Naeruväärne

Teate seda tunnet, kui su elus on nii palju jama, et lõpuks kogu see protsess ajab sind lihtsalt naerma? Mul oli eile umbes sarnane situatsioon…

Lapsed läksid eile üle tüki aja jälle lasteaeda, seega peale seda, kui olin nad ära viinud, pugesin voodisse tagasi ja magasin Madli kaisus peaaegu poole kaheni (miinus söötmised obv)! See muidugi väga palju mind ei aidanud, sest ärgates olin ma ikka veel peavaluga väsinud mombi (mom+zombi). Aga vähemalt andis see natukenegi jaksu juurde, et toime tulla sellega, mis tulemas oli…

Nelja ajal tõin lapsed aiast ära ja hakkasin süüa tegema, koristama jne. Ühel hetkel: Madli röökis nagu ratta peal, sest ta tahtis süüa ja magama jääda, aga rinda ta loomulikult ei võtnud* ja magama ammugi ei jäänud. Pann, koos seente ja singiga, põles pliidil, kõik oli tossu täis ja siis tuli veel nutuga, jalad harkis, Joel, kes oli end täis lasknud. Lisaks sellele sain kõne, et mu väike koer on Tartu varjupaika viidud**. Ma ei osanud lihtsalt muud teha, kui südamest naerma hakata.

See hetk, kui kõik on lihtsalt utoopiliselt üle pea kasvanud

*Madlil on mingi streigiperiood. Kõht on tühi, aga tissi ei võta. Haarab, tõmbab paar korda, laseb lahti ja hakkab nutma ning niimoodi kasvõi 320228x jutti. Ma jõudsin juba muretsema hakata, arvates, et ma ei tooda enam suurest stressist piisavalt piima. Kui ta jaurama hakkas ja ma end seejärel ise kontrolliks pigistasin, ei tulnud ka rinnast väga midagi. Mul oli juba vahepeal ‘nutt kurgus’, et täitsa lõpp – kaks last olen imetanud ja nüüd järsku saan siis selle õppetunni, kuidas mõnel emal lihtsalt tühja koha pealt ”piim otsa saab”? Aga no rpa järgi ma ka ei haara, sest ma tean, et ka teiste lastega on mul selliseid paanikaid olnud, aga lõpuks on kõik siiski lahenenud. See streigiperiood olevatki see hetk, mil paljud emmed alla annavad ja hakkavad lapsele rpa andma, sest arvavad, et neil pole piima. Aga kui ma nüüd järele mõtlema hakkasin, siis umbes kolmanda-neljanda elukuu vahel on kõigil mu lastel selline streik olnud… Pole see esimene, ega ammugi mitte viimane. Pean lihtsalt üle elama ja edasi suruma.

** Ma juba rääkisin, kuidas see väike koer mul kodus ei püsi, jah? Igatahes. Ta ei käi rihmas ja iga kord kui ta rihma otsa võtan, viskab ta pikali, jalad taeva poole ja väriseb surmahirmus, niuksub. Ta ei tee oma hädasi ka õues nii ära, et panen ta rihma ja ootan… olen temaga 2h jutti ka istunud hoovi peal niimoodi. Ilmselt on keegi talle viga teinud, kui ta on rihmas/ketis olnud ja nüüd kardab seda tunnet, et tal pole kuhugi põgeneda… Kui ma ta aga lahti lasen, põgeneb ta väga tihti kodust lihtsalt minema. Ta on nii tilluke ja leiab alatiii uue augu, kust jeed lasta. Õnneks on ta alati õhtuks tagasi tulnud ja kellelegi viga ta ka ei tee, aga ikkagi… Kuni ta mul rihmas ei käi, ei saa ma talle ka raadiopiirde rihma kaela panna, nagu teisel koeral on, sest raadiopiirdega peab koera harjutama. Ja kuidas? Ikka rihma otsas. Aga kuidas ma harjutan teda, kui ta rihma surmahirmus kardab? Toas olen rihma talle niisama taha lohisema pannud, et ehk saab ta siis aru, et rihm pole mingi surmarelv. Aga sellest on vähe kasu, kui ta otsejoones laua alla põgeneb ja sinna kogu õhtuks värisema jääb… Ühesõnaga, pühapäeva õhtul pani ta kodust minema ja tagasi ei tulnudki enam! Eile siis sain infot, et ta on varjupaiga poolt kinni püütud ja ootab mind Tartus. Jeevalleraaa! Aga noh, vähemalt on soojas, toidetud ja elus. Homme saan ta loodetavasti koju tagasi tuua. Ja mis siis edasi saab, ma tõesti ei tea. Olen juba mitmele koolitajale kirjutanud, aga seni pole mulle keegi vastanud. Koertekooli kohapeale ma teda ka antud hetkel viia ei saa, sest mul pole autot… Natuke lootusetu tunne on. Aga küll me hakkama saame!

Et jah… mul on praegu selline periood, et ei tea kuhu poole joosta. Ühe hea uudise/asja kohta, saan kohe kolm halba asemele. Sõbranna küsis ikka õigesti, et ei tea mis kurja ma küll teinud oled, et see karma mind niimoodi kiusab hetkel? Kõik asjad lähevad siin majas järgemööda katki või on kohekohe minemas (auto mahakandmisele, aurupesur, tolmuimeja, telefonid, telekas jne), koguaeg juhtub midagi halba (suur koer tegi linnapeal pahandust, väike koer on varjupaigas, koduse eluga on keerulised lood jne). Kõik tundub nii pekkis, kui pekkis ja see üksainus asi, mida ma arvasin, et ma tõeliselt hästi oskan, ei tule mul ka enam välja (kirjutamine). Normaalse, ladusa tektsi ritta seadmine ei olnud mulle vanasti ju mitte mingi probleem? Aga hetkel on mul tunne, et milleks või kellele ma üldse kirjutan. Mis mõte sel on. Keda see minu soigumine üldse huvitama peaks, sest mul pole ju mitte midagi huvitavat öelda… Ja ei, ma ei vaja teie kinnitust, et ma olen hea kirjutaja etc, etc. Ma ei räägi seda kiituse norimiseks. Lihtsalt… tühjendan end verbaalselt… #madalseis.

Ühesõnaga, anna jumal kannatust, kuniks ma psühhiaatri juurest head rohud saan!

tenor