jutti, kõik need emotsioonid jne, ugh. Kuigi ma enam ei mäleta seda valu, tean ma tänase päevani, et see sünnitus oli üks mu elu kõige hullemaid kogemusi. Ma lihtsalt imestan, et ma peale seda veel üldse lapsi julgesin saada… Aga näed, sain. Ja nagu välja tuleb, siis lausa nii edukalt, et tahan neid veelgi juurde (okei, ühte). Segane, ma tean! :D

Millal see alles oli, kui Mallukas oma saates põlgliku näoga sünnitusest rääkis ja ütles, et see on tülgastav, rõve, ebameeldiv, rõve, vastik…misiganes ühesõnaga. Jah, ega see just midagi sellist pole, mida ma iga nädal hobikorras teha tahaks, aga mina isiklikult ei kasutaks (enam?) iial sünnituse kohta sõna ‘tülgastav’. Tundub kuidagi…vale. Ma olen nüüd vist pigem see naine, kes on otsustanud sünnitusele vastu minna positiivse emotsiooniga, ning olla ”avanev lilleõis”, sest kui sa juba end ette kettasse ajad ja mõtled, et see saab olema tülgastav, siis nii ka läheb. Ma ei tea miks ma seda praegu siin rääkima hakkasin, aga see on mul juba ammu mõttes olnud. Ma lihtsalt ei suuda selle ”tülgastav, rõve, vastik” väitega nõustuda!

Mina, kui kolme VÄGA erineva sünnituse läbi teinud naine, ütleks pigem, et väga palju on sünnitaja enda peas kinni… Loomulikult ei saa muuta asju, mis vajavadki meditsiinilist sekkumist – nagu näiteks see kukalseisu tõttu tehtud keiser mul – aga üldjoontes usun ma ikkagi seda (mõne arvates vuu-duu) juttu, et mida mõtled ja kardad, seda saad ja pea iga naine on looduse poolt loodud sünnitama ja saab sellega iseseisvalt hakkama.

Ma ei teagi mis selle postituse point on, aga ma tahtsin lihtsalt endast selle mõtte välja saada. Ja veelkord, ma tungivalt soovitan KÕIGILE rasedatele Ina May Gaskini raamatut ”loomuliku sünnituse teejuht”. SEE MUUTIS MU ELU!

dsc_0059-1

Täiesti rändom, mitte teemaga haakuv pilt – sorri, not sorri. :D