Maru imelik on hakata nüüd jälle lambist muu elu postitusi kirjutama. Selline kohatu tunne… Igatahes, üleeile sain haiglast koju. Enesetunne on enam-vähem, nüüd olen juba nagu inimene, mitte kõndiv laip. Füüsiliselt.

Vahepeal läbisin (läbin), ikkagi seda ‘miks’ perioodi. Kust see neetud põletik tuli ja miks? Mida ma valesti tegin. Kurat.

Kui ma eelmise esmaspäeva õhtul koju sõitsin, mõtlesin, et küll mul on vedanud, ma ei ole ühtegi looma alla ajanud. Teisipäeva lõuna ajal sõitsin otsa linnule, kes mulle täpselt auto ette lendas. Mul ei olnud mitte midagi teha, sest ta lendas nii kõrvalt mulle ette, et ma ei oleks isegi teelt välja sõita jõudnud (mitte, et ma seda meelega üldse teinud oleksin, arvestades, et mul oli autos kolm last)… Kas see juhtus sellepärast, et võtsin tolle linnu elu? Või tajus laps mu tugevat soovi saada poeg, ning kuna tema seda ehk ei olnud… Kas see oli minu lolli soovi süü? Või ehk tundis laps, et olen juba praegu väsinud… Lihtsalt, ma soovin, et ma teaksin konkreetset vastust.

Kõige tõenäolisem on ikkagi see, et rasedus peetus ja ei hakanud ise kohe ära katkema, seega tekkis emakas põletik. Ja siis juhtuski kõik see… Peetumine olevat reeglina ikkagi see nö ”looduse valik” (ala lapsel on midagi viga), katkemine pigem mõne hormonaalse vms füüsilise teguri tagajärg.

Järgmiseks kuuks oli mul niikuinii pandud ühe targema ämmaka juurde aeg. Ma arvan, et ma ei ütle seda ära ja lähen ikkagi kohale, ning ehk nad tahavad uurida miks minuga koguaeg sellised asjad juhtuvad. Äkki mul ongi reaalselt midagi VIGA.

Ja teie, kes te mulle üritate nina alla hõõruda ”issand, kas sa ei saa aru, et su keha ei saa sellega hakkama” – käige p****. Viimane asi, mida ma praegu vajan, on see, et võhivõõras, kel pole aimugi mida kõike mina ja mu keha tegelikult veel oleme pidanud üle elama, ütleks mulle mida MINU keha suudab või ei suuda. Olin siis enne Annut ka ilmselt väga kurnatud, sest ka toona, mu kõige esimene rasedus, peetus ja katkes. Teiesuguste pärast ei tahagi ma siin enam mitte midagi isiklikku jagada. Aga, nagu lollakas, teen seda ikkagi, sest ma tean, et ükskord aitavad need lood kedagi ja see kaalub üles kõik teie öeldud jura.