Aeglaselt sõuad, kaugele jõuad

Püha jumal, see suvepuhkus, ma ütlen! Ma pole elusees näinud nii intensiivseid lapsi, kui minu omad. Nad ei ole mitte-effing-hetkegi paigal ega vait. Isegi mitte magades! Reaalselt, Annu sonib öösel. Pidevalt. Mul on selline tunne, et ühel hetkel voolab mu aju lihtsalt kõrvadest välja. Miks, oh miks ometi, peavad need lõuad neil ko-gu-aeg käima? Mina ütlen ”tasa ja magama”, Annu hakkab suuga tatimulle puhuma. Muudkui plõks ja plõks. Ma ütlen uuesti ”tasa”, tema vastab, nagu ninatargale kohane: ”aga ma ju ei öelnudki midagi”.

tenor (2)

Kui nad ei karju ega kakle, siis nad pläravad, laulavad, häälitsevad, mõtlevad sõnu välja… Olete te kunagi kuulnud neljaaastast *väljamõeldud* inglise keeles laulmas?Ausalt, mul tõusevad ihukarvad püsti.

tenor (1)

 

Igatahes, jumalale tänu – mõni aeg tagasi saatis Lego neile pläralära Leenudele hunniku klotse. Vaikust see majja ei toonud, aga vähemalt oli kõigil mõnda aega tegevust ja keegi ei olnud karvupidi koos, ala stiilis ”mina nägin seda poolikut niidijuppi enne, see on MINU oma”.

Annu sai oma esimesed Lego Friends komplektid – Mia varsatall ja Emma liikuv loomakliinik.

DSC_0059

DSC_0053 DSC_0050

DSC_0114
Hobused ja Annemaia – ideaalne kooslus! Annu oli hullumas, kui seda varsatalli komplekti nägi. Kas siin maailmas on üldse midagi, mida Annu armastaks rohkem, kui hobuseid? :D

Kuna see Friends multikas on ka neile tuttav, siis tabas neid äge äratundmisrõõm, et näe, väike Mia ja väike Emma.

Annu on just sinna ikka jõudmas, kus talle hakkavad need väiksemad Legod sobima. Tahtsin talle juba jõuludeks tegelikult paar komplekti kinkida, aga siis nägin vaimusilmas, kuidas Madli need jupid kõik ära sööb ja nende kätte saamiseks tuleb ta opisaalis lahti lõigata, ning lükkasin selle plaani tulevikku… Ega nüüdki on oht, et mõni tükk võib Madli hammaste vahele sattuda, sest ta on nagu väike robottolmuimeja – kõik mida näeb, lõpetab tema suus. Hetkel katsun veel nii hakkama saada, et peidan väikeste Legode karpi kõrgemal kapi otsas ja annan seda neile ainult enda järelvalve all kätte… Kuigi jah, õnneks on need tükid nii tillukesed, et vast ei juhtukski midagi hirmus hullu, kui mõni tükk ära söödud saaks.

Joel sai ülilaheda Duplo farmi ja numbrirongi. See farmi komplekt jäi mulle juba ammu silma, aga ostmiseni ei olnud ma veel jõudnud, seega see on täielik hitt nii mulle, kui ka lastele. Maakad, nagu me oleme, siis loomad on meil alati teemas.

DSC_0071DSC_0089 DSC_0095 DSC_0084 DSC_0083

Rongi pealt on jällegi hea lastele ntk numbreid õpetada. Minu omadel ei ole nii palju püsivust, et tundide viisi (ok, üle 3 minuti) ühe koha peal istuda ja mingeid vihikuid täita, seega see on veidi põnevam ja kavalam viis, kuidas numbrid pähe saada. Rongi on muidugi lahe niisama ka sõidutada – Joel on tüüpiline poiss, ikka vurab oma autode ja rongidega ringi.

DSC_0065

Madli sai ka oma päris esimesed Legod, mis on head just sellistele päääris tillukestele tittedele – tasakaalu loomad ja mosaiikpildid.

DSC_0069 DSC_0096

Kuigi Madli on alles kümnekuune, üritab ta agaralt kõike suuremate järgi teha. Kui ta näeb, et Annemaia ja Joel klotse laovad, käputab temagi kohale ning proovib ka asjale pihta saada. Tavaliselt lõppeb see muidugi sellega, et Madli lammutab õe-venna asjad ära ja siis olen järsku hoopis mina selles süüdi, aga noojahh. :D

Igatahes, tasakaaluloomi on Madlil tore kiigutada ja lammutada, ning loomade mosaiigi pealt on hea õppida loomade ja nende kehaosade nimetusi, ning kuidas neid õiges järjekorras kokku laduda.

Aga vot sellest Creator 3in1 komplektist ei saa ma kohe mitte kuidagi üle! See on tõsiselt äge. Kuigi tuleb tunnistada, et minu laste jaoks on see veel veidi liiga keeruline (see on 7+ ka). Juppe on meeletult palju ja käsiraamatki on mingi pea 200 lehte pikk, seega ongi see vist rohkem mulle, kui lastele. :D

61919342_480386206039285_8769641698290962027_n(1)

Ühest komplektist saab teha kolme erinevat suuremat asja (laev, lennuk ja paatmaja vms) ning palju pisemaid (krokodill, pelikan jms). Mina olen hetkel suutnud vaid laeva teha, teisi ei ole proovinud. Lapsed küll mõne jupi otsimisega aitasid, aga põhiliselt siiski vingusid mulle ehitamise ajal kõrva: ”millaaaaal see valmis saab?” ”tahan juba laevaga mängida!” ”onju sa annad selle mulle esimesena, eksju emmekene, sa oled nii tubli ja kallis” (manipulaatori level 3000!). :D

Kõigi kommenteerijate vahel loosin välja ühe Lego Duplo komplekti. :)

 

Kuidas blondiin torti teeb

Mu mehel on homme sünnipäev ja neil on tööjuures selline komme, et sünnipäevalaps viib sel päeval tööle kooki. Kui ta mulle hommikul seda meenutas, siis mu esimene mõte oli, et ehk pääsen ma kergelt – tõmban varrukast välja kaardi nimega ”mul on kolm last, kellest vanim on neljane ja noorim kümnekuune” ja ostan selle õnnetu koogi poest. Aga siis meenus mulle, et nad on mehed – enamus neist ilmselt ei teagi palju meil lapsi on, veel vähem, kui vanad nad on, st neil on jumala savi ja ainus mõte, kui mees ilmub kohale poekoogiga on neil vast ”issand mis naine sel J. on, isegi kooki ei suuda ise teha”*. Seega ulgusin veits sõbrannadele, seejärel ulgusin veits oma emale ja kuna keegi mu probleemi lahendama ei tõtanud, pakkisin end kokku ja suundusin poodi koogi jaoks asju tooma.

Kui on üks asi, mida mulle tõesti kohe üldseee teha ei meeldi (lisaks puhta pesu kappi ladumisele ja nõude pesemisele), siis selleks on küpsetamine. Eriti veel tortide-kookide küpsetamine. See ei tule mul lihtsalt välja! Aga plaan oli siiski kena – tahtsin teha SEDA imekerget torti, mida ma oma emaga ükskord tegin. Aga kõiiiiiik läks lihtsalt niiii rappa.

Esimese asjana oli vaja valmis küpsetada põhi. Idee poolest pidi see kerkima nii palju, et seda annab pikkupidi pooleks lõigata ja tekitada ühest põhjast kaks kihti. Minul aga see loomulikult ei kerkinud. Nagu üldse! Jäi selline mitte midagi ütlev plätakas lihtsalt sinna ahjuplaadile.

Mis siis ikka – helistasin taas emale ja ulgusin veits. Tema ei saanud aru KUIDAS see värk mul ei kerkinud, kui ma tegin kõik nii nagu ettenähtud. Aga mis siis muud, kui uuele katsele!

Mikserdasin taaskord mune ja suhkrut nii, et mu käsi peaaegu asju pakkima asus, et mind jäädavalt hüljata ning Bahamale parema elu peale kolida, aga tulemus oli sama – ahjuplaadilt vaatas mulle vastu vaid üks plönn. Seekord nägin isegi edusamme – plönn kerkis üsna hästi, aga millegipärast kukkus see kolinal kokku niipea, kui olin ahjuukse avanud.

wpid-20190616_1455261721420868.jpg

Olin juba vihaseks saamas, sest no mida kammi, ahh? Kui keeruline saab olla ühe neetud biskviidi tegemine! Munad olid otsas, seega tuli uuesti poodi minna, et katse number kolm korraldada (loll, aga järjekindel!). Õnneks võttis selle tüütu kohustuse seekord enda peale sõbranna, kes otsustas mu nahad päästa ja ise mulle poest 2 karpi mune tuua.

Helistasin taaskord oma emale (ta on mul ikka nii hea!) ning ulgusin, et ka katse nr 2 kukkus läbi. Aru saades, et ma olen absoluutselt lootusetu juhtum, soovitas ta mul hoopis lasta sõbrannal munade asemel poest valmis tordipõhju tuua – neid ei saa ma ju omati pekki kuidagi keerata… Aga selleks hetkeks oli sõbranna juba munadega poest tagasi. Aga davai, savi, teen siis kolmest plönnist kolmekordse plönni!

Surusin maasikaid puruks, et nendega põhju võõpama hakata, aga siis avastasin, et mul vist ei olegi nii palju marju, et ma saaksin piisavalt toormoosi teha ja hiljem veel midagi koogi peale ka jääks. Olin ju arvestanud vaid ühe põhja möslamisega… Siis tuli mul geniaalne mõte – lõikan siis need plönnid veits väiksemaks. Kahjuks tulin ma selle peale muidugi alles siis, kui mul esimene põhi juba maasikatega kokku määritud oli, seega ei saanud ma teisi põhjasid mõõta. Aga ma olen ju teada tuntud geniaalne probleemilahendaja – võtsin sahtlist nöörijupi ja mõõtsin sellega esimese plönni pikkuse ära ning lõikasin selle järgi ka teised kaks ”õigesse mõõtu”.

Nüüd oli aeg teha vahukoore-toorjuustu kreem. Retseptis on veidi teistmoodi, aga mina tahtsin teha nii nagu me emaga tegime. Esmalt vahustasin ära vahukoore – terve köök on siiani pritsmeid täis ja ma leian neid ilmselt järgmise jaanipäevani, aga see on ka kogu päeva ainus asi, mis tuli mul välja nii, nagu ettenähtud (vahukoor siis, mitte pritsmed). Seejärel tuli vahukoor segada toorjuustuga. Ma EELDASIN, et see ei ole mingi raketiteadus, aga eiii… Tuleb välja, et toorjuust ei segune vahukoorega just nii hästi, kui mul meeles oli ja kui vahukoort liigselt kloppida, et toorjuustu tükke välja saada, flipib esimene hoopis ära ning läheb võiks!

Vot see on see koht, kus ma tahtsin päriselt nutma hakata, sest mida viiulit, ahh? Ja arvake nüüd kolm korda mida tegin mina – helistasin loomulikult oma emale, nagu viieaastane ja ulgusin, et ma viskan kõik aknast välja, jätan maha oma mehe ja seitse last, ning kolin siit kuskurat, sest nahhui see kook. :D

Kuuldes, et asjad hakkasid kuidagi eriti häälekalt köögis ringi lendama, tuli kohale taaskord mu päästeinglist sõbranna, kes läks JÄLLE poodi ja tõi mulle vahukoort juurde, et selle kemüüse seest veidi ära tappa üle võlli käivat toorjuustu maitset. Mul kulus sinna poolteist liitrit vahukoort, POOLTEIST LIITRIT! Ei tea kas ma peaks koos koogiga kaasa andma ka hoiatuse, et süüa omal vastutusel, sest võib tekitada diabeeti ja südamerabandust?

Valge shokolaadi asemel kasutasin mina tumedat, et veidikenegi seda läila-magusat maitset leevendada. Asjast tahtis osa saada ka Joel, kes otsustas Madli söögitööli ja pliidi vahel siiberdada ning käis mul peadpidi koogi sees… lihtsalt, miks?

wpid-20190616_160736-1584404155.jpg

Ja see oli nüüd see hetk, mil läks asi minu jaoks lihtsalt halenaljakaks, sest mida järgmiseks… Nüüd oli mul lihtsalt nii pohhui juba, et ma möslasin kõik suvalt kokku, viskasin maasikad peale ja lennutasin selle jama külmkappi. Ma tegin seda neetud asja pea viis tundi, ajal mil mul oli kolm last kõrva irisemas – üks tahab aidata, teine tahab süüa, kolmas tahab sülle, seda-toda-viiendat, appi, eiii. Never again, NEVER ma ütlen.

Positiivne on see, et mul on süda nii paha, et ma ei taha seda neetud kooki silmaotsaski enam näha!

wpid-20190616_162229-1499489996.jpg

*Jah, ma olen teadlik, et ma mõtlen kõigega alati 101x üle, aitäh märkamast*

Kas teil tulevad küpsetised hästi välja? Mida head te viimati tegite?

Uudiseid riidest mähkmete maailmas

Käesoleva aastaga on uusi riidest mähkmete maaletoojaid ja tootjaid nii palju juurde tekkinud, et päris raske on end ohjes hoida, et mitte kõike ja kohe ka enda kogusse kahmata. Ütlen ausalt, et see mähkme värk võib väga kergesti sõltuvuseks saada. Tahaks ju kõigi firmade tooteid proovida, ning kõiki uusi mustreid on hiiiirmsasti ka enda kogusse vaja… No ei saa nii, et ‘ohh, leidsin midagi mis meile sobib – rohkem juurde ei osta ja teisi firmasid ei katseta’… Aga noh, lohutan end sellega, et järelturg on riidest mähkmetel hea ja sõbrannad ka muudkui toodavad titabeebisid, seega mähkmetest lahti saamisega meil vast probleeme ei teki! :D

Käisin siin mõni aeg tagasi, koos ühe oma sõbrannaga, kohalikele emmedele väikest mähkmetutvustust tegemas ja pea iga teine ahhetas, et miks mul ometi niii palju neid mähkusid on… Oleks nad vaid teadnud, et vähemalt pooled jäid veel koju. :D

Ühesõnaga, järjekordselt pean käed üles tõstma ja tunnistama, et vandusin sõltuvusele alla, ning olen ühe mähkme võrra rikkam. Samas pole mul kahju kodumaist firmat toetada! Nimelt on Eestis nüüd veel üks käsitööna riidest mähkmeid valmistav firma! Tegu on siis Pepsu Mähkmetega, mida valmistab üks tubli Eesti emme.

wpid-DSC_0151.JPG

Kuna minu lemmikud on taskumähkmed, siis sellist laadi mähkme ma ka valisin, kuigi Pepsul on veel saadaval ka katted ja vastsündinumähkmed, ning kõigi tüüpide juures on veel valik ka, et kas trukkidega, või krõpsudega. Ma tegelikult oleksin võtnud krõpsudega taskumähkme, aga seda ei olnud tol hetkel mulle meelepärases mustris saada, seega valisingi trukid. Aga jommajoo, vaadake, kui nunnuuuud need keskkoha trukid on! Väiksed südamekesed!

wpid-DSC_0145.JPG

Pepsu valmistab ka mähkmesisusid. Mina valisin enda mähkmesse 3,5-kordse bambusfrotee + zorb sisu. Ma polnud varem kuulnudki sellest materjalist, seega kindel laks ju, et tuli ära katsetada. Pettuma ei ole ma veel pidanud!

*Zorb on Ameerikas välja töötatud imav kangas. Selle imavus on 20 korda kiirem kui teistel materjalidel ning see suudab enda kaalust 10 korda suurema koguse vedelikku imada alla 2 sekundi jooksul. Iga kiht zorbi asendab 2-3 kihti tavalisi kootud materjale.

wpid-DSC_0167.JPG

Mulle see mähe meeldib! Mõnus lai seljakumm, hea ja ilus ava imu jaoks (mulle ei meeldi suured, töllerdavad avad!), pehmed kummid ja kangas, üksteise peale lapitavad tiivad, topelt jalakummid, et kakakatastroofe vältida, aga samas ei ole need nii suured, et jääksid mähet käsiduššiga puhastades segama, nagu näiteks Bababoo puhul ma vahel märganud olen. Lisaks meeldib mulle, et imu ava on ees, mitte traditsiooniliselt taga, sest kui käsidušši all mähet puhastada, juhtub mul mõne mähkmega päris tihti nii, et uhun kaka kogemata hoopis taskusse (mõelge ise, kui selline ava oleks taga ja sa puhastad mähet eest tahapoole). Kohe näha, et asja toodab emme, kes on ise ka riidest mähkmeid kasutanud – ta on võtnud kõigi mähkmete parimad osad, ning need üheks mähkmeks kokku õmmelnud! wpid-dsc_01422126284166.jpgIgatahes, neid nunnusid saate tellida facebooki lehelt ”Pepsu Mähkmed” ja lumman.ee lehel on ka nende väike valik olemas.

Kas mu lugejate seas on mõni, kes on juba Pepsu mähkmeid katsetanud – kuidas meeldib?

wpid-dsc_01481120254944.jpg