Ma olen juba ammu tegelikult mõelnud, et mu lapsed on mänguasjade kohapealt ikka väga ärahellitatud. Ja siis lugesin veel Pille postitust ning tundsin end kohe eriti suure feiler-vanemana.
”…tõenäoliselt ei tunne sellised lapsed mitte ühestki järjekordsest asjast kuigi kaua rõõmu ja soovin jaksu sellise lapse üllatamisel! Tänane “oo, vau” on homme juba norm ega tekita mingit emotsiooni. Mänguasjade uputus mõjub nii, et laps ei süvene lõpuks millessegi ja tüdineb kõigest aina kiiremini. Kas need lapsed jõulude ja jõuluvana maagiat üldse hoomavad, ma ei oska öelda. Ilmselt on neil suht savi.”
Ja täpselt selline tunne mul ongi! Mu lapsed ei oska hinnata asju, mis neil on. Nende jaoks on uued mänguasjad samasugused tarbeesemed nagu mulle uus kulp, mopp või küüslaugupress.
Minu arvates neil tegelikult pole otseselt seda mänguasjade üleküllust*, aga nad on harjunud uusi asju ja kingitusi pidevalt saama, ning sellepärast vist neil ei tekigi uutest leludest mingit meeletut ekstaasi. Mina ise neile kusjuures asju väga ei ostagi, aga tänu blogile saavad nad siiski aeg-ajalt kingitusi.
Kui ma praegu enda ees olevat mänguasjade nurka vaatan, siis mul ei hakka silma mitte ühtegi asja, mis oleks kasvõi paar päeva kasutult seisnud. Enamus asjad on igapäevaselt kaasatud ja millekski ”vajalikud”… Ah, ma parem näitan teile, mis meil siin majapidamises mänguasja poole pealt on.
Esimese pildi peal on näha nende riiul. Riiuli peal on kohvriga barbide riided, hobused ja paar fp mänguasja mis ma maha tahan müüa. Esimesel tasandi on raamatud, mida ma väga lugeda ei taha ja barbid. Teisel tasandil on raamatud mida me valikuliselt iga päev vaatame ja loeme. Seal on hetkel ka magnetkuulidega joonistamise tahvlid, tops pliiatsitega ning ühe hobuse väike sadul vist ka, nagu mulle pildilt tundub (sest ma ei viitsi tõusta, et kontrollida). Kolmandal riiulil on kujundite sorteerimise mäng, Lego rongid, mingi järelveetav draakon, mille Annu sai oma esimeseks sünnipäevaks, korv minifiguuridega ja puidust klotsipusle. Viimasel riiulil on rõngamäng ja Nikko puldiauto, esimeses kastis on Lego rongiteed, teises on erinevad puidust klotsid ja kõige suuremas kastis puidust rongiteed. Riiuli küljes, valge koti sees on puidust kalapüüdmise mäng ning selle kõrval tumbatäis Legosi (ikkaaa on vähe!). Lego-tumba taga roosas koolikotis on Annemaia õppevihikud. Tumba kõrval on pealeistutav lennuk ja beebivoodi, mis otseloomulikult on… kas oskate ära arvata? PUIDUST. :D
Teisel pildil on näha ahju ääres olev hiiglaslik pappkast ja (hehe, puidust!) laud. Ma ei tea mis värk neil lastel pappkastidega on? Nad on nagu kassid – anna neile suur kast ja nad on õnnelikud!* See kast on praegu hiiiiiiiglama tähtis ja mind vist söödaks elusast peast ära, kui selle ära siit hävitama peaksin… Järgmine on mänguköök, mis muidugi on ka, tan-ta-ra-daaa – puidust (mul tuleb varsti vist okse kurku, kui ma veel ‘puidust’ kirjutan). Mänguköögi külmiku kõige ülemises kapis on beebinuku riided, alumises osas on suured puidust jenga klotsid, ning mõned väiksemad pudi-padi asjad (väiksed pallid, beebimänguasjad jms). ”Ahjus” on metallist potid-pannid-kaaned ja söögiriistad. ”Nõudepesumasinas” on taldrikud, kausid, tassid jms, ning lõigatavad puu- ja juurviljad. ”Mikrokas” on dominoo, mida nad kasutavad poodi mängides rahana ja söögitegemisel šokolaadina. Mikroka kõrval on tühjaks saanud maitseainete purgid ning selle peal on korvid, millega nad ”piknikul” käivad. Mänguköögi ees on Kiigesellide põrandakiik ja nukuvankrid (taaskasutus – sain need sugulastelt!) koos tittedega. Mänguköögi poolses valges kapis on terve posu erinevaid puslesid. Ja tegelikult on neil magamistoa koridoris kaks pesukorvitäit pehmeid kaisukaid ka, mis enamus on hoopis minu enda omad. No ei raatsi mina enda lapsepõlve kaisukaid laiali jagada! Ja ongi kõik. On seda teie arvates vähe, normaalselt või palju, ma ei tea, aga mulle tundub see seis ikka suht viimase piiri peal. Ometigi on mul pidevalt tunne, et neil on kindlasti ”vaja” seda-toda-kolmandat asja…
*See annab ideaalselt edasi seda, et tegelikult pole lastele vaja kalleid mänguasju ja uhkeid elektroonilisi vidinaid… Laste fantaasia pidigi tegelikult paremini arenema, kui nad peavad väheste vahenditega omale mänguasjad ja mängud ise leiutama.
Aga mis mind tegelikult seda postitust siin kirjutama ajendas? Nimelt oli meil täna selline seik: mu ema tellis lastele kuskilt facebooki grupist ühe barbi nuku ja see jõudis nüüd täna kohale. Kuna kell hakkas juba õhtusse tiksuma, ajasin Annu lõunaunest üles, ning ühtlasi andsin talle siis selle nuku ka kätte. Nukku nähes aga pistis Annu röökima, et tema ei taha seda nukku, see nukk olevat KOLE ja tema tahtis hoopis seda Anna-Liisat, kes räägib ja laulab. Ta vist arvas unise peaga millegipärast, et see nukk on tema jõulukingitus… Aga mul tahtis küll selline käitumine kaane maha visata – mismõttes ta selline tänamatu, ärahellitatud jõnglane on? Ma olin ausalt kohe üllatunud. Ja nüüd olen lihtsalt kurb. Ilmselgelt on aeg midagi muuta ja kiiresti.
Kui palju teie majas mänguasju on ja kui tihti te uusi muretsete?
