Nägin ükspäev facebookis lahedat ”võltsportselani” tegemise õpetust ja mõtlesin, et kogun kõik oma allesjäänud närvirakud kokku ning proovin ka enda põnnidega veidi meisterdada. Kuigi lõpptulemus sai tegelikult päris vahva, tundus see teekond kohati lihtsalt lõputuna. ”Eii, mina tahan seda tähekest!” karjub üks, kuigi laua peal on veel kaks täpselt samasugust vormi. ”Miks Joel teeb samasugust südant nagu mina, öhöhööö” nutab teine, kui näeb, et vend taignasse südame kuju vajutab…
Selle toreda meisterdamise jaoks läheb vaja umbes:
- Kolmveerand klaasi vett
- Klaasitäis söögisoodat
- Pool klaasi maisitärklist
- Vähemalt kaks last aga mida rohkem, seda uhkem!
- 2820043 üleliigset närvirakku
Sega koostisosad (miinus lapsed ja närvirakud, neid läheb alles hiljem vaja) kokku ja kuumuta segu pidevalt lusikaga segades, kuni see meenutab kartuliputru. Seejärel tõsta pott jahtuma ja kata see niiske rätikuga, et tainast niiskena hoida. See võltsportselani tainas on nimelt selline kurivaim, et kipub jube kiiresti ära kuivama. Ma pidin tegutsemise ajal tainast mitu korda veega niisutama, et seda annaks jälle uuesti ja uuesti lahti rullida. Taigna korralik mudimine on muidugi hea, sest nõnda muutub see aina siidisemaks ja pehmemaks ning ehted jäävad ilusamad.
Kui tainas on lahti rullitud ja kujud välja lõigatud, saab neile mustreid teha. Meie kasutasime legosi, tikke, metallist joogikõrsi, ketti ja minifiguure jalajälgede tegemiseks. See on lastele hea käeline harjutus ka, sest nõnda saavad nad tajuda oma jõudu – liiga nõrgalt vajutades jälgi ei jää, liiga tugevalt vajutades ehe jällegi puruneb.
Kui ehted on kaunistatud, tee neile kindlasti ka väiksed augukesed, kust hiljem nöör läbi panna. Seejärel küpseta ehteid 80°C juures nii kaua, kuni neil pole enam niiskeid laike näha (20 minti?)
Ma tegelikult eelistan kodu kaunistada pigem hiljem, kui varem ja ma ei saa neist inimestest lihtsalt aru, kes juba oktoobris jõululaule laulavad ja kuuske ehivad… Me üksaasta tõime kuuse detsembri alguses tuppa. Jõululaupäevaks oli mul sellest okkamerest kopp nii ees, et enne uue aasta lõppu lendas see roots juba ahju…
Seda postitust kirjutades hakkasin ma siin aga hoopiski mõtlema, et ehk peaks ka kunstkuuse poole vaatama? See oleks ju palju lihtsam – too tuppa millal tahad ja okkaid ei aja! Meil oli lapsepõlves alati päris kuusk, mida käisime metsast ise valimas. Sama traditsiooni olen püüdnud ka meie peres elus hoida, aga ehk oleks aeg sellest lahti lasta?
Ps, meil ei ole veel suurt kuuske toas, nagu kõigil teistel juba paistab olevat. Päris kuuse toome ca 10 päeva pärast, aga seni said lapsed ehtida oma väikest võlts kuusekest, mida pole enam selle ehtemere alt muidugi nähagi. :D
Kas teil on kunstkuusk või olete ikkagi päris-kuuse-inimesed? Millal kuuse tuppa toote ja maja ehtesse lööte? Ootate juba jõule?