Pikk jutt, s*** jutt, nagu öeldakse, seega mis siin ikka keerutada. Ma olin rase. Jah, olin. Enam ei ole. Ma ei varjanud meelega, aga ma lihtsalt ei suutnud veel end kätte võtta, et diilida teiste inimeste reaktsioonidega, et ma jälle rase olen, sest no halloo, mis mul ometi arus on, eksole. Seega palun, mitte mingeid kommentaare selle kohta. Ma tean juba kõike niigi ise ka.
Ühesõnaga. Hõljusin oma roosas rõõmumullis kolm nädalat, kuni teisipäevaõhtul tekkis mul ootamatult väga kõrge palavik ja metsikud külmavärinad. Värisesin kolme teki all nii, et hambad ka plaksusid. Öösel suutsin end kuidagimoodi vetsu vinnata ja avastasin, et mul määrib. Palvetasin mõttes kõrgemate jõudude poole, et see oleks kõigest samasugune määrimine, nagu mul pea iga hästi lõppenud rasedusegagi on olnud – umbes 8ndal täitudes, vähekene ja sellest ei ole midagi hullu olnud. Aga ei…
Mul oli vist nii kõrge palavik, et ma isegi ei saanud esmalt aru, et see reaalsus on – olen neid õudusunenägusid ennegi näinud ja siis suure kergendusega ärganud. Oi, kuidas ma sooviksin, et see praegugi oleks kõigest järjekordne õudusunenägu ja ma ärkaksin kohe oma soojas voodis, õnnelikult rasedana.
Kolmapäeva hommikul, kui endale jalad alla suutsin ajada, üritasin oma emakohustusi täita, aga poole hommikusöögi pealt tundsin, et midagi on väga valesti ja vetsu poole tormates tuli mulle juba heledat verd lahinal püksi. Kui potile sain, täitus see kiirelt helepunase vere ja klompidega…
Järgnevate tundide jooksul seda muudkui tuli ja tuli ja tuli… Ja mida teeb ema, kel pole kodus sidemeid? Kasutab sidemena lapse nr 1 ühekordseid mähkmeid!
Õhtul tõusis taas palavik, 38.5. Kuigi enesetunne oli talutav, oli palavik ikkagi päris märgatav. Kui mul oli selline palavik sellise enesetundega, siis ma ei kujuta hästi ettegi, mis mul veel teisipäeva öösel olla võis…
Pikali olles oli üsna normaalne olla, palavik ka vaibus 37 peale, aga niipea, kui üritasin koristada või midagi asjalikku teha, hakkas mul halb, tekkisid külma-kuuma hood ja taltsutamatud külmavärinad. Isegi raamatu lugemine võttis läbi. Selline jõuetus, et külgegi keerata on raske. Pidevalt oli niiiiiiii külm!
Neljapäeva hommikul, kui mees töölt tuli, käsutasin kõik autosse ja sõitsime haiglasse, sest nüüd oli mulle selge, et selline enesetunne ei kaasne kohe kindlasti mitte raseduse katkemisega. Midagi on valesti.
Esmalt jäi mees lastega autosse ootama. Lootsin, et annan paar vereproovi ja sõidan koju tagasi aga eiii. Arst mõõtis vererõhku, esitas sada erinevat küsimust ja ütles, et enne õhtut ma siit niikuinii ei liigu – saatku ma mees lastega parem kohe koju. Veab tal, ööläbi tööl ja siis veel terve päev kolme lapsega kodus…
Mind suunati palatisse pikutama ja arsti ootama. Kell 11 ta tuligi ja viis mind ultrahelisse. Pilt oli oodatav – rasedus oli läinud. Ega kui sul vetsupott verd täis valgub, ei saagi sealt midagi muud oodata, seega polnud ma üllatunud. Üllatav oli aga see, et emakas on ikka veel kraami, mis seal enam olema ei peaks. Kui palju ühest kaheksanädalasest rasedusest ometi seda kraami veel tulla saab…
Kui vereproovide vastused tulid, lendasid mulle sama kiirelt palatisse ka tilgutid. Põletiku näit olla 216. Norm olevat alla 9. Lähiajal koju saamise lootusele tõmmati julmalt kriips peale. Ma saan mitut erinevat sort antibiootikume ja valuvaigisteid ning mul olevat isegi vedelikupuudus, seega sain ka selle tilga all päris üks tundi tiksuda…
Kuna emakas ei ole end päris ära tühjendanud, pani arst mulle paar aborditabletti sisse – jeee, sest mulle nii meeldis see kogemus eelmisel korral! Aga see ei teinud suurt midagi, seega homme (või siis juba täna, arvestades, et kell on kohe üks ööse), ootab mind ees ilmselt narkoosis vaakumpuhastus. Kõlab nagu suurepärane kogemus, millest kohe üldseee ei taha ilma jääda, eks.
Aga vähemalt on mul see väike ”küla”, kes mul kõige suuremas hädas siiski hakkama saada aitavad (tnx mussud!). Kuna Madlike on alles tilluke rinnalaps, karjuks ta end ilmselt banaaniks, kui peaks ootamatult mitu päeva ilma minuta olema, sõidutas sõbranna ta ööseks minu juurde. Hommikul tuleb ta talle jälle järgi ja viib koju teiste juurde tagasi. Õhtul toob jälle keegi ta mulle siia. Ta võiks siin päeval ka olla, aga arvestades, et ta on energiline põngerjas ja tal pole siin midagi teha, süüa saab talle harjumatutel aegadel, ning ta üritas mul juba 10 minuti jooksul viissada korda tilgutit veenist välja rebida, on kõigile parem, kui ta päeval kodus teiste juures on.
Tegin enne Annuga videokõnet. Vaene põnn, talle mõjus see ootamatu emme kadumine ka rängalt, kuigi ta on ”juba” neljane. Ta ei saa aru miks ma haiglasse pidin jääma ja miks ma koju ei tule…
Kogu see protsess on lihtsalt rõve. Ja nõme. Ja ma ei taha enam. Mis mul ometi viga on, et ma olen mingi 8 korda (reaalselt, ma kaotasin järje) rase olnud ja mul on vaid 3 last? Vaid kolm, kõlab nagu hullumeelse jutt, ma tean. Aga lihtsalt… see sakib sajaga ja ma vihkan seda.
Aga ma pean vastu. Ma olen sel korral jälle palju tugevam. Ma olen vaid paar korda nutnud. Ilmselt nutan veel paar korda ja siis veel mõned korrad, kui koju lähen ja neid tibatillukesi riideid vaatan, mis ma nii rõõmsalt meie uuele põnnile just ostnud olin… See tundub lihtsalt nii ebaaus, et ma jälle selles seisus olen, kuigi selle valjult välja ütlemine on jällegi ebaaus tuhandete naiste vastu, kel ehk pole veel õnnestunud ühtegi last saada. Ja mul on juba kolm. Kuigi suurte pingutuste, metsikute valude ja kaotuste tagajärjel, aga siiski, kolm. Kolm tervet ja maailma kõige ägedamat last. Ja mina pole ikka veel rahul! Samas ei vähenda see teadmine minu valu ja pettumust, eksole.
Ja palun teid, ma ei vaja haletsust, see ajab mind vaid nutma ja ma ei suuda enam nutta.
