Jõululaua toidud

Nagu ma mingis postituses juba mainisin, siis Maks ja Moorits saatis meile kuu alguses suure kotitäie kraami, ja nüüd, kui oleme kõik järgi katsetanud, saan anda veidi tagasisidet. Mida mina siis oma jõululauale uuesti ostaksin? Kindlasti nende verivorste! Mulle meeldisid nii suitsuliha-ploomi verivorstid, kui ka need tillukesed, neljavilja verivorstikesed. Ilma naljata, need on ilmselt ühed parimatest verivorstidest, mida ma viimaste aastate jooksul saanud olen. Minu arvates peab üks õige verivorst olema pealt krõbe ja krõmpsuv, mitte nätske junn, nagu need mida ma viimastel aastatel saanud olen.

Eks see verivorsti krõbedus sõltub palju ka küpsetusviisist, aga need verivorstid, mida mina viimastel aastatel olen ostnud ja küpsetanud, on reeglina alati kas pannil katki löönud, nii, et terve pann on pläga täis, või siis nätskeks ja venivaks jäänud. M&M verivorstid said aga küll väga mõnusad ja krõmpsuvad – just täpselt sellised nagu mulle meeldib!

Küpsetuskarbis ahjupraed on ka kusjuures väga maitsvad ja mugavad kasutada. Kui sul on 101 last ja koguaeg tuli takus, on selline lahendus minu arvates ka jõulualale hea – viska ainult karp ahju ja ongi maitsev toit valmis. Sinul jääb hiljem üle vaid komplimendid kokku korjata. Ei mingit maitsestamist, ega eelnevat liha marineerimist! Minusugusele kobakäpale, kes eriti hea köögikata ei ole, on selline variant ideaalne.

wpid-IMG_20181117_224143_371.jpg

Üks nendest kiiretest ja lihtsatest õhtusöökidest, mille ma haiguse kätte suremise ajal kokku klopsisin – krõbedad ürdikartulid, Maks ja Mooritsa kauaküpsetatud ahjusiga ning selle hooaja viimane kasvuhoone saak.

Lisaks meeldis mulle ka Maks&Mooritsa rebitav kauaküpsetatud ahjusiga, mis valmis väga kiirelt ja lihtsalt ning tegi ühe õhtu, mil end haiguse tõttu eriti sandilt tundsin, tunduvalt kergemaks. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis sellest lihaleemest sain veel järgmiseks päevaks kastmepõhjagi. Lõikasin eelmisest päevast üle jäänud liha kuubikuteks ja keerasin kokku ühe koorese nuudliroa, mis samuti valmis imekiirelt, aga oli sellegipoolest maitsev.

dsc_0003-1-1

Munanuudlid, M&M ahjusiga, juurviljad ja kohvikoor.

Kiire, lihtne ja maitsev ongi vist need kolm omadussõna, mida ma enda kokkamiviisi kirjeldamiseks kasutaksin. Mulle ei meeldi tundide viisi köögis rassida ja kui teiegi sooviksite mõnel päeval veidi kergemalt selle toiminguga ühelepoole saada, tasub mulle selle postituse alla jätta kommentaar selle kohta mis on teie lemmik Maks ja Mooritsa toode, sest kõigi kommenteerijate vahel loosin välja M&M kingikotte.

 

Hiigelsuur edusamm

Ma olen nii vaimustuses ja õnnelik, et ma kohe ei tea mis ma ära teeks! Käpik hakkas rihma otsas käima!!!

*Joel pani talle Käpik nimeks*

See on täielik müstika, sest eelmisel nädalal mängis ta veel keedetud nuudlit. Nii kui rihma nägi, üritas minema põgeneda ja kuskile alla pugeda. Kui rihma siiski külge sain, viskas ta end pikali ning värises ja niuksus. Kui ta süles õue viisin, viskas seal samamoodi kummuli ja lihtsalt ei võtnud jalgu alla. Vedeles külili maas nii kaua, kuni ta uuesti sülle võtsin ja tuppa tagasi viisin.

Mul oli juba tunne, et ma pean temaga hakkama Tallinnasse mingi spetsialisti juurde käima, või midagi. Ega see vast praegugi halba ei teeks tegelikult… Aga no see on ikka hiiglaslik edusamm. Ei tea kas varjupaigas käik tõi ”mõistuse koju” (sõbranna tõi ta reede õhtul koju)? Peale seda ta igatahes jalad alla võttis ja liikuma hakkas. Ma tõesõna ei saa aru mis või kuidas nüüd muutus, et ta järsku justkui iseenesest rihmaotsas kõndima otsustas hakata, aga oeeeh, ma olen nii rõõmus, et ta seda lõpuks tegi!

Ta ei kõnni mu kõrval/ees, vaid kipub mulle jalgade ette tulema nii, et astu või peale. Mitu korda olen peaaegu ninali käinud… Pelglik on ta muidugi ka veel, pidevalt on kõrvad ludus ja saba jalgadevahel (nii palju, kui rõngas saba üldse ‘jalgade vahele’ tõmmata saab). Aga ma usun, et siit saab asi nüüd vaid paremaks minna!

Täna käisime kõik koos lapsi lasteaeda viimas. Kui Joeli rühma viisin, andsin rihma Annu kätte ja nad ootasid meid nii kaua koridoris, kuniks ma Joeli ära saatsin. Seejärel läksin Annut viima ja jätsin Käpiku majanurgale ootama. Andsin talle veel enda kindad ka, et tal oleks nende peal hea soe istuda (sest ega ta karvane tagumik ju ometigi piisavalt soe ole :D), aga ta viskas hoopis kinnaste kõrvale alandlikult pikali. Ja issand kui rõõmus ta oli, kui ma tagasi tulin! Sättisin seal endale alles kindaid kätte ja ta reaalselt tuli mu jalgu nühkima, nagu kass ning istus siis mu jalgade vahele maha. See oli niiiii armas!

Ühesõnaga, jeeeeee, edusammud! Saaks nüüd kadedusest ka üle* ja lõpetaks ta selle iga äkilisema liigutuse/heli peale võpatamise/põgenemise… Aga no eks see usalduse võitmine ja traumast üle saamine võtab ikkagi oma aja. Ta juba niigi on end nii koduselt tundma hakanud, et pressib end diivanile ja voodisse kaissu. Mulle tegelikult üldse ei meeldi loomad magamistoas ja veelvähem diivanil/voodis, aga mul pole südant teda minema ka ajada…

*Käpik on VÄGA kade. Ta läheb meganärvi, kui mõni teine loom minu juurde tuleb. Enne just oli, et Sämmi tuli tähelepanu nõudma, tõi mulle oma palli jne. Sügasin siis teda ja hakkasin temaga mängima, aga oh sa püss, kui Käpik seda nägi! Tüüp läks jumala segi – klähvis nagu hull ja üritas Sämmile hammastega kõrri hüpata. Ei tea mida ta endast arvab – Käpik on ca 10kg (kui sedagi) ja Sämmi on 50kg. Hea on, et Sämmi nii tsill koer on ja sellest väiksest klähvikust välja ei tee… Sämmi võiks Käpikusuguseid hommikusöögiks süüa. :D

Kullast kallimad

Mul pole just palju sõbrannasid, aga need kes mul on, on ikka maailma parimad. Ausalt, mida ma küll nii head teinud olen, et nemad minu teele sattunud on? Ma pean neil vist veits emmimalt käituda paluma, sest mina küll nii hea sõber neile pole, häbi hakkab kohe… Küll nad käivad mul aknaid pesemas, sest mina olen liiga rase, et turnida, küll nad sõidavad minu pärast 130km maha, et mu koer koju tagasi tuua, küll nad toovad mulle asju ja aitavad ja lohutavad ja kuulavad mu hala ja… oeh. Mul on nii tohutult vedanud, et minu ümber on nii tugevad, tublid ja armsad naised. ❤️

Igatahes, homme lasteaias Kadripäeva tähistamine ja lapsed peavad lasteaeda minema valgetes riietes või loomadeks kostümeeritult. Kui ma sellest reedel (loe: kolmapäeval) kuulsin, mõtlesin, et mul RAUDSELT on kodus mingeid valgeid riideid, pole probleemi. Igaks petteks hüppasin siiski kaltsukast ka läbi, aga ”saak” piirdus vaid ühe pluusi ja kahe kaisukaga, mille Annu ja Joel armsalt müüjalt ”välja pommisid”*. Kui ma aga kappe läbi tuulama hakkasin, avastasin, et mul pole põhimõtteliselt mitte ühtegi valget riideeset. Minu lapsed ja valged riided ei käi lihtsalt kokku!

*Kaisukatega oli tegelikult selline lugu, et Annu nägi mänguasjakorvis mingit kaamelit ja küsis kas me võiksime selle osta. Ma ütlesin ei, sest meil on kodus juba KAKS KORVITÄIT pehmeid mänguasju. Müüja aga oli nii lahke ja armas, et ütles Annule, et ta võib selle niisama võtta. Selle peale tegi Joel ‘ehhh’ ja küsis väga segaduses näoga ”aga mina???” Jaaaa siis sai tema ka omale kaisuka valida. Tasuta. Sest ”nad on nii toredad lapsed” :D Ma kahtlusatan, et see naine on mu blogilugeja, seega kui sa end siit ära tunneb – ole tervitatud ja kallistatud! :)

Ühesõnaga, Kadripäev – mainisin siis jutujätkuks sõbrannale ka, et esmaspäevaks peab lastele mingid kostüümid välja võluma, aga mul pole isegi mitte valget voodilina, millesse neid mässida. Ja kujutate ette mis sõbrants tegi? Meisterdas Annule KATTELOORIST ja kummipaelast seeliku, ning otsis oma laste kappidest minu pudinatele ka riided selga!

Nad on niiii ägedad ja homse pärast ise ka väga elevil. Annu veel enne magama jäämistki küsis mitu korda üle kas ikka päris-päris kindlasti võib ta homme selle seeliku lasteaeda selga panna. Mul on selline karvane tunne, et see katteloori-seelik saab veel siin elu näha. :D

Kui mees poleks pidanud tööle minema, oleksin ma sel aastal tahtnud nad esimest korda ka Kadrisanti mängima viia. Nii lahe oleks ju olnud kogu perega minna, lastele oleks see kindlasti tohutu elamus olnud…

Kas teie peres tähistatakse Mardi- ja Kadripäeva? Lapsed jooksmas käisid? Võite mulle facebookis oma Marte ja Kadrisid ka näidata!

See hetk, kui sa saad aru, et su lapsed on ärahellitatud jõmpsikad

Ma olen juba ammu tegelikult mõelnud, et mu lapsed on mänguasjade kohapealt ikka väga ärahellitatud. Ja siis lugesin veel Pille postitust ning tundsin end kohe eriti suure feiler-vanemana.

”…tõenäoliselt ei tunne sellised lapsed mitte ühestki järjekordsest asjast kuigi kaua rõõmu ja soovin jaksu sellise lapse üllatamisel! Tänane “oo, vau” on homme juba norm ega tekita mingit emotsiooni. Mänguasjade uputus mõjub nii, et laps ei süvene lõpuks millessegi ja tüdineb kõigest aina kiiremini. Kas need lapsed jõulude ja jõuluvana maagiat üldse hoomavad, ma ei oska öelda. Ilmselt on neil suht savi.”

 

Ja täpselt selline tunne mul ongi! Mu lapsed ei oska hinnata asju, mis neil on. Nende jaoks on uued mänguasjad samasugused tarbeesemed nagu mulle uus kulp, mopp või küüslaugupress.

Minu arvates neil tegelikult pole otseselt seda mänguasjade üleküllust*, aga nad on harjunud uusi asju ja kingitusi pidevalt saama, ning sellepärast vist neil ei tekigi uutest leludest mingit meeletut ekstaasi. Mina ise neile kusjuures asju väga ei ostagi, aga tänu blogile saavad nad siiski aeg-ajalt kingitusi.

Kui ma praegu enda ees olevat mänguasjade nurka vaatan, siis mul ei hakka silma mitte ühtegi asja, mis oleks kasvõi paar päeva kasutult seisnud. Enamus asjad on igapäevaselt kaasatud ja millekski ”vajalikud”… Ah, ma parem näitan teile, mis meil siin majapidamises mänguasja poole pealt on.

1

Esimese pildi peal on näha nende riiul. Riiuli peal on kohvriga barbide riided, hobused ja paar fp mänguasja mis ma maha tahan müüa. Esimesel tasandi on raamatud, mida ma väga lugeda ei taha ja barbid. Teisel tasandil on raamatud mida me valikuliselt iga päev vaatame ja loeme. Seal on hetkel ka magnetkuulidega joonistamise tahvlid, tops pliiatsitega ning ühe hobuse väike sadul vist ka, nagu mulle pildilt tundub (sest ma ei viitsi tõusta, et kontrollida). Kolmandal riiulil on kujundite sorteerimise mäng, Lego rongid, mingi järelveetav draakon, mille Annu sai oma esimeseks sünnipäevaks, korv minifiguuridega ja puidust klotsipusle. Viimasel riiulil on rõngamäng ja Nikko puldiauto, esimeses kastis on Lego rongiteed, teises on erinevad puidust klotsid ja kõige suuremas kastis puidust rongiteed. Riiuli küljes, valge koti sees on puidust kalapüüdmise mäng ning selle kõrval tumbatäis Legosi (ikkaaa on vähe!). Lego-tumba taga roosas koolikotis on Annemaia õppevihikud. Tumba kõrval on pealeistutav lennuk ja beebivoodi, mis otseloomulikult on… kas oskate ära arvata? PUIDUST.  :D

2

Teisel pildil on näha ahju ääres olev hiiglaslik pappkast ja (hehe, puidust!) laud. Ma ei tea mis värk neil lastel pappkastidega on? Nad on nagu kassid – anna neile suur kast ja nad on õnnelikud!* See kast on praegu hiiiiiiiglama tähtis ja mind vist söödaks elusast peast ära, kui selle ära siit hävitama peaksin… Järgmine on mänguköök, mis muidugi on ka, tan-ta-ra-daaa – puidust (mul tuleb varsti vist okse kurku, kui ma veel ‘puidust’ kirjutan). Mänguköögi külmiku kõige ülemises kapis on beebinuku riided, alumises osas on suured puidust jenga klotsid, ning mõned väiksemad pudi-padi asjad (väiksed pallid, beebimänguasjad jms). ”Ahjus” on metallist potid-pannid-kaaned ja söögiriistad. ”Nõudepesumasinas” on taldrikud, kausid, tassid jms, ning lõigatavad puu- ja juurviljad. ”Mikrokas” on dominoo, mida nad kasutavad poodi mängides rahana ja söögitegemisel šokolaadina. Mikroka kõrval on tühjaks saanud maitseainete purgid ning selle peal on korvid, millega nad ”piknikul” käivad. Mänguköögi ees on Kiigesellide põrandakiik ja nukuvankrid (taaskasutus – sain need sugulastelt!) koos tittedega. Mänguköögi poolses valges kapis on terve posu erinevaid puslesid. Ja tegelikult on neil magamistoa koridoris kaks pesukorvitäit pehmeid kaisukaid ka, mis enamus on hoopis minu enda omad. No ei raatsi mina enda lapsepõlve kaisukaid laiali jagada! Ja ongi kõik. On seda teie arvates vähe, normaalselt või palju, ma ei tea, aga mulle tundub see seis ikka suht viimase piiri peal. Ometigi on mul pidevalt tunne, et neil on kindlasti ”vaja” seda-toda-kolmandat asja…

*See annab ideaalselt edasi seda, et tegelikult pole lastele vaja kalleid mänguasju ja uhkeid elektroonilisi vidinaid… Laste fantaasia pidigi tegelikult paremini arenema, kui nad peavad väheste vahenditega omale mänguasjad ja mängud ise leiutama.

Aga mis mind tegelikult seda postitust siin kirjutama ajendas? Nimelt oli meil täna selline seik: mu ema tellis lastele kuskilt facebooki grupist ühe barbi nuku ja see jõudis nüüd täna kohale. Kuna kell hakkas juba õhtusse tiksuma, ajasin Annu lõunaunest üles, ning ühtlasi andsin talle siis selle nuku ka kätte. Nukku nähes aga pistis Annu röökima, et tema ei taha seda nukku, see nukk olevat KOLE ja tema tahtis hoopis seda Anna-Liisat, kes räägib ja laulab. Ta vist arvas unise peaga millegipärast, et see nukk on tema jõulukingitus… Aga mul tahtis küll selline käitumine kaane maha visata – mismõttes ta selline tänamatu, ärahellitatud jõnglane on? Ma olin ausalt kohe üllatunud. Ja nüüd olen lihtsalt kurb. Ilmselgelt on aeg midagi muuta ja kiiresti.

Kui palju teie majas mänguasju on ja kui tihti te uusi muretsete?

Aga mida poetavad päkapikud sel aastal meie maja lastele susside sisse?

Tundub, et ega ilmaasjata öelda ”küsi ja sa saad”, sest olin mina jõudnud just ahastusega sellele päkapikutamise ajale mõtlema hakata, kui mulle kirjutas armas Piret, loodusvägi.ee‘st ja soovis lastele sussikraami saata.

Ma olen ennegi Annemaiale ja Joelile Loodusväe mahlu ostnud, aga muid tooteid me veel maitsnud pole, seega täitsa põnev! Meie kastis olid mahedad tatrapiparkoogid, šokolaadiga riisivahvlid, tumedas šokolaadis mandlid ja jõhvikad ning mitut sorti toorbatoonidkõrrejoogid ja öko maiused.

  • Tooted on kõrge toiteväärtuse ja -kiudainesisaldusega
  • Tooted ei sisalda lisatud valget suhkrut
  • Tooted ei sisalda lisa-, värv- ja säilitusaineid
  • Toorbatoonid on kuumtöötlemata (alla 42 °C), nii et säilinud on kõik vitamiinid ja mineraalained
  • Kõrrejoogid koosnevad vaid puhtast mahlast ja veest
  • Šokolaadis riisivahvel on Veterinaar- ja Toiduameti analüüsi andmetel taimekaitsevahendijääkide- ja arseenivaba
  • Mandel ja jõhvikas on tumedas õiglase kaubanduse šokolaadis ning magustatud vähese roosuhkruga
  • Maiused on vähemalt 75% kuumtöötlemata ning peidavad endas nelja erineva maitsega pehmet täidist
  • Tatrapiparkoogid on Eesti käsitööna valminud, gluteeni- ja piimavabad krõmpsuvad hõrgutised

Kuna tegu on maitsvate, aga tervislike toodetega, lahenes justkui imeväel ka mu mure kuidas üldse sel aastal päkapikud meil käima peaksid – kas nad võiksid meie juurest läbi hüpata hoopis õhtuti, kui korralik söök juba söödud on? Või ehk peaksid nad meid külastama ainult nädalavahetuseti? Ma ju ei taha, et lapsed hommikul esimese asjana kohe suhkrut täis nänni näost sisse ajama hakkaks ning lasteaias siis korralikust hommikusöögist keelduksid. Loodusväe tooteid, aga lubaksin neil näksida süümepiinadeta. :)

Küsisin teile ka sooduskoodi. Kood ”lipsuke” (ilma jutumärkideta!) annab -10% ja kehtib kuni 02.12 (k.a).

Kas ja kuidas teil päkapikutamine toimub ning mida teie lapsed sel aastal sussi seest saavad?

loodusevagi