Et ma nüüd räägin siis sellest jubedusest, et te teaks… Hommikul ei jõutud kohe ära oodatagi, mil Madlike minema viidaks (kuigi jutt oli, et arst tuleb 8.15-9.00 vahel ja kell oli tol hetkel alles 08.02, aga okkk). Madlike läinud, kiirustati mind ultrahelisse. Ja läkski täpselt nii nagu oli oodata – emakas oli jura täis ja mulle oli vaja teha narkoosis vaakumpuhastus. Juba see protseduuri nimi kõlab hirmsalt, mis siis veel selle läbi elamisest rääkida… Aga mis teha, pean ju hakkama saama.

Mõni minut hiljem veeretati mind juba voodiga opisaali poole. Silmade eest vilksasid läbi vaid koledad, tuhmunud laeplaadid ja valgustid, ning mööda mu põsesarnu voolasid suured pisarad, otse mulle kõrvaauku. Ma ei teagi miks ma nutsin. Ehk hirmust, et ei talu sel korral narkoosi ja ma ei näe enam iial oma lapsi, ning nad peavad ilma minuta üles kasvama. Või ehk sellepärast, et kartsin seda protseduuri, nagu tuld. Või hoopiski sellepärast, et see tõmbab kõigele lõpliku kriipsu alla – ta on läinud. Või äkki hoopis kõigi nende asjade pärast kokku… Aga võimatu oli ka pisaraid peatada.

Opisaal oli külm ja rahvast täis. Ikka maru rõve on poolele tosinale oma verist jalgevahet hargitada. Lootsin vaid, et ma ometi ruttu kustuksin. Kogu see tunne ja protsess oli lihtsalt…kohutav. Pole võimalik kirjapildis edasi anda.

Tundsin, kuidas see narkoosi värk mulle veenidesse jõudis ja mul oli tunne nagu ma oleksin oma silmad sulgenud maksimaalselt viieks sekundiks, kui keegi juba mu nime hüüdis. Mõtlesin, et no mida sa tahad, miks see paganama narkoos juba ei mõju, kaua võib… Aga kõik oli juba läbi. Sama hääl palus mul nutta niuksumise lõpetada… Kõrvalt kuulsin, kuidas üks teine hääl ütles, et ”las nutab, see on ju normaalne emotsioon sellise läbielamise peale”… Ja siis veeretati mind juba tagasi palati poole. Ma olin nagu puuga pähe saanud.

Pooleldi koomas olles mõtlesin kõigele sellele, mida olen oma neetud elu jooksul pidanud juba läbi elama ja nutsin seal palatis nii, et üks padja külg ligunes läbimärjaks… Kõik lihtsalt sakib. See on nii kohutavalt nõme ja ma vihkan praegu kõike… Ja siis tuli mingi neetud mõrd veel minu kallal saagima. See sama, kes ka siis minuga pragas, kui Madlike mul kodus sündis ja see sama, kes mul niutsumise lõpetada käskis… Ma täpselt ei mäleta, sest ma olin umbes kolm minutit tagasi narkoosist ärganud, eksole, aga mäletan, et ta ajas mind endast väga välja oma jutuga ja peale tema lahkumist lahistasin veel päris pikalt nutta. Muudkui saagis seal, et miks ma VAREM ei tulnud, kas ma tahan maha surra, kas ma tahan, et mu lapsed emata kasvaksid, kes neid siis kasvatab, kas ma ÜLDSE plaanisin tulla, kas ma ei saanud siis aru, et mul on verejooks ja rasedus katkeb ja ma ei tea misasja kõike veel. No ma ei tea, kas ma olen taun, või mis, aga ma tõesti ei teadnud, et tavalise katkemisega peaks kohe haiglasse galopeerima. Ja mis ajast on see värk, mis mul oli, verejooks. Selle mõttega peaks ma siis iga kuu 13. kuupäeval siin tal uksetaga olema nagu miška, sest omg, mul on ju verejooks! Agh, ausalt. Andke padruneid.

Mõnel arstil on raske vist lihtsalt mõista, et arsti jaoks on see vaid üks protseduur, üks töökohustus, mille saab nimekirjast maha kriipsutada. Naise jaoks on see aga kaotus, shokk, pettumus ja valu. Ja sellepärast ma aina enam kindel olengi, et tulevikus võiks minust saada sünnitoetaja või miski selline tegelane, kes aitab ja lohutab raseduse katkemise järel… sest ma olen ju seda kõike teinud ja kogenud ka omal nahal.

Aga kõik ok. Kui nad mind just igavesti vigaseks ei teinud, siis peaks peagi kõik normaliseeruma. Mul pole isegi valuvaigisteid praegu vaja olnud… Homme vast saan koju ja saan selle õuduse järjekordselt seljataha jätta.

Edit: Nüüd on kolm päeva möödas ja otsustasin igaks juhuks lisada, et tegelikult on see palju kiirem ja valutum valik, kui ntk tabletiabort. Valusid oli peale protseduuri minimaalselt ja ka veritsus on väga väike. Tablettidega oli asi ikka tunduvalt jõhkram.

Pikk jutt, s*** jutt, nagu öeldakse, seega mis siin ikka keerutada. Ma olin rase. Jah, olin. Enam ei ole. Ma ei varjanud meelega, aga ma lihtsalt ei suutnud veel end kätte võtta, et diilida teiste inimeste reaktsioonidega, et ma jälle rase olen, sest no halloo, mis mul ometi arus on, eksole. Seega palun, mitte mingeid kommentaare selle kohta. Ma tean juba kõike niigi ise ka.

Ühesõnaga. Hõljusin oma roosas rõõmumullis kolm nädalat, kuni teisipäevaõhtul tekkis mul ootamatult väga kõrge palavik ja metsikud külmavärinad. Värisesin kolme teki all nii, et hambad ka plaksusid. Öösel suutsin end kuidagimoodi vetsu vinnata ja avastasin, et mul määrib. Palvetasin mõttes kõrgemate jõudude poole, et see oleks kõigest samasugune määrimine, nagu mul pea iga hästi lõppenud rasedusegagi on olnud – umbes 8ndal täitudes, vähekene ja sellest ei ole midagi hullu olnud. Aga ei…

Mul oli vist nii kõrge palavik, et ma isegi ei saanud esmalt aru, et see reaalsus on – olen neid õudusunenägusid ennegi näinud ja siis suure kergendusega ärganud. Oi, kuidas ma sooviksin, et see praegugi oleks kõigest järjekordne õudusunenägu ja ma ärkaksin kohe oma soojas voodis, õnnelikult rasedana.

Kolmapäeva hommikul, kui endale jalad alla suutsin ajada, üritasin oma emakohustusi täita, aga poole hommikusöögi pealt tundsin, et midagi on väga valesti ja vetsu poole tormates tuli mulle juba heledat verd lahinal püksi. Kui potile sain, täitus see kiirelt helepunase vere ja klompidega…

Järgnevate tundide jooksul seda muudkui tuli ja tuli ja tuli… Ja mida teeb ema, kel pole kodus sidemeid? Kasutab sidemena lapse nr 1 ühekordseid mähkmeid!

Õhtul tõusis taas palavik, 38.5. Kuigi enesetunne oli talutav, oli palavik ikkagi päris märgatav. Kui mul oli selline palavik sellise enesetundega, siis ma ei kujuta hästi ettegi, mis mul veel teisipäeva öösel olla võis…

Pikali olles oli üsna normaalne olla, palavik ka vaibus 37 peale, aga niipea, kui üritasin koristada või midagi asjalikku teha, hakkas mul halb, tekkisid külma-kuuma hood ja taltsutamatud külmavärinad. Isegi raamatu lugemine võttis läbi. Selline jõuetus, et külgegi keerata on raske. Pidevalt oli niiiiiiii külm!

Neljapäeva hommikul, kui mees töölt tuli, käsutasin kõik autosse ja sõitsime haiglasse, sest nüüd oli mulle selge, et selline enesetunne ei kaasne kohe kindlasti mitte raseduse katkemisega. Midagi on valesti.

Esmalt jäi mees lastega autosse ootama. Lootsin, et annan paar vereproovi ja sõidan koju tagasi aga eiii. Arst mõõtis vererõhku, esitas sada erinevat küsimust ja ütles, et enne õhtut ma siit niikuinii ei liigu – saatku ma mees lastega parem kohe koju. Veab tal, ööläbi tööl ja siis veel terve päev kolme lapsega kodus…

Mind suunati palatisse pikutama ja arsti ootama. Kell 11 ta tuligi ja viis mind ultrahelisse. Pilt oli oodatav – rasedus oli läinud. Ega kui sul vetsupott verd täis valgub, ei saagi sealt midagi muud oodata, seega polnud ma üllatunud. Üllatav oli aga see, et emakas on ikka veel kraami, mis seal enam olema ei peaks. Kui palju ühest kaheksanädalasest rasedusest ometi seda kraami veel tulla saab…

Kui vereproovide vastused tulid, lendasid mulle sama kiirelt palatisse ka tilgutid. Põletiku näit olla 216. Norm olevat alla 9. Lähiajal koju saamise lootusele tõmmati julmalt kriips peale. Ma saan mitut erinevat sort antibiootikume ja valuvaigisteid ning mul olevat isegi vedelikupuudus, seega sain ka selle tilga all päris üks tundi tiksuda…

Kuna emakas ei ole end päris ära tühjendanud, pani arst mulle paar aborditabletti sisse – jeee, sest mulle nii meeldis see kogemus eelmisel korral! Aga see ei teinud suurt midagi, seega homme (või siis juba täna, arvestades, et kell on kohe üks ööse), ootab mind ees ilmselt narkoosis vaakumpuhastus. Kõlab nagu suurepärane kogemus, millest kohe üldseee ei taha ilma jääda, eks.

Aga vähemalt on mul see väike ”küla”, kes mul kõige suuremas hädas siiski hakkama saada aitavad (tnx mussud!). Kuna Madlike on alles tilluke rinnalaps, karjuks ta end ilmselt banaaniks, kui peaks ootamatult mitu päeva ilma minuta olema, sõidutas sõbranna ta ööseks minu juurde. Hommikul tuleb ta talle jälle järgi ja viib koju teiste juurde tagasi. Õhtul toob jälle keegi ta mulle siia. Ta võiks siin päeval ka olla, aga arvestades, et ta on energiline põngerjas ja tal pole siin midagi teha, süüa saab talle harjumatutel aegadel, ning ta üritas mul juba 10 minuti jooksul viissada korda tilgutit veenist välja rebida, on kõigile parem, kui ta päeval kodus teiste juures on.

Tegin enne Annuga videokõnet. Vaene põnn, talle mõjus see ootamatu emme kadumine ka rängalt, kuigi ta on ”juba” neljane. Ta ei saa aru miks ma haiglasse pidin jääma ja miks ma koju ei tule…

Kogu see protsess on lihtsalt rõve. Ja nõme. Ja ma ei taha enam. Mis mul ometi viga on, et ma olen mingi 8 korda (reaalselt, ma kaotasin järje) rase olnud ja mul on vaid 3 last? Vaid kolm, kõlab nagu hullumeelse jutt, ma tean. Aga lihtsalt… see sakib sajaga ja ma vihkan seda.

Aga ma pean vastu. Ma olen sel korral jälle palju tugevam. Ma olen vaid paar korda nutnud. Ilmselt nutan veel paar korda ja siis veel mõned korrad, kui koju lähen ja neid tibatillukesi riideid vaatan, mis ma nii rõõmsalt meie uuele põnnile just ostnud olin… See tundub lihtsalt nii ebaaus, et ma jälle selles seisus olen, kuigi selle valjult välja ütlemine on jällegi ebaaus tuhandete naiste vastu, kel ehk pole veel õnnestunud ühtegi last saada. Ja mul on juba kolm. Kuigi suurte pingutuste, metsikute valude ja kaotuste tagajärjel, aga siiski, kolm. Kolm tervet ja maailma kõige ägedamat last. Ja mina pole ikka veel rahul! Samas ei vähenda see teadmine minu valu ja pettumust, eksole.

Ja palun teid, ma ei vaja haletsust, see ajab mind vaid nutma ja ma ei suuda enam nutta.